Juhtum eesti sõduritele pandud kohatu mälestusmärgiga Lihulas aktualiseeris kõigi teiste ekspertiiside ja hinnangute kõrval ka semiootilise ekspertiisi. Kas see oli esimene kord, kus «eesti asja» ajamisel küsiti teilt ja teie kolleegidelt nõu, ja mis kuulub sel juhul semiootikute pädevusse?

Kõrvuti ajaloolaste ja keeleteadlastega on semiootikutel tulnud tõesti mõningaid ekspertiise läbi viia. Need on puudutanud juhtumeid, kus ekspertiis peab ühendama mitut parameetrit, et mingit teksti mõista.

Nii üksik sõna kui tekst võivad omandada erinevaid tähendusi sõltuvalt kasutusviisist või kontekstist. Seetõttu ei ole ekspertiisi tegija kohtumõistja ega osale ka poliitikas. Ekspertiis annab seadusetundjate kätte n-ö võimaliku maailma, st püüab tuvastada võimalikult palju erinevaid tõlgendamisvõimalusi ning kirjeldada tähendus(t)e tekkimise mehhanismi.

Lihula juhtum oli esmakordne, kus ekspertiis sattus poliitiliste manipulatsioonide ohvriks. Põhjuseks eelkõige kaks asjaolu. Esiteks organisatsiooniline vastuolu: kui sama organisatsiooni ühes otsas püüti asja menetleda seaduslikult, siis teises otsas nulliti see pretsedenditu sekkumisega.

Teiseks sai ekspertiis välja saadetud päev enne mälestuskivi mahavõtmist ja ta ei saanud sündmusi mõjutada. Kuid meedias tekitati mulje ekspertide muutuvatest seisukohtadest. Ekspertiisi teksti ja minu hilisema artikli vahel siiski vastuolu ei ole. Artikli toon on vaid subjektiivsem.

Seega valus kogemus, kuid samas võib rahul olla sellegagi, et 1944. a kohta on hakatud juurdlevamaid tekste kirjutama.

Mõnikord on mulle tundunud, et semiootikateadus (eriti Juri Lotmani algatatud ja viljeldud kultuurisemiootika) oligi ette määratud sündima ja välja kujunema Eestis, sest Eesti ise on üksainus «piirolukord», mis teatavasti ongi tähenduste tekitamise mehhanism. Miks ikkagi pole tahetud seda mõista ei akadeemilises ega poliitilises kõrgsfääris?

Lotmani erakordsus seisnes võimes ühendada oma vene kultuuri tundmine maailmas alles tärkavate uute ideedega ja koondada sellest ühendusest sündinud kultuurisemiootika Tartusse. Oleks ta tänastele strateegiatele vastavalt publitseerinud end vaid välismaal, oleks Tartu lihtsalt koht, kus töötas kuulus teadlane.

Kuid Lotmani oskus koondada andekaid inimesi ja uudseid ideid pani aluse esimesele semiootikaajakirjale maailmas. Tartusse tekkis keskus, koolkond, mille häälekandjaks saigi «Töid märgisüsteemide alalt». Koolkonna ja oma väljaandega vääristas ja vääristab Lotman ikka veel Eestit ja Tartu ülikooli. Samas oli ta tõlgitumaid autoreid Läänes. Praegune inglise keeles üllitamine on tihti vaid Läände jõudmise illusioon. Tõlkimisväärsus on täiesti omaette näitaja.

Nagu siis, nii ka nüüd tõmbab semiootika ligi andekaid kohalikke noori. Loovuslik valik jätkub ja ka praeguste semiootikatudengite loomingust saaks virna luulekogusid ja uurimusi, arvustusi ja esseesid.

Paranenud on semiootikaosakonna läbisaamine ülikooli juhtidega, kuigi me ilmselt ei saagi kunagi teada, kuidas semiootika võinuks areneda, sest puudub raha täisväärtusliku programmi realiseerimiseks. Ses mõttes on semiootika heaks näiteks, kui raske on luua Eestis uut struktuuriüksust ning kui võimatu on selle normaalset arengut rahaliselt tagada.

Küsimus aga polegi semiootikas, vaid humanitaarses mõtlemises laiemalt. Poliitikute ja ka akadeemiliste võimude utilitarism on aluseks tehnoloogiate eelisarengule. Et arvutada ei viitsita või ei ole kasulik, siis ka ei näidata investeeritava raha kasutegurit. Üldse ei saa aga välja arvutada humanitaari olemasolu mõttekust. Kellele on vaja justkui ametita inimest, kelle ainsaks erijooneks pole mitte kõike ümbritsevas maailmas valmis reeglitele allutada, vaid igas olukorras luua empaatiline analüüsiviis. Kultuuri saab vaid loovas dialoogis mõista.

Selle pika vastusega tahan öelda, et semiootika jagab teiste sarnaste teaduste saatust. Seda tehes jääb ta aga ikkagi eriliseks, sest ajalooliselt jätkame kuulsa koolkonna traditsiooni ning eelkäijad aitavad eneseväärikust turgutada.

Kas võim kardab semiootikuid, kes on võimelised läbi nägema võimuteostuse traagelniite?

Võim vajab ja samas kardab asjatundjaid. Ta lähtub rohkem lobist kui ekspertiisist. Hirm semiootika või ükskõik millise analüütilise teaduse ees saab tekkida koos häbitundega. Häbi on eri aegade mõtlejad oma ühiskonda ihanud, aga ta on nii harv külaline. Kus on häbitunnet, seal on ka hirmu ebakompetentsuse pärast, seal on raskem tekkida künismil ja seal ei aeta eesti asja ajamist segi partei asja ajamisega. Et häbi pole meie kangelane, siis pole ka hirmu.

Eesti ajalugu, mille ümber käib iseenesest viljakas vaidlus, kas ja kuidas vabaneda selle rahvuslikust mütologiseeritusest, oleks hoopis tänuväärsem objekt ajaloo- ja ideoloogiasemiootikutele. Kas nõustute, et meie ajaloo liikupanev jõud pole niivõrd meis endis, kuivõrd välistes põhjustes meile tähendusliku ärakasutamine.

Nagu arheoloogide ja ajaloolaste dialoog näitas, saab rahvuse algusest rääkida alates rahvusliku eneseteadvuse tekkest. Sellest tuleneb kõigepealt teooria olulisus ajaloo mõistmiseks, sest ajalugu on nii fakte uuriv kui fakte loov teadus.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43