Mõnikord on raske aru saada, mis vahe on Reformierakonna püüdlustel jõuda viie kõige rikkama riigi hulka ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna püüdlustel jõuda haritumate, tervemate ja ausamate rahvaste hulka. Kümnele protsendile inimestest polegi siin vahet. Enamiku jaoks on aga erinevus väga suur.

Paljud noored peavad aga ülikooli kõrvalt tööd rabama, et kuidagi toime tulla, raisates niiviisi oma tervist ja noorust. Tuhanded ametnikud on alamakstud, pensionärid on viiesaja krooniga aastas kergesti ülesostetavad. Paljud inimesed jäävad õigeaegse ravita.

Rikas, aga loll riik

Põhihariduseta inimeste hulk Eestis küünib tuhandetesse. Riik, mis kogub rikkust avaliku teenuse rahastamise pealt, kingib madalate maksude abil lisatulusid neile, kes palju teenivad, ning sallib väikeseid palku, mis tegelikult ei stimuleeri innovatsioonile rajatud ettevõtlust. Niiviisi talitades võib ju lühiajaliselt rikkust nautida ja raha isegi sukasäärde koguda.

Rikas on ka inimene, kes on näljas ja paljas, aga kelle pangaarvel on miljonid. Selline rikas, kuid õhuke riik on oht rahvana edasikestmisele, aga enne veel demokraatiale.

Meie kümneprotsendise majanduskasvuga on kaasnenud vähemalt sama suur tagasilangus demokraatias. Ehedalt nägime seda viimaste presidendivalimiste käigus. Pideva kohukese tegemise kohta võib peaministri eeskujul öelda küüniliselt jokk. Presidendivalimiste tulemus ja rahva väga suur toetus valitud presidendile andis märku muutuste vajalikkusest ja võimalikkusest. Sundparteistamisest on saanud meie demokraatia vähkkasvaja.

Selle asemel et vaadata meie rahvastiku-, haridus- ja majandusprobleemidele tõsiselt otsa, oleme valmis jätkama odava tööjõuga, panustamata piisavalt haridusse ja arendustegevusse ning tooma bussitäite kaupa sisse ukraina ja vene töölisi, et säilitada olemasolev olukord.

Oleme muutunud enam kui sallivaks korruptiivsete ja põhjendamatute majandustehingute suhtes, mille peale isegi riigikontrolör laiutab käsi, ja midagi ei juhtu. Mitu korda enam oleme valmis võitlema Delfi kommentaaridega kui suurejooneliste majandusafääridega.

Rahva hääbumine

Korruptiivsel ettevõtlusel ning odaval ja harimatul tööjõul põhineval majandusel pole tulevikku. Kahjuks on see just see ime, mida peaminister ei väsi kiitmast. Hiljutisel ametnike foorumil, mille algus meenutas pigem Reformierakonna kongressi, ei leidnud peaminister Eesti arengus ühtegi viga ega tõsist probleemi.

Oleme harjunud mõtlema vaid fiskaalpoliitilises terminoloogias. Üks võimalus, kuidas makromajanduslikult rikkaks saada, on järgmine. Jätame mõned aastad ravimata kõik inimesed, kes ei jõua ravi eest tasuda. Inimeste eluiga lüheneb, vähenevad ravi vajadused, seega ka ravikulud.

Viime sisse totaalse õppemaksu. Riigieelarve kulud vähenevad nii oluliselt, mis sest, et suur osa noortest langeb täiendavalt alla vaesuspiiri. Politsei asendame täielikult turvafirmadega ja teenust osutatakse maksujõulisele elanikkonnale.

Lõpuks langetame üksikisiku tulumaksu Venemaaga võrdse 13 protsendi peale. Vaesed kolivad Tallinnast välja. Need, kes ellu jäävad, moodustavadki Euroopa ühe rikkama riigi. Ja kindlasti saame endale ka maailma kõige rikkama pealinna. Või kukume riigina enne kokku kui pjedestaalile jõuame.

Mustlane tahtis ka kunagi rikkaks saada. Vähendas iga päev ühe kõrre võrra hobuse toiduportsjoni. Jõudis selleni, et andis hobusele vaid mõne kõrre. Peaaegu oleks kulud nulli viinud, kahjuks heitis hobune enne hinge. Meie sellise traagikani muidugi ei jõua, sest enne jookseb elujõuline rahvas laiali teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.

Kui riigi rikkus seisneb väikesepalgalise tööjõu ekspluateerimisest ladestatud miljardites vähestel pangakontodel või sukasääres, siis seda on patt siduda riigi rikkusega. Rääkimata rahvast.

Inimesed enne raha

Rahvana edasikestmine nõuab hoolivat riiki. See nõuab põhimõtet, et meid on nii vähe, et iga inimene on meile tähtis. See nõuab riigilt palju suuremat panustamist haridusse, tervishoidu, sotsiaalhoolekandesse. Maksusüsteem peab sõltuma meie eesmärkidest, mitte eesmärgid maksusüsteemist.

Soome panustas kohe pärast II maailmasõda, lausa laene abiks võttes, inimkapitali. Ta viis inimkapitali riskid minimaalseks ja tagas seeläbi ka suurima majanduskasvu. Eesti viimaste aastate poliitikas puuduvad riiklikud ja rahvuslikud huvid. Delfi juhtkirjutaja nimetab selliseid asju üleüldse sotside soovunelmateks. Paljudes riikides on Eesti sotside soovunelmad ammu tegelikkus ja Eesti lausliberalism täiesti arusaamatu.

Sotsid hoolivad vägagi rahast, kuid inimesest palju rohkem. Eestis praegu levinud mõtteviisi alusel poleks külakoolid meil enam kui 300 aastat tagasi saanud üldse tekkida, sest nad oleks olnud selleks liiga kallid.

Sellist riiki, kus hariduskulud on sedavõrd suures mahus jäetud iga inimese enda kanda, on raske Euroopast leida. Väikeriigile tähendab see ülisuuri riske kestmajäämise seisukohast. Midagi on väga valesti, kui oleme olukorraga justkui leppinud. Raha eest saab mujalt palju paremat haridust kui Eestist.