«Kõike seda, mis kriitikat tõesti väärib, taunin minagi, ometi ei omistaks ma sellele nii suurt tähtsust. Kodumaine poliitikailm on teadagi niru, aga virisejate seast keeldun ennast leidmast. Toimuvad protsessid on ebamugavad, ent paraku üsna tavalised. Küllap saabub nende järel ka selguse aeg. Kes vähegi ringi vaatab, näeb, et mujalgi maailmas on praegu just sarnaseid probleeme, mida me kodus endale pahaks paneme.» (29.12.2000 Postimees)
«Et ilukirjanduslik raamat juhib müügiedetabelit, pole loomulik, vaid erandlik asi. Meie ostjaskonna juures on palju piiratum läbimüük täiesti normaalne. Et üht kirjandusteost on nüüd eneseunustuslikult ostetud, selle palun mulle andeks anda. Ma pole süüdi, ma pole mingil viisil seda asja ära nõidunud ega sõnunud. Aga muidugi on hea meel.» (15.01.2002 Postimees)
«Ei saa minagi mööda sellest, mida eestlaste kohta viimastel aegadel väidetakse. Et nad paiknevad oma praegustes asukohtades 5000 aastat. Ning et kammkeraamilised leiud olevat nende kohalejõudmise kindel tõend. Igatahes võib nende kohta küll väita, et nad on asunud Euroopas juba ammu enne seda, kui Euroopat ühe Agenori tütre järgi Euroopaks hakati kutsuma. Kõik, mis järgnes, oli eestlaste aeglane paigaomaksvõtt Euroopas, ning algas see oma 4000 aastat pärast kohalejöudmist.»
«Muidugi anname oma jah-hääle kerge skepsisega. Koguni lausa ette teades, et see, mille me valisime, ei ole imevõti edaspidiseks liikumiseks ühe edu ja kasu ja võidu juurest järgmise juurde. Teeme seda täies teadmises, et kes midagi tõsiselt tahab, peab selle nimel hoolega tööd tegema, olgu ta Euroopa Liidu liige või ei. Ja konflikte ning arusaamatusi on meil aina ka veel ees. Aga need on vähemalt üsna pikaks ajaks konfliktid e u r o o p l a s t e vahel. Soovin kaasmaalastele lahedat ja tegelikult 5000 aasta eest ära otsustatud rahvahääletust!» (12.08.2003 Eesti Päevalehes toetades Euroopa Liiduga liitumist)
«Eesti rahval on õnnestunud oma enam-vähem teadliku ajaloovaatluse toel luua endale võrdlemisi palju kannatanud rahva omamüüt. Iseeneste kujutlust mööda oleme me kõige läbielatu järgi peaaegu et juutidega samal tasemel. Kusjuures me kipume sageli eirama seda, et meie geograafilistel naabritel on läinud üldjoontes niisamuti kui meil.»
«Paljude rahvastega võrreldes on eestlastel läinud ju ootamatult hästi. Ühele rahvale avaneb iseseisvumise võimalus kas üksainus kord kogu ajaloolise eksistentsi jooksul või mõne sajandi pikkuse intervalli järel, aga eestlastega on meie põlvkonna silme all sündinud teisiti. Võib ütleda, et meile keelduti seda pakkumast pea seitsesada aastat, aga siis pakuti meile seda üheainsa inimea jooksul koguni kahel korral. Ja kui see jääb ühel rahval sageli ajaloolistel põhjustel siiski saavutamata, siis eestlastega toimus see mõlemal juhul ikkagi nii, et oma riik suudeti realiseerida.» (07.06.2004 Eesti Päevaleht)
«Minu põlvkonnal on hästi läinud juba selles mõttes, et meie, kahjuks küll oma vähemiku osas, sest enamik on juba surnud, oleme välja elanud selle ajani, kus Eesti on nii vaba, kui ta nüüd üldse on.» (31.03.2005 Põhjarannik)
«Ma arvan, et kui kirjanikul ikka mõistus peas on, ei raiska ennast sel määral, et ta kirjutaks lausa ebaautobiograafilist teost, vaid ta kasutab ju ikka enda maailma ära, mingil määral, ülekantumas, otsesemas või vahendlikumas mõttes.»
«Loomeperiood... keeruline termin, kuigi täiesti olemas ja väidetakse olevat soliidne termin. Tundub naljakas. Enam-vähem olen saanud tähelepanu ja käed vabaks, kui pean peatüki valmis kirjutama, siis tuleb seda lihtsalt teha, istuda hommikul laua taha ja kirjutada. Kui on otsustatud, et tuleb kirjutada, siis tuleb kirjutada. Peaksin ütlema, et olen kirjutamist nautinud. Peaaegu kuritegelikul määral.» (25.02.2006 intervjuu Postimehele)
«Mulle meeldib, valusalt ja pöörasel kombel, üks päev Sinu tõepoolest Eestile elatud elus: Te tulete, Kirovi oblastis, koolist. Sina ja Su vend. See oli Jaranski kool. Ja kui te olete metsa sisenenud, märkate te, et trobikond hunte seirab teid. Te otsustate jätkata teed, sest teil on kiire. Poistel on alati kiire. Ja te loodate ühele asjale; teil on pool toosi tikke. Ja te hakkate käristama oma koolivihikuist lehti ja heitma neid põlema süüdatult huntide teele. Ka hundid pole vist oma meetodis eriti kindlad ja raiskavad iga põleva lehe juures aega. Kuni läheneva küla lõhnad sunnivad hunte metsa tagasi tõmbuma.
Minu jaoks on see tähendanud 60 aastat tähendamissõna – et aeg-ajalt võib lootus olla tõesti kui tilluke tahes, siiski tuleb uskuda jumaliku õigluse taastulekusse.» (26.03.2006 Postimees.ee Krossi järelehüüe Lennart Merile) Toimetas Aivar Reinap, Postimees.ee |
