Esimene, kes kurjategijaid puudutavais aruteludes filosoofiast ja religioonist kaugemale jõudis, oli itaalia arst Cesare Lombroso, kes avaldas 1876. aastal artikli «L’Uomo Delinquente» (e k kriminaalne inimene). Kohaliku vangla asukaid uurides leidis Lombroso, et kuritöö korda saatnud inimestel on teatud kindlad tunnused: iseäralik pea suurus või kuju, näo asümmeetria, suured või liiga väiksed, etteulatuvad või tassikujulised kõrvad, üles ulatuv või lame nina (varastel), terav nina (mõrvaritel), kortsude rohkus näol, pikad käed, tume nahk... Isik, kellel esines vähemalt viis eeltoodud tunnust, oli Lombroso hinnangul sündinud kurjategija.
Paraku ei pööranud Lombroso piisavalt tähelepanu asjaolule, et uuritud vangid pärinesid põhiliselt Sitsiiliast. Seetõttu viitas enamik tema leitud tunnustest pigem sündinud sitsiillasele kui sündinud kurjategijale. Ent vigadest hoolimata oli just Lombroso see, kes tuli välja väitega, et kurjategijaks võib ka sündida.

Supermehed. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel käisid teadlased välja mõtte, et kui ühele mehelikkust määravale Y-kromosoomile lisandub teine, siis muudab see mehed agressiivsemaks ning potentsiaalseteks mõrtsukateks. Ameerika teadlased leidsid, et vanglast leiab sellise lisakromosoomiga mehi tunduvalt sagedamini kui vabadusest. «Supermeesteks» nimetatud tegelasi iseloomustas agressiivsus ja vaenulikkus.
Tuntuimaks supermeheks, kelle abil seda teooriat haibiti, sai nõdrameelne Richard Speck, kes tungis 1966. aastal Chicagos meditsiiniõeks õppivate naistudengite ühiselamusse, sidus üheksa naist kinni ja tappis neist kaheksa.
Ühel naisel õnnestus end päästa voodi alla pugedes, sest puudulike vaimsete võimetega Spe-ckil läks lugemine sassi. Aastaid hiljem selgus siiski, et Speckil polnudki lisakromosoomi, ning seegi teooria kadus huviorbiidist.

Kartmatu geen. Üheksakümnendatel saabus geeniajastu, ja siis asuti usinasti kriminaalseid geene otsima. Hollandlane Brunner oli üks esimesi, kes asus mureliku vanaema palvel uurima perekonda, kus mehed olid läbi mitmete põlvkondade osutunud kurikaelteks.
Üks oli mõistetud süüdi õe vägistamise eest, teine proovinud ülemusest autoga üle sõita, kolmas sundinud noa ähvardusel õde lahti riietuma. Kaks pereliiget oli mõistetud süüdi süütamiste eest, neli aga seotud muude vägivallategudega.
Brunner ja tema kolleegid uurisid perekonna 24 liikme geene ja leidsid ühe, mis oli neil tegelastel defektne, teistel aga korras. Teoorial oli siiski üks nõrk lüli: nimelt elab enamik inimesi, kel selle geeni aktiivsus on väike, tavapärast rahulikku elu.
Geenide osa on siiski kinnitanud uuringud kaksikute ja adopteeritutega. Taanlane Christiansen kogus 1970ndatel kokku andmed ligi 6000 kaksikutepaari kohta ja uuris nende karistusregistrit. Ühemunakaksikutel olid tulemused sarnased (s.t taust oli kuritegelik või mitte) 36% juhtudest ning kahemunakaksikutel 12%. Seega – mida sarnasemad geenid, seda sarnasem kuritööregister.

Salalik serotoniin. Serotoniiniteooria väidab, et asja taga on aju ühe kindla virgatsaine – serotoniini – vähesus. See omakorda võib sõltuda geenidest. Mida vähem serotoniini, seda suurem on impulsiivsus ja agressiivsus.
Teadlased lasid üksikule saarele lahti 49 reesusahvi, mõõtes enne ära nende verest serotoniini metaboliidi hulga. Nelja aasta pärast oli kuus ahvi surnud ja viis teadmata kadunud. Peaaegu kõigil surnud ahvidel oli serotoniini metaboliidi kontsentratsioon madalam kui nende ellujäänud kaaslastel. Surnud ja kadunud ahvid paistsid silma vägivaldsusega. Norinud pidevalt teistega tüli, surigi osa neist kakluste käigus saadud vigastustesse. Lisaks võtsid kadunukesed ette ülemääraseid riske, tehes liiga kõrgel liiga pikki hüppeid.
Mõned uuringud on näidanud, et impulsiivseid kuritegusid sooritavad mehed, näiteks need, kes tapavad tänaval tundmatu inimese, on madala serotoniinitasemega.
Samas pole ka serotoniini vähesus näitaja. Lisaks kuritegevusele on serotoniin seotud hulga muude hädadega alates migreenist, depressioonist, unetusest ja rasvumisest ning lõpetades hasartmängude ja seksuaalsete eripäradeni. Sellest hoolimata pole kõik need, kel serotoniini vähe, veel depressiivsed ülekaalulised hasartmängurist nümfomaanid, keda peavalu öösiti magada ei lase.
Vangla ei aita. Läbi nende vähem või rohkem ebaõnnestunud teooriate ollakse siiski jõudmas järelduseni. Kujunemas on arvamus, et kurjategijaks ei sünnita ega kasvata, vaid selleks peavad olema mõlemad – nii sobivad geenid kui ka nende avaldumist soosiv keskkond.
Kuidas mõjutab see järeldus ühiskonda? Ehk rohkemgi kui esmahetkel tundub. Ühiskond käsitleb kuritegu kurjategija vaba valikuna ja peab seetõttu valglakaristust parimaks lahenduseks. Sellega hirmutab ühiskond teisi võimalikke kurjategijaid, isoleerib enesest ohu allika, maksab kurjategijale kätte ning annab neile aega paranemiseks.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67