Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2001. aastal korraldatud uuringust selgus, et ühe aasta jooksul sai Eestis vägivalla tõttu vigastada 44 000 naist. Neist 3/4 langesid vägivalla ohvriks oma kodus.

Kohtu vaatevälja jõuab kahjuks aga ka raskeimatest vägivallajuhtudest vaid tühine osa, kuna kehtivate seaduste kohaselt algatab politsei kriminaalmenetluse alles siis, kui naine saab pikaajalise terviserikke või on kaotanud 1/3 töövõimest.

Vägivalla juured

Kergemate vägivallategude korral (löömine, peksmine või muu kehaline väärkohtlemine) on ohvril võimalus esitada erasüüdistus, mis aga on kulukas protseduur.

Miks ja kust saab alguse olukord, kus perekonnas kasutab füüsilist vägivalda mees naise vastu (tõsi, on ka üksikuid vastupidiseid juhtumeid), vanemad laste ja hiljem juba lapsed vanemate vastu? Tõsi, me elame vägivallaajastul.

Veri, kaklused ja tapmised on vallutanud telekanalid. Siiski on väheusutav, et normaalse psüühikaga ja väljakujunenud väärtushinnangutega pereisa muutub telerist nähtu põhjal järsku vägivallatsejaks. Olen veendunud, et vägivald ja suhtumine sellesse saab alguse kodust, areneb edasi lasteaias ning saavutab haripunkti koolis.

Lasteaias on olukord veel enam-vähem kasvatajatädide kontrolli all. Koolis läheb aga lahti juba tõeline olelusvõitlus džunglireeglite järgi - ellu jäävad ainult tugevad. Ja häda nõrgematele - poistele, kellele ei ole sisse süstitud piisavalt agressiivsust, ja eelkõige tüdrukutele.

Tõeline koolivägivald saab täishoo sisse 5.-6. klassis. Möödaminnes annab 12-13-aastane poisiklutt tüdrukule jalahoobi selga, küünarnukiga ribidesse, sülitab näkku. Mis põhjusel? Lihtsalt niisama, naljakas ju. Paralleele edaspidisega võib edasi tõmmata.

Muutunud psüühika

Tüdruk saab klobida, kuid õpetajale ei räägi, kuna klassivennast jõumees hoiatas: kui iitsatad, saad järgmine kord kõvemini. Palju tüdrukud ei räägi ka kodus (ema tormab kooli õigust nõudma, siis läheb elu päris põrguks).

Tüdruk vaikib ja kannatab teadmisega, et abi pole kelleltki loota. Ja iga päevaga kinnistub tüdrukutes aina tugevamini ohvriroll. Pedagoogid ei tea, et nende koolis oleks levinud vägivald, vast ehk üksikjuhtudel.

Mõne tõsisema, avalikuks tulnud trauma puhul on tavaline reaktsioon - selliseid asju on alati juhtunud, ta on ju poiss, nad ongi sellised jne.

Mõne aja pärast on poiss-jõumehest ja ohver-tüdrukust saanud noored inimesed, kes peagi alustavad pereelu.

Muutunud pole muu kui terminid - koolivägivalla asemel räägime nüüd perevägivallast, jõhkardist poisiklutist on saanud rusika- ja jalahoope jagav noor mees ja ohver-koolitüdrukust perevägivalla ohver, kellele on hästi tuttavad sellised asutused nagu traumapunkt ja politseiosakond.

Miks naine-ohver ei lahku oma vägivaldse mehe juurest? Aga sellepärast, et mees lubas ta sel juhul hoopis maha lüüa. Ja ka ohver-naine vaikib, sest kes aitaks?

Olin kord suvel paar nädalat linnalaagris kasvataja, kus minu rühmas oli kümmekond parajas mürsikueas last ühest Tallinna nn eliitkoolist.

Restorani sööma minnes tekkis ootamatult kaos - tüdrukud lükati järjekorra lõppu ning «eliitpoisid» rüselesid uhkelt leti ees. Pärast esimest ehmatust sain järjekorra paika - tüdrukud ees ja siis poisid järel. Poisid ei olnud nii palju vihased kui jahmunud - miks peavad järsku plikad ette saama? Varem ei olnud keegi seda neilt nõudnud.

Pedagoogid - palun tehke oma kooli poistele peale muude tähtsate ainete selgeks ühiskonnas elamiseks kõige tähtsam - käitumise elementaartõed.

Ja ausalt - kas tõesti ei ole teie koolis vägivalda? Iga müks, jalahoop, mõnitav sõna on vägivald, millele tuleb kohe reageerida. Tüüpreageering «poisid lihtsalt on sellised» ei ole tänapäeval enam kohane.

Ainus lootus vähendada perevägivalda on panna inimese väärtushinnangud paika lapseeas kodu ja kooli ühiste jõupingutustega. Siis on ehk tulevikus vähem vägivallatsevaid pereisasid, ohvrirollis emasid ja muserdatud, õnnetuid lapsi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.45