Praegu istub Siim Kallas veel Toompea lossi – Riigikogu – kolmandal korrusel, Reformierakonna parlamendifraktsiooni esimehe töötoas. Intervjuu alguses tõstab ta lauale veepudeli: «Janu on. Käisin hommikul tennist mängimas.»

Aga jalgrattarajad olete Brüsselis juba üle vaadanud?
Ei ole... aga ma loodan, et Belgias kui jalgrattamaal on neid piisavalt. Praegusel hooajal huvitavad mind siiski rohkem tenniseväljakud.

Kuivõrd on teil ettekujutus, kuidas sealne elu kulgema hakkab?
Ei ole üldse ettekujutust. Ei tea sedagi, kuidas palgasüsteem tegelikult välja näeb, loen ainult lehest, et...

... eurovoliniku palk on 260 000 Eesti krooni kuus.
Kas koos maksudega? Pole uurinud. Küll lugesin läbi voliniku eetikakoodeksi, mille ametlik nimetus on käitumisjuhend. Olmeküsimustega ei ole üldse jõudnud tegeleda.

260 000 krooniga elab Brüsselis ikka ära, kui Eesti suursaadik peab hakkama saama 50 000 krooniga?
Kindlasti elab ära.

Kas Eestis on nüüd kõik tehtud?
Elu muutub, ajad muutuvad ja meie koos nendega. Vaevalt et kunagi saaks öelda, nagu kõik oleks tehtud.

Enda jaoks?
Olen tundnud kripeldamas soovi teha tegusid väljaspool poliitikat. See on nüüd mõnevõrra edasi lükkunud, et hakkaksin kirjutama midagi või läheksin tööle õppejõuna.
Üks kandidaadiväitekiri on pooleldi valmis, kuid kaitsmata, ja olen kirjutanud poolenisti valmis ühe raamatu, mis on jäänud avaldamata.
Need kaks tegemata asja häirivad. Poliitikas on tehtud enam-vähem kõik, mis võimalik, ja ambitsioon rahuldatud.

Kui pärast viimaseid parlamendivalimisi loobusite välis-, rahandus- või kaitseministri portfellist ja tõmbusite parlamendifraktsiooni esimehe pisikesse tuppa, oli see siis juba märk eurovoliniku ameti terendamisest?
Veel augustis olin täiesti kindel, et mina volinikuks ei hakka. Aga siis asuti mind ümber veenma...

Öelge nimed!
Neid veenjaid on palju. Peaminister, paljud endised kolleegid välisministeeriumist, mõned head välistuttavad. Hakkasin ka ise mõtlema ja lõpuks otsustasingi. Lõplikult 10. jaanuaril.

Kui kaua olete varasemalt kõige pikemalt kodust ära olnud?
Eks see Moskvas oli, pool aastat pidevat äraolekut – 1989. aasta kevadest kuni jõuludeni. NSV Liidu Ülemnõukogu ajal.

Talute eemalolekut kergelt?
Raske öelda. Moskvat ei saa Brüsseliga võrrelda. Seal oli elu hotellis ja kogu olukord oli hoopis teine... Teie küsimuses on kaks osa: kaua kannatab ära olla üksinda...

Mis on vastus?
Üksinda olen seal – alguses voliniku assistendina – pool aastat, aga kui on kindel, et amet jätkub päris volinikuna järgmised viis aastat, tuleb ka abikaasa Brüsselisse. Kahekesi koos võiks see olla küllalt talutav.

Ja elu nagu ülikoolipäevil, kui abiellusite: ühiselamutuba, mida kapp poolitab?
Vaevalt, et see nüüd nii karm saab olema.

Savisaar, teie hea oponent ja liitlane, on juba avaldanud kahetsust, et Kallas lahkub Eestist, sest elu pidavat siin nüüd igavamaks minema.
Tänan kõiki, kes on minu lahkumist Brüsselisse kommenteerinud. Isegi need, kes ütlevad «Jumal tänatud, et Kallas ära läheb!», tunnistavad, et olen kümme aastat siin midagi mõjutanud. See on mulle tunnustuseks. Aitäh.
Samas arvan, et minu lahkumisest tekkiv poliitiline kergendus on illusioon.
Brüsselisse lahkub kümneid nutikaid ametnikke ja poliitikuid. Kas see pole Eestile halb?
Esimesed suured minejad Eestist olid muusikud – Neeme Järvi, Kalle Randalu, Arvo Pärt... Nad elavad juba pikka aega välismaal, ometi käsitleme neid enda kultuuri osana ja oleme nende üle uhked. Või tippsportlased, kes on välismaal, aga ikkagi nagu Eesti osa. Probleem oleks siis, kui Eestist äraminejad loeksid ennast ka vaimselt Eestist lahkunuteks.
Huvitav episood meie ajaloost on aastad 1850– 1870 ja rühm nimega Peterburi Patrioodid. Väga palju eestlasi töötas Tsaari-Vene pealinnas kõrgetel kohtadel, neist tuntuim oli tsaari ihuarst doktor Karell, lisaks teatud aegadel Köler, Jakobson. Nad moodustasid ringi, mis väga aktiivselt osales Eesti ühiskondlikus osas. See ongi võtmeküsimus: kui inimene elab ja töötab väljaspool Eestit, aga peab ennast Eesti patrioodiks, ei ole see Eestile halb.
Sest küsigem, mis oleks alternatiiv. Kas meil tuleb püstitada eesmärk, et kõik inimesed jääksid Eestisse? Objektiivne on, et maailmas ja Euroopas on võimalused sada korda suuremad kui Eestis. Kui on inimene, kes suudab saavutada midagi rahvusvaheliselt, siis pole meil moraalset õigust tema tegevust piirata kohalike oludega.

Doktor Karell võis tsaari ihuarstina olla Eesti patrioot. Siim Kallas eurovolinikuna ei saa olla Euroopa Liidu ühe liikmesriigi patrioot.
Selline oletus lähtub eeldusest, et Eesti ja Euroopa Liidu huvid on vastandlikud. Kindlasti on küsimusi, kus üleeuroopaline lähenemine ei kattu Eesti pilguga, aga ärgem unustagem, et oleme siiski osake sellest ühest Euroopast.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.75