Hommikul inimtühjas Nuweiba rannas uidates võid tervitada kohalikku kalurit, kes  võrke kohendab, ja õhtul näed, kuidas mehed kogunevad kohvikusse vesipiipu tõmbama. Mitu korda päevas kaiguvad moðeedest kutsed palvusele, mis kostavad hotelligi.
Ametlikult on Nuweiba muidugi linn, aga meie inimesel on väga raske linnaks pidada paika, kus võid näha kaameleid-kasse ühiselt prügikastist söömas ja kus elamute ümber kondavad kitsekarjad.
Aga Nuweibas tunned ennast hästi eelkõige siis, kui võtad kõike täiesti lõdvalt, unustades harjumuspärased mõisted kiirusest, täpsusest ja korrast. Sellest hoolimata ei maksa nina püsti ajada: majadel ei pruugi olla aknaid, küll aga ilutseb katusel satelliiditaldrik. Beduiini elamus, kus võib vabalt elutoas lõket teha, on gaasipliit ja külmkapp. Ja loomulikult on kõrbeelanikeni jõudnud Nokia mobiiltelefonid.
Nuweibas, mille turistid on avastanud üsna hiljuti, on väga ehedalt paraku näha ka tsivilisatsiooni kurvem pool: kõikjal vedeleb plastpudeleid, kilekotte ja muid moodsaid jäänuseid, millega loodus toime ei tule. Kõrbemaastikul hakkab globaalne saastatus väga valusalt silma. Uhked ja kaunid, valgetes rüüdes beduiinid elavad meie mõistes justkui sodi täis tühermaal. Muide: paberi söövad lambad ja kaamelid ära!

Mõttetu kohtumaja. Reisinõuannete rubriikides «Ohud» leiab Nuweiba kohta ainsa hoiatuse: kuum päike. Turvalisuse ideaalne sümbol on kolm aastat tagasi valminud Nuweiba kõige võimsam hoone – sammastega kohtumaja. Aga istungeid pole seal kunagi peetud – pole, kelle üle kohut mõista. Musta metalltaraga piiratud kasutule hoonele pole olnud mõtet isegi ukselinke külge kruvida.
Nuweibas ei pea haiglaselt oma rahakotti ja fotokat valvama, ja pole vaja leiutada kavalaid peidukohti, kuhu raha ja pass peita. Võib vabalt pimedas küla vahel uidata ja «mustad mehed» on ohtlikud vaid kavalate kaupmeestena. Ja ärisid ei suleta ööseks: kaup jääb sinnasamasse õue.
Aga Nuweibast välja sõites peab pass kaasas olema, sest suurtel teedel on automaatidega relvastatud kontrollid. Eks sissesõitnuid võib igasuguseid olla... Eestlased lastakse pärast põgusat vestlust edasi. Küll olevat aga möödunud aastal kõvasti puistatud Venemaa busse, kust olevat otsitud prostituute.
Reisihoiatustes hakkas siiski silma veel üks lause: «Hoia eemale narkootikumidest!» Narkoteema hõljub Siinai poolsaarel tõesti õhus ja aeg-ajalt tehakse sellekohaseid vihjelisi pakkumisi. Keegi võib möödaminnes, hääletooniga ma-tegin-tegelikult-nalja, kombata: «Marihuaana?»
Kui keeldusime kohaliku pakutud suitsust, hakkas too väga hoogsalt rahustama: «Tavaline suits! Tavaline suits!»

Aega küll! «Suures linnas on inimesed nagu masinad, neil on kogu aeg kiire,» seletab kohalik mees. Nuweibas on kõigil aega küll. Keegi ei tea täpselt, mis kell avatakse ainus kohalik pangakontor: 9 või pool 11. Kui pangahärrale tuleb tee peal sõber vastu, siis räägitakse jutud lõpuni.
Ka takso ei ole tingimata kiiruse sümbol. Kord ootasime taksos, kuni juht lõpetas oma jutud paari sõbraga. Kui olime pisut sõitnud, ütles taksojuht: «Ma pean korra ära käima», ja jättis meid maja ette ootama. Aga see kõik ei käi sugugi närvidele. Üllatavalt kiiresti harjub mõtteviisiga, et pole ju tõesti vahet, millal minema hakkad ja kohale jõuad.
Kui lähed välja sööma, varu tublisti aega: praadi võid oodata vabalt tunni, ja enamasti tuleb restoranipidaja sinuga juttu ajama, sõna otseses mõttes maast ja ilmast.

Poeg peab olema! Ühel päeval jalutame mööda mereäärt paari kilomeetri kaugusel asuvasse Tarabini, restorani Blue Bus. Peremees Kamal teenindab meid justkui häbelikult, ei kipu suhtlema. Aga arvet ei too ta enne, kui oleme temaga veel kannukese head kõhuteed joonud: see olevat talle suur au.
Kamaliga kohtumise põhiskeem on tuttav paljudest kirjandusteostest. Tulevad haritud linnainimesed ja kohtuvad tavalise külamehega, kes puistab neile varrukast elu põhitõdesid, millest arusaamiseks on tulnud läbi lugeda palju raamatuid. Et armastus ja sõbrad on kõige tähtsamad. Et kiirus ei lase inimestel tunnetada tõelisi eluväärtusi. Et  raha pole elus kõige tähtsam. Ja kui olulised on lapsed. Kamal räägib pidulikult: «Minu maa on küll vaene, aga inimesed on siin õnnelikud!»
Räägime Kamalile oma tütrest. Kuna araabia ühiskond on meestekeskne, viib Kamal jutu pojale, kes peaks ikka ka olema. Lõpuks vaatab ta meile kavalalt otsa: «Uskuge mind, pärast nädalat Nuweibas sünnib poeg väga lihtsalt!»
Ega edene Kamaliga ka jutt sellest, et araablase ja eestlase abielu võib keeruline olla. «Belive me,» kordab ta «see ei ole üldse keeruline – inimesed on kõik ühesugused. Ainult kliima on erinev.»

Magus tee = sõprus. Kui Kamal pakkus meile teed, segas ta tassidesse oma käega suhkrut, ja mitte vähe. See on kohalikus märgisüsteemis hea sõnum: mida magusam tee, seda soojemad suhted.
Ühel õhtul kutsub üks noor poepidaja meid samuti teed jooma. «No business,» hajutab ta kahtlused. Poepidaja saadab abilise teed keetma, aga meie vaatame ajaviiteks ikkagi kaupa.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.86