2002. aasta Euroopa meistrivõistlustel ületas Erki Nool kõrgushüppes 2.00 ja sooritas salto. Foto: AP Photo

Rein Sokk, 1985–1989

Et minust üldse sai Noole juhendaja, selle eest tuleb tänada üht naist. Tallinna Spordiinternaatkooli kaheksanda klassi lõpetamise järel jagati üldettevalmistuse rühma poisid gruppidesse. Mul oli teivashüppajate grupp koos, kuid Tiiu Jurkatamm käis peale, et võtaksin veel kaks poissi, kes tahavad hirmsasti teivast hüpata. Lõpuks andsin Tiiu veenmisele järele: lubasin võtta ühe, Erki, kes oli vaiksem. Erki oli väikesekasvuline, tulevast meistrit oli temas raske näha. Kutsusin ta Paunkülasse treeningulaagrisse, võtsin nii-öelda katseajale.

Samal teemal: Repliik: Noolega ja Nooleta (3)

Riputasin köie üles ja ütlesin poistele: «Ma ei sunni teid midagi tegema, aga kui tahate saada heaks teivashüppajaks, peaksite ka iseseisvalt harjutama.» Erki rippus alalõpmata köiel. Võib-olla ta mõistis, et tema edasine saatus on kaalukausil.

Esimesel aastal Erki tulemused ei paranenud, tüdrukudki jooksid kiiremini, aga ta tegi kõike visalt ja vapralt kaasa. Kümnenda klassi teisel poolel hakkas ta kasvama, jõudu ja sitkust tuli lisaks. Ka tulemused paranesid, suvel ületas ta 3.80.

Elasin perega 12-ruutmeetrises toas, tahtsin koolist lahkuda. Aga Erki pärast otsustasin veel aastaks jääda. Tema areng läks hoogsaks: 11. klassi sügisel alistas ta mitmevõistluses juba 4.40.

Erki kannatas koormust väga vapralt. Tegime viis päeva kõvasti trenni ja kuuendal püstitas ta isikliku tippmargi. Talvel ületas ta 4.90 ja kevadel 5.00. Kolm päeva enne 17-aastaseks saamist püstitas 16-aastaste Eesti rekordi 5.05. Peagi olid alistatud ka 5.10 ja 5.20. Aastane areng oli olnud plahvatuslik – 80 sentimeetrit.

Sportlasena tahtsin saada kõvaks kümnevõistlejaks, aga Raivo Ruukel pani mind teivast hüppama. Alguses olin pettunud, aga see oligi mu õige ala. Treenerina tahtsin, et Erkist tuleks tugev teivashüppaja, aga tuli kümnevõistleja. Minu soovid täitis tema.»

Sven Andresoo, 1989–1993

Kui Rein Sokk treeneritöö lõpetas, pakkus ta Erkit mulle. Mina polnud Erkit jälginud, sest toona hüppas ta teivast, kümnevõistluses oli rekord 7300 punkti.

Meelde jäi, et Erkil on hea pöid ja elastsed lihased, aga jooks polnud kiita. Jooksu sättimisega nägime küllalt palju vaeva. Tänu teivashüppele oli ta ülakeha tugev, jalad seevastu nõrgad.

Toona harjutasid minu grupis Nazarov, Bukrejev, Haller, Loss. Kõik rügasid kõvasti. Laupäeviti jooksime enne jõutreeningut Pirital kuuekilomeetrise krossi. Viimased poolteist kilomeetrit vajutati valusalt. Seetõttu jõudsid kõik kümnevõistluse viimasel alal korralikult pingutada.

Kolm korda nädalas tegime kaks treeningut päevas. Meeste üldtreenitus oli väga hea. Ometi ei julgenud ma väita, et Erkist saab juba kolme-nelja aasta pärast tippkümnevõistleja. Kuid olin kindel, et temast kujuneb hea sportlane.

Kui Erki oli kaheksa kuud tõsiselt harjutanud, kogus ta 7771 punkti. Kaks aastat hiljem sai kokku 8001 punkti ja pääses olümpiamängudele. Erki oli kiire arenguga nagu Külvet, Reintak ja Nazarov. Kui märkasin, et Erki oli treeningul omandanud midagi uut, võisin olla kindel, et ta suudab seda teha ka võistlustel. Nägin kohe, et Erki on olemuselt võitleja tüüpi.

Kahjuks olid toona majanduslikult väga rasked ajad. Mäletan, et käisin spordiühingus Kalev Erkile toetust küsimas, aga ei saanud söögirahagi. Teda aitasid lähedased ja tuttavad, põhiliselt Kiviste perekond.

Mingil hetkel süüdistati mind liigses Nazarovi-lembuses. Ma polevat uskunud Erkisse ja olevat tegelenud liialt palju Nazaroviga. Ausalt öeldes abistasin sel ajal Erkit rohkem, sest ta vajas veel järeleaitamistunde.

Rein Sokk, 1993–1997

Suvel 1993 sõitis Erki koos Paavo Kivisega Valtusse. Nad küsisid, kas olen nõus aitama Erkit sinna, kuhu ta tahab jõuda. Olin treeneritöölt lahkunud, kutse oli ootamatu, aga andsin nõusoleku. Paari nädala pärast hüppas ta kaugust 7.77, MMi normist 7.90 napilt vähem. Erki vajas vaimset tuge. Talle tuli sisendada usku iseendasse.

Kui Erki järgmisel kevadel Götzises 8575 punktiga võitis, tundus see paljudele suurüllatusena. Siis surusid kätt ka need, kes teda vahepeal tühikargajaks pidasid. Aga suurim heameel oli inimestest, kes temasse ka raskel ajal olid uskunud ja teda abistanud.

Ta arenes ka 1996. ja 1997. aastal, kuid tulemus ei paranenud. Erki muutus kärsituks, tema tahe liikus kiiremini kui mõte järele tuli. 1997. aasta kevadel enne Götzise võistlust prahvatas ta närviliselt: «Olen sitt!» Rahustasin teda: «Sinu tehnika on korralik, liigud hästi.» Tundus, et tal tekkisid kõhklused. Ometi alustas ta Götzises väga võimsalt. Võinuks koguda 8750 punkti, kuid saatis ketta mättasse – vaid 37 meetrit. Olime pettunud.

Valutav põlv ei lasknud tal korralikult keskenduda. Võib-olla tegi seegi närviliseks. Sügisel läks ta operatsioonile, seejärel ütlesin: tee rahulikult üldkehalist ettevalmistust. Juhendasin Kristjan Rahnut ja Sven Simustet. Erki tuli juttu rääkima, mul polnud aega kuulata.

Kevadel Itaalias laagris olles ütles Erki, et tal on oma plaan, saab ise hakkama. Treeneri osa on pakkuda psühholoogilist tuge. Kui sportlane lakkab juhendajasse uskumast, on raske abistada. Vastasin: «Ilmselt on sul siis kasulikum üksi harjutada.» Leidsin, et kui Erki ei harjuta nii, nagu mina pakun, siis pole ma enam otsustaja. Võib-olla tekkis meie suhetes rutiin, tüdimus.

Ants Kiisa, 1998–2000

Töötasin telefonipoes, kui Erki mu 1998. aasta mais üles otsis ja rääkis, et vajab abimeest. Palusin mõtlemisaega, kartus oli suur. Ütlesin Erkile, et kümnevõistlusest ei tea ma midagi. Ta vastas: «Sinu rida on heited-tõuked.» Siis enam hirmu polnud, lõime käed.

Endiste klassivendadena tundsime teineteist hästi. Raske öelda, kui palju suutsin Erkile anda, ta oli juba nii valmis sportlane. Aga kui võrrelda meie egosid, siis mina olen rahulikum, aitasin teda tasakaalustada.

Esimene Götzise-võistlus oli minu jaoks hirmus. Kaks päeva hommikust õhtuni kümnevõistlust, seejärel olin neli päeva täiesti läbi. 1998. aasta kujunes Erkile üheks paremaks. Ta võttis ise otsuseid vastu ja viis need ka ellu, kõik toimis. Mina olin nagu toetav sõber.

1999. aasta maailmameistrivõistlustel Sevillas oli Erki vorm isegi veel võimsam kui Sydney olümpial, ta võinuks koguda 8900 punkti. Teivashüppenulli pean saatuselöögiks.

Greg Richards, 1999–2000

Alustasin Erki Noolega koostööd kahekordse olümpiavõitja ja eksmaailmarekor-dimehe Daley Thompsoni vahendusel. Erki oli harjunud tugevasti treenima, meie nõudmiste täitmine ei valmistanud talle raskusi. Daley inspireeris teda, seepärast oli lihtne tugevasti töötada.

Erki on väga emotsionaalne sportlane. Viimases olümpiaeelses treeningulaagris Gold Coastis näitas ta mõnel alal väga head edasiminekut ja sai kindlust. Kuid juhtus, et mõnel päeval alad ei õnnestunud ja siis muutus ta närviliseks. Püüdsin teda veenda, et muutused on toimunud.

Sydney eel polnud ta rahul oma kiirusega, ometi ei tasunud muretseda, sest ta oli mitmel teisel alal palju kasulikku omandanud. Kettaheites ja 1500 m jooksus oli ta parem.

Esimese päeva tegi ta kindlalt. Kuid avapäeva järel oli ta nii heas seisus, et võis sihtida esikohta. Küllap see mõjutas, teist päeva alustas ta närviliselt.

Andrei Nazarov, 2001–2004

Alustasime 2000. aasta detsembris. Olin näinud Erki esinemist Sydney olümpial ja uskusin, et ta on võimeline koguma 9000 punkti. Ka Erki ise uskus ja seetõttu hakkas koostöö hästi sujuma.

Eesmärk jäi saavutamata, aga midagi ta sel etapil ikka tegi. 2001. aasta maailmameistrivõistlusteks valmistusime põhjalikult. Plaan oli kiirus üles ajada ja lüüa rivaale pika puuga juba 100 m jooksus.

Erki sprintis MMil 10,60ga, ent ta oli valmis ajaks 10,45–10,50. Kaugushüpe ei õnnestunud samuti soovi kohaselt – 7.63. Kuid edasi läks päris hästi. Erki suutis kontrollida iga oma liigutust, ta oli väga kindel.

Kõrgushüppega tegelesime suvel eriti põhjalikult, kolm korda nädalas pühendusime spetsiaalselt sellele alale. Erki ei tohtinud vastastele palju kaotada. Tööst tõusis kasu, ta ületas 2.03.

Erki tõhus harjutamine väljendus ka 400 m jooksus, kus sündis isiklik rekord 46,22. Samas jäi sel perioodil tagaplaanile trumpala teivashüpe. Lõpuks kogus ta MMil kõigi aegade kuuenda punktisumma 8815.

2002. aasta sise- ja välis-EM ei olnud Erkile stiimuliks. Ta võttis hooaega kergemalt. Siis algas ka koostöö Jaan Taltsiga. Eksperimendiga nõustusin minagi, kritiseerimiseks pole põhjust.

Meie suhted muutusid varasemast pisut pingelisemaks, sest loodetud tulemust ei tulnud. Sportlane võib ju mõelda, et teeb kergema hooaja, aga tiitlivõistlusel tahab ta ikka koguda kõrge punktisumma.

Noole kuus kümnevõistlust

2000 Sydney OM – 8641. Kuldmedal.

10,68 – 7.76 – 15.11 – 2.00 – 46,71 – 14,48 – 43.66 – 5.00 – 65.82 – 4.29,48

«Arvasin, et võitjana finišeerides teen igasuguseid trikke. Aga ma olin nii väsinud, et ei suutnud midagi ette võtta. Pikali ei tahtnud ka visata. Võtsin Eesti lipu ja läksin auringile.»

2001 Edmonton MM – 8815. Hõbemedal. Eesti rekord.

10,60 – 7.63 – 14.90 – 2.03 – 46,23 – 14,40 – 43.40 – 5.40 – 67.01 – 4.29,58

«Pärast Sydneyt olin vigastatud ja sain tavapärasest hiljem treenima hakata. Andrei Nazaroviga koostööd alustades leppisime mängureeglid kiiresti kokku. Ütlesin talle: «Kui näed, et olen uimane, siis anna sellest kõva häälega märku.» Minule tuleb kasuks, kui juhendaja teeb kriitikat treeningu või võistluse ajal. Tundub, et meil on hea klapp.»

1998 Budapesti EM – 8667. Kuldmedal.

10,58 – 7.80 – 14.40 – 1.97 – 46,67 – 14,68 – 40.79 – 5.40 – 70.65 – 4.38,00

«Pöidlahoidjatest on palju kasu, nad loovad koduse õhkkonna. Lisaks ergutavad fännid teisigi, pahatahtlikke inimesi selles seltskonnas pole.»

1995 Götzis – 8575. Esikoht. Eesti rekord.

10,71 – 8.10 – 14.13 – 1.99 – 46,98 – 14,79 – 39.16 – 5.40 – 65.42 – 4.37,51

«Tippspordi tegemiseks on vaja treeneri sajaprotsendilist usaldamist. Tahaks väga näha Sokku vajadusel alati nõu andmas. Teades, mis summasid täielik olümpiaettevalmistus nõuab, ei julge veksleid välja anda. Götzisesse sõitmisegagi oli raskusi, Eesti Olümpiakomitee andis krediiti.»

2003 Tallinn – 8281. Esikoht. Eesti pääses Euroopa superliigasse.

10,79 – 7.56. – 13.98 – 1.97 – 48,18 – 14,55 – 42.96 – 5.30 – 56.09 – 4.35,86.

«Tahtsin paarsada punkti rohkem koguda, et kindla tundega MMile minna. Kehasse tuleb jõud sisse saada (ta ravis kopsuklamüüdiat). 400 meetrit ei jaksanud joosta. Kuulitõuge ja odavise olid katastroofilised.»

1996 Atlanta OM – 8543. Kuues koht.

10,65 – 7.88 – 14.01 – 2.01 – 47,26 – 15.03 – 42.98 – 5.40 – 65.48 – 4.43,36

«Midagi tuleks treeningutes muuta, et teha arengus hüpe. Jätan nähtu ja kuuldu meelde, analüüsin ja mõtlen, et olla järgmisel aastal võitmatu.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.7