Hommikul inimtühjas Nuweiba rannas uidates võid tervitada kohalikku kalurit, kes  võrke kohendab, ja õhtul näed, kuidas mehed kogunevad kohvikusse vesipiipu tõmbama. Mitu korda päevas kaiguvad moðeedest kutsed palvusele, mis kostavad hotelligi.
Ametlikult on Nuweiba muidugi linn, aga meie inimesel on väga raske linnaks pidada paika, kus võid näha kaameleid-kasse ühiselt prügikastist söömas ja kus elamute ümber kondavad kitsekarjad.
Aga Nuweibas tunned ennast hästi eelkõige siis, kui võtad kõike täiesti lõdvalt, unustades harjumuspärased mõisted kiirusest, täpsusest ja korrast. Sellest hoolimata ei maksa nina püsti ajada: majadel ei pruugi olla aknaid, küll aga ilutseb katusel satelliiditaldrik. Beduiini elamus, kus võib vabalt elutoas lõket teha, on gaasipliit ja külmkapp. Ja loomulikult on kõrbeelanikeni jõudnud Nokia mobiiltelefonid.
Nuweibas, mille turistid on avastanud üsna hiljuti, on väga ehedalt paraku näha ka tsivilisatsiooni kurvem pool: kõikjal vedeleb plastpudeleid, kilekotte ja muid moodsaid jäänuseid, millega loodus toime ei tule. Kõrbemaastikul hakkab globaalne saastatus väga valusalt silma. Uhked ja kaunid, valgetes rüüdes beduiinid elavad meie mõistes justkui sodi täis tühermaal. Muide: paberi söövad lambad ja kaamelid ära!

Mõttetu kohtumaja. Reisinõuannete rubriikides «Ohud» leiab Nuweiba kohta ainsa hoiatuse: kuum päike. Turvalisuse ideaalne sümbol on kolm aastat tagasi valminud Nuweiba kõige võimsam hoone – sammastega kohtumaja. Aga istungeid pole seal kunagi peetud – pole, kelle üle kohut mõista. Musta metalltaraga piiratud kasutule hoonele pole olnud mõtet isegi ukselinke külge kruvida.
Nuweibas ei pea haiglaselt oma rahakotti ja fotokat valvama, ja pole vaja leiutada kavalaid peidukohti, kuhu raha ja pass peita. Võib vabalt pimedas küla vahel uidata ja «mustad mehed» on ohtlikud vaid kavalate kaupmeestena. Ja ärisid ei suleta ööseks: kaup jääb sinnasamasse õue.
Aga Nuweibast välja sõites peab pass kaasas olema, sest suurtel teedel on automaatidega relvastatud kontrollid. Eks sissesõitnuid võib igasuguseid olla... Eestlased lastakse pärast põgusat vestlust edasi. Küll olevat aga möödunud aastal kõvasti puistatud Venemaa busse, kust olevat otsitud prostituute.
Reisihoiatustes hakkas siiski silma veel üks lause: «Hoia eemale narkootikumidest!» Narkoteema hõljub Siinai poolsaarel tõesti õhus ja aeg-ajalt tehakse sellekohaseid vihjelisi pakkumisi. Keegi võib möödaminnes, hääletooniga ma-tegin-tegelikult-nalja, kombata: «Marihuaana?»
Kui keeldusime kohaliku pakutud suitsust, hakkas too väga hoogsalt rahustama: «Tavaline suits! Tavaline suits!»

Aega küll! «Suures linnas on inimesed nagu masinad, neil on kogu aeg kiire,» seletab kohalik mees. Nuweibas on kõigil aega küll. Keegi ei tea täpselt, mis kell avatakse ainus kohalik pangakontor: 9 või pool 11. Kui pangahärrale tuleb tee peal sõber vastu, siis räägitakse jutud lõpuni.
Ka takso ei ole tingimata kiiruse sümbol. Kord ootasime taksos, kuni juht lõpetas oma jutud paari sõbraga. Kui olime pisut sõitnud, ütles taksojuht: «Ma pean korra ära käima», ja jättis meid maja ette ootama. Aga see kõik ei käi sugugi närvidele. Üllatavalt kiiresti harjub mõtteviisiga, et pole ju tõesti vahet, millal minema hakkad ja kohale jõuad.
Kui lähed välja sööma, varu tublisti aega: praadi võid oodata vabalt tunni, ja enamasti tuleb restoranipidaja sinuga juttu ajama, sõna otseses mõttes maast ja ilmast.

Poeg peab olema! Ühel päeval jalutame mööda mereäärt paari kilomeetri kaugusel asuvasse Tarabini, restorani Blue Bus. Peremees Kamal teenindab meid justkui häbelikult, ei kipu suhtlema. Aga arvet ei too ta enne, kui oleme temaga veel kannukese head kõhuteed joonud: see olevat talle suur au.
Kamaliga kohtumise põhiskeem on tuttav paljudest kirjandusteostest. Tulevad haritud linnainimesed ja kohtuvad tavalise külamehega, kes puistab neile varrukast elu põhitõdesid, millest arusaamiseks on tulnud läbi lugeda palju raamatuid. Et armastus ja sõbrad on kõige tähtsamad. Et kiirus ei lase inimestel tunnetada tõelisi eluväärtusi. Et  raha pole elus kõige tähtsam. Ja kui olulised on lapsed. Kamal räägib pidulikult: «Minu maa on küll vaene, aga inimesed on siin õnnelikud!»
Räägime Kamalile oma tütrest. Kuna araabia ühiskond on meestekeskne, viib Kamal jutu pojale, kes peaks ikka ka olema. Lõpuks vaatab ta meile kavalalt otsa: «Uskuge mind, pärast nädalat Nuweibas sünnib poeg väga lihtsalt!»
Ega edene Kamaliga ka jutt sellest, et araablase ja eestlase abielu võib keeruline olla. «Belive me,» kordab ta «see ei ole üldse keeruline – inimesed on kõik ühesugused. Ainult kliima on erinev.»

Magus tee = sõprus. Kui Kamal pakkus meile teed, segas ta tassidesse oma käega suhkrut, ja mitte vähe. See on kohalikus märgisüsteemis hea sõnum: mida magusam tee, seda soojemad suhted.
Ühel õhtul kutsub üks noor poepidaja meid samuti teed jooma. «No business,» hajutab ta kahtlused. Poepidaja saadab abilise teed keetma, aga meie vaatame ajaviiteks ikkagi kaupa.
Vähehaaval hakkab kaupmees peale käima, et me müüksime oma mobiilid ja fotoaparaadi ära, aga hinnaks pakub kolm korda vähem nende väärtusest. «Vaata mind, ma olen ju vaene mees. Teed mulle hea hinna, ma teen oma kaubale ka hea hinna,» hakkab ta mõjutama. Vahepeal räägib oma kümnest vennast ja ühest õest, keda vaja toetada.
Kui äri ei edene, laseb ta käiku võimsamad vahendid: «Kui sa müüd oma mobiili ära, hakkab minu jumal sind rohkem armastama.» Aga meie mõtleme, kuhu jääb tee. Lõpuks istume lauda, aga jutt ei edene, kisub piinlikuks. Ootame ikka teed.
Lõpuks saame aru, et teed ei tulegi: ei magusana ega hapuna. See on sõnum ebaõnnestunud äritehingu kohta.

Kassidest ja lastest. Jalutades pisut Nuweibast väljas, ja imestades, kuidas paar kaamelit jalutavad vabalt ka linna uusrajoonis, kostab jooksuplagin. Meie poole tormab umbes nelja-aastane poiss, kes teab inglise keeles vaid üht sõna. «Money!» Ei tea kust jookseb kohale veel seitse paljasjalgset imearmast murjanit, noorim ehk kaheaastane – Ahmed, Said, Mohammad jt. Vaadates nende öömusti pikaripsmelisi silmi, on võimatu edasi minna, andmata pisut meelehead.
Muide, elavamates turismipiirkondades hoiatavad turistid üksteist agressiivsete laste eest, kes ei jää sust sammugi maha ja ripuvad riiete küljes.
Kas te tõesti julgesite süüa kohalikes söögikohtades, on üks sagedasemaid küsimusi, millele on tulnud vastata. Aus vastus on see, et algul oli kõhklus suur. Aga  kotitäis Imodiumi, söetablette jt kõhurohte jäi puutumata.
Mida ma tegin? Pesin nii sageli kui võimalik seebiga käsi. Ei söönud pesemata puuvilju. Ja hommikulauas pruukisin üht kohutava maitsega pipart, mis pidavat mittevajalikke baktereid tapma.

Ootamatu lõpp. Istume Sharm el Sheiki lennujaamas. Hommikul on alla kukkunud lennuk prantslastega. Meie väljasõit hilineb. Miks ja kui palju – seda ei ütle keegi. See on esimene kord, mil tunnen, et aega-küll-suhtumine ajab närvi.
Juba oleme hilinenud tunni, aga Tallinna taga on ikka selgitus, et lend väljub õigel ajal. Lõpuks kaob Tallinn üldse tabloolt. Ainult Charles de Gaulle’i lennujaama taga on muutumatu märge – hilineb…

Kus on Nuweiba

Nuweiba asub Siinai poolsaarel, erinevatel andmetel 160–180 km kaugusel Sharm el Sheikhist. Nuweibasse sõidab buss Sharm el Sheikist umbes paar tundi mööda kõrbe ja mägesid. Nuweiba on Lõuna-Siinai üks suurimaid oaase, aga oma eraldatuse tõttu on seda alles hiljuti hakatud turismipiirkonnana arendama. Nuweiba sadama kaudu suunduvad palverändurid ka tänapäeval Mekasse.

Tarabin on Nuweiba keskusest 2 km kaugusel asuv linnaosa, kus ridamisi poode ja idamaiseid söögikohti. Sinna on mõnus ja turvaline jalutada mööda mereäärt. Taksosõidu hind sõltub kauplemisoskusest, aga nt 10 Egiptuse naela eest (u 25 krooni) on iga taksojuht nõus sõitma. (Muidugi küsib ta esialgu vähemalt 20 naela ehk 50 krooni).
Kaupmehed on pealetükkivad, aga käsipidi keegi küljes ei ripu, küll aga on nad osavad rakendamaks kõiksugu psühholoogilisi mõjutusvahendeid.

Nuweiba asub Siinai poolsaarel, erinevatel andmetel 160–180 km kaugusel Sharm el Sheikhist. Nuweibasse sõidab buss Sharm el Sheikist umbes paar tundi mööda kõrbe ja mägesid. Nuweiba on Lõuna-Siinai üks suurimaid oaase, aga oma eraldatuse tõttu on seda alles hiljuti hakatud turismipiirkonnana arendama. Nuweiba sadama kaudu suunduvad palverändurid ka tänapäeval Mekasse.

Tarabin on Nuweiba keskusest 2 km kaugusel asuv linnaosa, kus ridamisi poode ja idamaiseid söögikohti. Sinna on mõnus ja turvaline jalutada mööda mereäärt. Taksosõidu hind sõltub kauplemisoskusest, aga nt 10 Egiptuse naela eest (u 25 krooni) on iga taksojuht nõus sõitma. (Muidugi küsib ta esialgu vähemalt 20 naela ehk 50 krooni).
Kaupmehed on pealetükkivad, aga käsipidi keegi küljes ei ripu, küll aga on nad osavad rakendamaks kõiksugu psühholoogilisi mõjutusvahendeid.

Mida ja kus süüa?

Hotellimenüü on küllalt rikkalik, aga katsetada tasub ka kohalikke söögikohti. Suurim valik toidukohti on Tarabinis, kust leiab nii orientaalset kui euroopalikku menüüd, nii eksklusiivset tuvipraadi kui pitsat.
Restoranide interjöör on väga lihtne: kujunduselementideks enamasti kaltsuvaibad. Kaltsuvaip võib olla nii restorani seinakate, põrandavaip kui ka laudlina. (Muide, ka  moodsa dþiibi armatuurlaud oli kaltsuvaibaga kaetud). Leidub ka tavapäraseid laudu-toole, aga mõnusam on istuda mere kaldal patjadel ja kaltsuvaipadel. NB! Jalanõud tuleb jalast ära võtta.
Restoranides on toitudel fikseeritud hinnad ja hinnaskaala on igal pool sarnane. Menüüs on ka alkoholi, aga see on kallis.
Mõned näited.
Värske salat – 6 naela (15 kr), juurviljasupp – 5 naela (12,5 kr), mahl – 5 naela (12,5 kr),
kala – 30 naela (75 kr),
kana – 20 naela (50 kr),
vesi (suur pudel) – 2 naela (5 kr), õlu – 15 naela (37,5 kr).
Portsud on suured, toidud maitsvad ega ole ka ülearu vürtsikad. Teenindus on soe ja kodune.
NB! Kaardiga ei saa maksta ei poes ega restoranis. Kuid igal pool võetakse vastu nii Egiptuse naelasid, dollareid kui eurosid.

Mida Nuweibas teha?
• sukelduda ja snorgeldada (üle 1000 kalaliigi)
• käia dþiibisafaritel kõrbes ja matkata kaameliga
• matkata Värvilises kanjonis, mis on üks suuremaid maailmas
• minna ekskursioonile Kairosse
• külastada Siinai poolsaare ristiusu pühapaiku
• käia Dahabis, suuremas shopping’u- ja turismikeskuses
NB! Auto rentimine pole kombeks ja õigupoolest polegi sel kõrbemaastikul väga suurt valikut, kuhu sõita. Küll aga on taksosõit suhteliselt odav ja tellida saab juhiga dþiipe.
Kohapeal on suurepärane eestlasest reisikorraldaja Ants.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.86