Hulk Eesti sõdureid viibib kodust kaugel, ohtlikus maailmas. Meil on kaotusi. Heidetakse ette, et selle vajalikkusest ei suuda poliitikud rahvale rääkida.

Kõigile asja ära põhjendada ei õnnestugi. Kauged mured näivad võõrad. Tolle vaidlusega jõutakse lõpuks põhiväärtusteni, mida kas jagatakse või mitte. Demokraatiani näiteks, isikuvabaduste ja inimliku solidaarsuseni. Need pole justkui igapäevamured, need oleks meil nagu alati olnud. Aga peab proovima seletada.

Balkan ja Afganistan

Kõige esimesena tuli Balkan. Tapatalgud rahvaste vahel Euroopa südames. Srebrenica massimõrv. Albaanlased, keda tuhandete viisi oma kodust minema aeti. Maailm vaatas uudiseid, ja lasi neil sündida – mure oli justkui kellegi teise asi. Nüüd kuuleme massihaudade avastamisest ja sõjaroimarite jälitamisest, tuhandetest kodu kaotanud inimestest. Vaen sunnib tuhandeid, nüüd juba serblasi, praeguseni kodumaalt lahkuma.

Inimlikke ja demokraatlikke väärtusi hakati teadvustama hilja, kuid hea, et seda üldse tehti.

Eesti lööb Balkanil kaasa 1995. aastast. Me lahutame vaenupoolija aitame rahvaid jõuda poliitiliste lahendusteni. Kosovos on Eestist 80 meest, Bosnias 4, mida on kavas suurendada 35ni. Tänu sekkumisega saavutatud rahule pikendatakse neid missioone riigikogus loodetavasti üsna valutult.

Vaid Eesti pääses iseseisvuse taastamisel täielikult verevalamisest, teistel oli ka ohvreid. Et Balkani ja Baltimaade võrdlust saame pidada ebakohaseks, selle eest võlgneme tänu mitte ainult oma tarkusele, vaid rahvusvahelisele, sealhulgas eriti USA diplomaatilisele toele. Kui kergesti võinuks minna teisiti! Olime Lääne keskmisele valijale kõigest olematu osa Venemaa avarusest, kuhu nina toppimine toob häda ja mille killustumine tekitab hirmu.

Afganistanis käib sõna otseses mõttes riigi ülesehitamine. Meil on seal korda hoidmas 25 meest, kelle arvu soovime suurendada 150ni. Pakume mitmekesist abi, eriti olulised on luure ja demineerimine. Kavas on koos brittidega liikuda lõunasse Helmondi provintsi, kus riik on pea olematu. Afganistani probleemid on pikaajalised, kuid sõjalise operatsiooni vahetu põhjus oli terrorismi eksport sealt. Tunnistagem, tsiviliseeritud maailma kohus on olla leppimatu ka seal valitsenud brutaalse režiimi suhtes.

Iraagile appi

Aga Iraak, küsitakse? Kus on need lubatud massihävitusrelvad, mis õigusega sinna mindi? Miks peame kaugete lõunamaalaste pärast oma nahka turule viima?

Need on muidugi põnevad teemad. Kuid tegutseda tuleb lähtuvalt olemasolevast, pealegi ei alustanud meie. Iraagi praegune olukord karjub abi järele, mida me ka pakume. Oleme liitlastega, aga abistame Iraagi rahvast, kelle elu on kohati muutunud põrguks. Kuid ärgem arvakem, et enne oli siin paradiis. Saddam oli üks oma aja julmemaid despoote.

Rääkimata kadunud teisitimõtlejatest, peeti ka terve oma kurdi rahva vastu halastamatut sõda. Me ei peaks ülearu kiruma ründajaid, kui rünnatu toitis oma inimestega loomi.

Me püüdleme rahu poole ja turvame riigi ülesehitust. Juba on Iraagil põhiseadus.

Soovime pikendada Iraagi-missiooni aasta võrra, sest praegu sealt äratulek oleks hukatus, tunnistavad teiste hulgas ka ameeriklaste karmimad kriitikud prantslased. See tähendaks kaost ning palju rohkem surma.

Oleme otsustanud, et missiooni pikendamine sõltub ka ÜRO mandaadist, sest see rahustab mõndagi südant. Kuigi rahvusvahelise õiguse kohaselt piisab sealse valitsuse kutsest. Seda peaksid toetama ka meie ja liitlaste ühised väärtused ja enda kogemused.

Läti ja Leedu ÜRO-le ei apelleeri, küllap ajaloolise kogemuse tõttu, et demokraatlikud lääneliitlased on usaldusväärsem abivahend riigi taastamisel kui lootus maailmaorganisatsioonile.

Kibeda kriitika hetkedel peaksime meenutama, kui hindamatu oli meile USA mittetunnustamispoliitika ning kainestav jõud. Ning mitte keelama teiste abistamist. Läti ja Leedu panustavad Iraaki kolm korda rohkem mehi kui meie 40, seda ilma sõjaka koduse kriitikata. Tänust, kui soovite, või liitlastega ühiste väärtuste selge teadvustamise tõttu, või siis abivalmidusest.

Pole ka saladus, et seal küpsevad meie parimad sõdurid ning koguneb hindamatu kogemus.

Kas me ei võiks teha Iraagis midagi muud, aidata lihtsalt riiki ehitada, küsitakse tihti. Vastus on, et seda me teemegi. Sisejulgeolek on esimene ehitust nõudev asi Iraagis. Seni kuuldud konkreetseim soovitus – julgeolekujõudude koolitamine – on aga just ohtlikem osa kogu tööst. Oleme teinud aga ka ohutut, näiteks kinkinud arvutiklassi.

Eesti asi

Arvatakse, et kurjuse puhul aitab mujale vaatamine, et see on retsept, kuidas vältida ohte ja ebameeldivusi ning siiski säilitada inimlik nägu. See pole paraku tõsi. Me kuulume ühiseid väärtusi jagavate riikide perre ning meie missioon on mitte leppida maailma häda ja julmustega.

Asja saab vaadata ka praktilisema poole pealt. Oleme pannud suured lootused NATO-le ning samuti missioone korraldavale Euroopa Liidule. Sealt ja välismissioonidelt saame vastu oma julgeolekut. NATO suurte muutuste käigus on iseäranis teravalt tunda, kui tähtis on olla selle aktiivne liige.

Väga pragmaatilisi abistaks ehk viide, et sel juhul arvestatakse NATOs meile tuntavate ohtudega, tulenegu need kaugemast kogemusest või praegusest võõraste lennumasinate häbematusest.

NATO tegevus pole ka ammu enam pelgalt militaarne, selle näiteks on äsjase maavärina järel antud abi Pakistanile. Sinna panustab meiegi kaitseministeerium poolteist miljonit krooni. Inimlikkusest, aga ka tunnustusest riigi võitlusele Talibani ja Al Qaedaga.

Kes kahtlevad USA toes meie iseseisvumisel, seda võiks veenda ÜRO mandaat, mis missioone toetab. Või osalevate riikide arv, mis ulatub 30ni.

Meie missioonid ja meie väärtused, need ongi Eesti, mitte võõras asi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3