Päevavalguslamp hotelliesises parklas paneb musta dþiibi roolis istuva mehe pea pühademunana läikima. Mees rooli taga on suur nagu härg. Jämeda nina all turritab must, võimas vuntsipuhmas. Sellisega ei tahaks küll kohtuda.
«Raha andke talle!»
Naine härja kõrval vaatab mulle uurivalt silma.
Naine on neljakümnendates, lopsakas, välkuvate pruunide silmadega.
Otsin taskust neli Lydia Koidulat.
Härja jämedad näpud pitsitavad koidulauliku kõri.
Ta ei vaata mulle otsa. Härg põrnitseb enda ette.

Klaas vett. Kui ma mõni minut hiljem naisega hotellituppa jõua, saan teada, et see on Šurik.
Ðurik, Rosa abikaasa.
«Kas teil midagi juua on?»
Mul ei ole kahjuks midagi. Ainult vett, niipalju kui kraanist tuleb.
«Tooge sedagi.»
Palun.
«Lihtsalt janu on.»
Paari sõõmuga tühjendab naine klaasi. Heledad vuntsid pruntis huulte kohal muutuvad seejuures märjaks.
Siis asub naine ennast lahti riietama.
«Mis te ootate?» Rosa vaatab mõistmatuses minu poole.
Võiks enne natuke tutvuda, teen ma tagasihoidliku ettepaneku.
«Mis sa teada tahad?»
Ammu oled sellise töö peal?
«Pool aastat ainult.»

Pankrot. Seitse kuud tagasi läks restoran, kus Rosa töötas, pankrotti. Rosa teeneid enam ei vajatud. Esimest korda elus jäi Rosa töötuks.
«Algul nutsin. Siis soovitas sõbranna, pane kuulutus lehte. Sellega võib päris korralikult teenida. Ma naersin. Aga viiendal nädalal, näe, paningi.»
Ja mees lubas?
«Talle see isegi meeldis. Saja krooni eest mina sind tööle ei lase, ütles Ðurik.»
Rosa sõbranna, too, kellega koos ta aastaid ühes Tallinna kohvikus ettekandjana töötas, saab sada krooni päevas.
«Aga viisteist tundi töötab.»
Kellena?
«Nõudepesijana.»
Rosa vaatab mulle pikalt otsa.
«Kes minusugust enam võtab? Eesti keelt peab oskama, ja inglise ja soome keelt. Ma olen pealegi juba 42.»
«Mind mees saja krooni eest igatahes ei lubanud.»
20 aastat abielu. Kas sa kunagi elus oleks osanud endale ette kujutada, millega sa tegelema hakkad?
«Isegi unes mitte.» Vastus on välkkiire.
Sulle  s e e  vähemasti meeldib?
«Temale meeldib.»
Ja seepärast käidki?
Rosa puhkeb naerma. Lopsakate huulte vahel paljastub suurte valgete hammaste rivi.
«Just nii see on. Tõepoolest. Tegelikult ma olen korralik abielunaine. Ma pole kunagi oma meest petnud. Me oleme ikkagi kakskümmend aastat abielus olnud. Novembris oli juubel.»
Rosa muigab.
Ja armukadedust ei tunne?
«Absoluutselt mitte.»
Rosa jutustab, et pärast seda kui Šurik turvameheks oli sunnitud minema, on ta tundmatuseni muutunud.
«Pealegi ma teen seda ainult preservatiiviga.»
Miks sa varem ei saanud tulla?
Kui ma Rosale lõuna paiku olin helistanud, ütles naine, et helistagu ma pärast nelja.
«Poistele on vaja süüa teha, nad tulevad koolist.» Rosal ja Ðurikul on kaks poissi. Vadik on 17-ne, Leonid sai 20.
«Poisid käivad kolledþis.»
Igas majapidamises on perenaisel miljon tööd teha. Kraamida, pesta, keeta, kupatada.
Kas poisid teavad,  m i l l e g a  sa praegu tegeled?
«S uma soðol?» (hulluks oled läinud)

Muinasjutte ei ole. Ðurik, kes Mustamäe ühes hulgilaos priske elu peal ära oli hellitatud, töötab täna kõigest tagasihoidliku turvamehena.
Palju ta teenib?
«Kolm tuhat.»
Palju teie pere kuus äraelamiseks vajab?
Rosa kergitab kulme. «Miks see sind üldse huvitab? Mis me siin üldse lobiseme, aeg jookseb ju. Meil on täpselt tund aega. Kui sa muidugi rohkem ei maksa. Kui ta (see tähendab Ðurikut) helistab, on läbi!»
Lihtsalt niisama.
«Kümme tuhat. Vähemaga ei tule välja.»
Kaua sa kavatsed nii panna?
«Seni kuni töö leian.»
Rosa jutustab, kuidas ta iga jumala nädal paneb ajalehtedesse uue töökuulutuse: võib-olla näkkab?
Tegelikult Rosa muinasjutte ei usu. Rosa teab, et teda lihtsalt ei vajata. Ainus, kes teda vajab, on oma pere, mees ja pojad.
Leningradi blokaadi ajal sõid 
i s e g i  professorid inimese liha, sähvatab järgmisel öösel ei tea kust tulnud mõte läbi pea. Ma ei mäleta enam detaile, ometi mäletan ühe naise jutustust telekast, kes väikese tüdrukutirtsuna blokaadi imekombel üle elas.
See naine mäletab tänaseni,
m i l l i s e  pilguga naabritädi – lugupeetud inimene, professor-muusik või ajaloolane, see pole praegu tähtis – teda vaadanud oli. See oli kiskja pilk, kes ei näe tüdrukus mitte väikest armast last, vaid maitsvat pala.
Kui elada tahad, pole midagi parata. Kui inimene ikka väga elada tahab, on ta kõigeks valmis. Ka selleks, mida hiljem elu sees tunnistada ei läbe. Mulle tundub, et osa eestimaalasi on ka täna umbes samasuguses olukorras. Olukorras, kus valikuvabadused on ülimalt ahtaks muutunud.
Miks, see on juba omaette küsimus, samuti nagu see, kes selles süüdi on. Kas saabki kellegi peale üksi näpuga näidata. See aga muudab inimese sammud ettearvamatuks. Sellises olukorras on kerge teatud piiridest üle astuda.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.47