Vaiko Epliku laulu «Dance» esitaja Ewert Sundja koos vene tüdrukutebändiga Mjau oli vaieldamatult efektseimalt kostümeeritud rühm

Saad sa siis kätt ette panna, liiatigi kui tänavuste eurolauludega samaaegselt üritatakse kõrvalstuudios «Laulukarusselli» esimese finaalsaate otse-eetrit ette valmistada. «No saaks see kõik juba ometi läbi,» ohkab karussellitajate produtsent Eve Viilup mitmemõtteliselt ja vuhiseb ei-tea-mitmenda lasterühmaga stuudiosse.

Lasteridadesse võib kahe päeva jooksul aga kõikjal takerduda, sest eks nemadki taha näha ja õppida, kuis muusikalised eeskujud eurovõistluseks valmistuvad.

Suisa omaette auhinda näib väärivat aga lauljanna Dagmar Oja, kes, kontsade välkudes, üritab kahe päeva jooksul ühel ajal nii «Laulukarusselli» žüriis osaleda kui ka euroartistidele tausta laulda.

Kui enamik iga-aastasele suurele muusikapeole tormajaist on telemaja karmidele valvuritele siit-sealt ikka kõrva või silma jäänud, leidub siiski ka neid artiste, kes pürivad europarnassile esimest korda. Olgu siis kas ootamatult rabava rütmi või kõmupressi abil, et poolehoidjatele kas või oma puuduvast aluspesust pajatada.

Kogemustega eurolaulik Maarja, kelle enda kirjutatud eestikeelne pala «Homme» üpris juhuslikult võistlusele jõudis, tunnistab, et pole sest meediakärast iial aru saanud - seda enam, et tegu peaks olema siiski laulude võistlusega.

«Muidugi on tundmatutele artistidele niisugune promo vajalik, aga ise ma ei poolda meediakära pälvimiseks mõne skandaali või naljaka ütlusega väljatulemist,» räägib lauljatar.

Stuudios artiste ümbritsevast meediakärast enam asja pole - kellaaja järjekindel hingus kuklas, eristuvad kaamerakraanade ees ja värvimängu sees oma ala tõelised professionaalid. Eks lõppvaliku teeb, iseenesest mõistetavalt, publik.

Esmaspäeval erutas meedia meeli Rootsi kristlike vendade Nikolaussonite ehk kunagise staarbändi Charizma kohaleilmumine. «Seda te ei oodanud, jah,» naerab bändi kunagine solist Göran esinejate puhkeruumi uksel vastvalminud reklaamplaate jagades.

Eelmise aasta detsembris teinud rootslaste hitimeister Henrik Sethsson just neile ettepaneku naaberriigi eurohulluses kaasa lüüa. Ja vennaksed nõustusid hoobilt. «Me pole kunagi tahtnud olla mingid lääne staarid, vaid alati oma kuulajatega võrdsed… Eestis mäletatakse meid loodetavasti hea sõnaga,» meenutab Göran «Join Hands» Nikolausson aastatetaguseid staadionikontserte.

Ehkki toonased blondid kiharad on asendunud popi salongilõikusega ning solistikski on kutsutud hea (aastaid noorem) sõber Johan Mauritzson, pole bändi titepehme tämber kuhugi kadunud.

Kui mehed on oma mäepakkumise lauluga («Give You a Mountain») ühele poole saanud, rabab euroisa Juhan Paadami parem käsi Tiiu Simm rootslased sappa ning ärgitab rõõmsameelse hüüdega «And now skating» («Ja nüüd uisutama!») nad järgmistele teed andma.

Nimelt valmib Eesti Eurolaulu toimetaja Heikki Meeri käe all ridamisi lustakaid vaheklippe, kus lauluvõistlejad teineteiselt isevärki aladel mõõtu võtavad: Charizma-poisid lähevad Raid Liiveri (Airi Ojametsa esitatava «I Wanna Stay» autor) seltsilistega uisurajale.

Bändid ise otsustasid, kuhu rivaal võistlema kutsuda. «Kahju, et keegi pannkoogiküpsetamise võistlust välja ei pakkunud,» muigab Heikki Meeri rootslasi võttebussi ajades.

Zone’ist tuntud Vaike Hannust hiilib lavale kui reisikostüümi riietatud Lumivalgeke. Tema kannul tatsavad esinemispaika truualamlikud päkapikud, neli punases keebis Cardinalsi lauljat.

«See polekski õige Eurovisioon, kui keegi riietest ei loobuks,» pistab stuudiohämaruses keegi pealtvaatajaist, kui Hannust roherüü keset laulu kelmikalt ült heidab. Ise sesse, paraku, nii mitmelgi korral takerdudes - aga teha pole midagi, kunst nõuab ju ohvreid.

Laulu üks autoreid, eurorindel ammu tuntud Priit Pajusaar dirigeerib üheaegselt heli- ja valgusemehi, suunab-õpetab lauljaid ja peab režissöör Kalev Lepikuga pildi osas nõu.

Taamalt kostub närvesöövat vilinat. Telerahvas näib olevat harjunud, et koridoris konutav alarmkapp iga natukese aja tagant taas tuletõrjujaid kutsuma pistab.

Väsinud ohkega toksib assistent Kaia Häelme turvakoodi sisse ning vilin lakkab hetkeks jälle. Et paarikümne minuti pärast, loomulikult, taas üürgama pista. Ja nii kaks päeva järjest…

Cardinalsi ja Zone’i ühissalvestus jätkub, euroisa Paadam on stuudiopalavuses pintsakustki loobunud. «Tegelikult võib esinemisega rahule jääda,» tunnistab Pajusaar mõnikümmend minutit hiljem helistuudios oma rütmikat pala «Turn The Tide» läbi kuulates.

«Üldiselt arvan, et kiiremad laulud lähevad ikka paremini, lõppvõistluselgi teevad ilma ikkagi jõulisemad ja agressiivsemad palad,» võrdleb Pajusaar oma pala varem kostunud ballaadidega.

Tõeline Pajusaare ja Glen Pilvre pauerlaul kostub alles teisipäeval, mil etnopop-grupi Neiukõsõ ürgne kõrilaul teise salvestuspäeva avatuks kuulutab.

Võimsahäälne «Tii» meelitab konkurentsaatest «Laulukarussellist» kohale isegi tuntud lauluõpetaja Toomas Volli, kes «braavo»-hüüetega viiele neiule aplausi õhutab. «Hästi sheff,» õhkab ta silmi taeva poole pööritades ja tuhiseb kõrvalstuudiosse tagasi.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.62