Aastal 1967, kui esitasime Estonia külalisesinemistel Soomes balleti «Luikede järv», töötas põhjanaabrite Kansallisooppera veel keiser Aleksander II ajal draamateatriks ehitatud majas. Tookordne Soome rahvusooperi peadirektor Alfons Almi tegeles aktiivselt uue ooperimaja ehitamisele toetuse kogumisega. Kõik estoonlased said kingiks tikutopsid, mille müügiga rahvalt ehituseks raha korjati. Minult võttis Almi aga lubaduse, et uue hoone avamisel juhataksin taas sedasama Tšaikovski balletti. Sain selle lubaduse täita veerand sajandit hiljem, kui Kansallisooppera uus maja Töölö lahe ääres 1993. aastal valmis sai. Estonia teatris olen töötanud alates 1964. aastast, niisiis varsti juba ligi pool sajandit. Olen palju tegelenud aastakümneid kõneaineks olnud uue ooperimaja ehitamise teemaga. Veerand sajandit tagasi oli ehituseks olemas krunt Süda tänava kandis, oli ka raha ja suurepärane projekt arhitektidelt Peep Jäneselt ja Henno Sepmannilt. Ehitamise nurjas siis kurikuulsaks saanud «hõlmikpuu sündroom». Unistada on tore, kuid… Kuna nüüd räägitakse taas uuest ooperimajast, on minu kohus tutvustada seisukohti, mida jagavad nii koalitsiooni- kui ka opositsioonipoliitikute osalusel tegutsev rahvusooperi nõukogu, aga ka teatri loominguline ja administratiivne juhtkond. See ideestik on fikseeritud rahvusooperi nõukogu otsusega juba 2001. aastal, kui kinnitati hoone renoveerimiskava kolmes etapis. Renoveerimise esimene etapp sai valmis teatri 100. aastapäevaks. See hõlmas näiteks avariiohtlike olukordade tekkimise võimaluse kõrvaldamist, publikupoole värskendamist, lava uuendamist ja pööninguruumide väljaehitamist. Praegu ootab rahastamist plaan sisehoovi täisehitamise kohta, mis hõlmaks kontserdisaali vestibüüli uuendamist ning tooks juurde näiteks praegu puuduoleva ventilatsioonisüsteemi ja harjutusruumid orkestrantidele. Oluliselt lisanduks pinda publiku teenindamiseks ning erinevate esindusürituste korraldamiseks. Kostüümilao rajamine vabastaks teatri lavatagused koridorid ülekuhjatud riidekärudest, mis on probleemsed kas või tuleohutuse seisukohalt. Rahvusooperi juhid teavad, et unistada on tore, kuid seejuures on kasulik säilitada kontakt maapinnaga. Seepärast tahame unistused laiemast lavast ja muusikaetendustele sobiva akustikaga saalist realiseerida saalikompleksi juurdeehitamisega olemasoleva hoone Pärnu maantee poolsele küljele. Tõsi – see tähendaks rahva hulgas «taksopeatajana» tuntud monumendi teisaldamist. Kuid usun, et see ei kujuneks sugugi nii valuliseks, kui oli pronkssõduri teisaldamine Tõnismäelt. Rahvusooper Estonia uus saalikompleks tähendaks kaasaegset universaalsaali, mis sobiks nii etendustegevuseks kui ka erinevate kontsertide korraldamiseks. Tehnoloogiliselt moodne saal oleks samas ühendatud ajaloolise Estonia kaubamärgiga. Loomulikult annaks see olulise lisaväljundi mitte ainult rahvusooperile, vaid ka Eesti Kontserdile ja kõigile teistele kultuuriasutustele. Plusse on sellel variandil palju. Esiteks, sajandi jooksul püsinud koht kesklinnas jääb samaks. Tallinna tsentrumis ja seda määravates detailplaanides pole praegu võtta sedavõrd suurt krunti, mida nõuaks täiesti uue ooperimaja ehitus. Kuid ma ei tea ühtki maailma rahvusooperit, mille hoone asuks äärelinnas. Teiseks – uude majja ei saa kolimisautoga vedada Estonia teatri väljakujunenud vaimsust ja traditsioone. Aga loobuda neist poleks õige, sest see tähendaks rahvuskultuuri vundamendikivide väljakiskumist. Estoonlased teavad kõige paremini oma koduteatri märgilist tähendust nii eesti kultuuri kui riikluse arengu jaoks. Seda kõike ei saa suruda raamatupidamise bilanssi, kuid see on olemas ja oluline. Kolmandaks, korralduslik-rahaline külg. Saalikompleks maksaks mitu korda vähem kui täiesti uus teater. See integreeruks hästi olemasoleva hoonestusega ja koos kõrvalasuva draamateatriga moodustaks kultuurikeskuse, mida võiks funktsionaalsuselt kõrvutada Lincoln Centre’iga New Yorgis. Uue saali teenindamiseks vajalik infrastruktuur ladude, töökodade ja administratiivkorpusega oleks juba olemas. Ning õppetund, mille oleme saanud Helsingist, Kopenhaagenist ja Oslost – ei tekiks muresid järsult lakke kasvavate käidukuludega ega küsimust, mida siis vana majaga ette võtta. Ei saa ju ka unustada Eesti rahvastiku suurust, vähenemis- ja vananemistendentsi ning tõsiasja, et majanduskasv pole igavene. Lahendus parkimismurele Loomulikult on kõik Estonia teatri- ja kontserdimajas, aga ka draamateatris ja teistes lähedalasuvates kultuuriasutustes töötavad inimesed huvitatud koos saalikompleksiga ka maa-aluste parkimiskohtade rajamisest. On tõsi, et estoonlastele on parkimisprobleem juba aastaid teravuselt kohe palgamuredest järgmine. Aga eelkõige mõtleme külastajatele – teatrisaalis, kontserdisaalis ja draamateatris on igal õhtul publikut kokku ligi kaks tuhat inimest, kuid parkimiskohti neile – ümmargune null. Niisiis, on olemas realistlik lahendus, mis ei oleks eesti rahva rahakotile üle jõu käiv. See kava on ammu pälvinud rahvusooperi nõukogus esindatud erinevate parlamendifraktsioonide toetuse. Vastutustundetu oleks kavandada miljardeid maksva täiesti uue ooperimaja ehitamist olukorras, kui ka pärast pikaajalist majanduskasvu ei ole rahvusooperil kusagilt võtta mitte ainult 100 miljonit krooni järgmise renoveerimisetapi lõpetamiseks, vaid ka hädavajalikku 10 miljonit krooni palkade tõstmiseks. Kellega ja kellele saaks aga teha uues teatrimajas kõrget kunsti, kui kunstilised kollektiivid on selleks ajaks laiali jooksnud ja niigi suurte laenumaksete jätkuv kasvamine sunniks kehtestama samasuguseid saja-euroseid piletihindu nagu on paljudes Euroopa ooperimajades? |
