Suvel 1992, esimeste sõjajärgsete päriselt vabade parlamendi- ja presidendivalimiste ajal oli rahvusliku jõuna poliitikasse tõusnud Isamaal tõsine mure. Nende tuumik näis rahvale ehmatavalt noorena. Presidendikandidaadid pidid seda noorust tasandama. Valik oli lihtne – kas välisminister Lennart Meri või kirjanik Jaan Kross. Meri jäi kaalumises peale, sest temal oli iseseisev poliitiline maine.

Mai lõpus või juuni alguses sõitsid Indrek Kannik ja Jüri Luik laevaga Helsingisse, kus Meri töötas suursaadikuna, ja pakkusid talle presidendikandidaadi kohta. Meri ütles kohe «jah».

Kuid see polnud veel võit. Loosungiga «Plats puhtaks!» valimistele läinud Isamaa põhirivaal oli valimisliidu «Kindel kodu» toetatud Arnold Rüütel, senise seadusandliku kogu – ülemnõukogu ülipopulaarne esimees.

Kui Arnold Rüütel saanuks valimiste esimeses ehk üldrahvalikus voorus üle 50 protsendi häältest, jäänuks ta Kadriorgu edasi.

Kui praeguse Keskerakonna poliitikud tõstsid enda presidendikandidaadiks väliseestlasest ühiskonnamõtleja Rein Taagepera, julgustas Isamaa teda igati kandideerima. Põhjus oli lihtne: Taagepera võttis hääled, mida Meri poleks Rüütli toetajatelt kuidagi kätte saanud.

Tõsine kihutustöö

Presidendikandidaadid tegid tõelist kihutustööd, sõitsid külast külla, linnast linna. Meri väikestesse kohtadesse ei jõudnud, tema rääkis rahvaga maakonnakeskustes. Endine poliitvang Lagle Parek, Rahvusliku Sõltumatuse Partei presidendikandidaat, esines Saaremaa ringil isegi Sõmera haigla ees, kutsudes paarikümmet patsienti ja kümmekonda meditsiinitöötajat 20. septembril õiget valikut tegema.

Rüütel kogus küll ligi 200 000 häält, kuid seda oli vähe, et kohe presidendiks saada. Taageperale antud 110 000 häält sulgesid Rüütli tee presidendimajja.

21. septembri hommikul kogunesid Isamaa noored esinumbrid Tallinnas Koplis üüritud majja, kus toona asus nende peakorter. «Nüüd on see läbi,» ohkas keegi kergendatult. Mart Laar, kes asus peagi Euroopa noorima peaministrina valitsust juhtima, raputas mittenõustumise märgiks pead: «Nüüd alles suured jamad algavad. Nüüd alles läheb raskeks.»

Kui 5. oktoobril kogunes vastvalitud riigikogu presidenti valima, oli tulemus siiski ette teada. Isamaa 52 kohta ja lisaks seitsme rahvarindelase toetus andis seisu 59:31 Lennart Meri kasuks.

Kui ta Kadriorgu, endisesse ülemnõukogu presiidiumi ja nüüdsesse presidendimajja jõudis, oli maja kõle ja külm. Ei köetud. Ametnikest olid kohale jäänud vaid üksikud ning Meri ihukaitsjad õppisid masinakirja ja keetsid kohvi.

Esimese ametiaja lõppedes olid külmad ka suhted Meri ja tema seniste toetajate vahel. 1996. aasta esimene hääletusvoor riigikogus. Poliitikud, kes olid lubanud hääle anda Arnold Rüütlile, seda ka tegid, kõik, kes olid lubanud toetada Lennart Merit, ei pidanud aga sõna.

Kes keeras selja?

Jääbki saladuseks, kes Koonderakonnast, Reformierakonnast, Isamaaliidust, Mõõdukatest või nn parempoolsetest (neid oli riigikogus kokku 56) Merile selja keeras.

See polnud aga kellelegi saladuseks, et esimese ametiaja lõppedes polnud Meri suhted nimetatud seltskonnaga kõige sõbralikumad. Meri profülaktilise läbikukutamisega lõi riigikogu endale uhkelt vastu rinda: «Eestis peab kehtima ikka parlamentaarne riigikorraldus» ehk et president peaks riigikoguga arvestama rohkem, kui seda tegi oma esimesel ametiaastal Meri.

Rüütli toetajate taktika oli selge: presidendivalimised tuleb viia valimiskogusse. Ja selle nad ka saavutasid. Presidendi valimise kolm seeriat Toompeal luhtusid.

Valijameeste kogus olid kõige väiksemad võimalused akadeemik Enn Tõugul, kuid ega Tunne Kelam ega Siiri Oviirgi väga suuri lootusi hellitanud. Oli etteaimatav, et lõpusirgel on vastamisi taas Meri ja Rüütel.

Meri valiti tagasi presidendiks viiendal katsel ehk valijameestekogu teises voorus. Enne seda lubas Meri paipoisilikult end muuta: arvestada rohkem parlamendiga, erinevate erakondadega, kuulata ka teiste arvamusi, mitte soleerida välispoliitikas, teha koostööd välisministeeriumiga, teha koostööd riigikogu komisjonidega.

Rüütlil jäi taas oodata veel viis aastat. Jäi oodata poliitilise väikluse kõrgemat taset. Jäi oodata seda, et kui midagi on võimalik täiesti untsu keerata, siis ikka mitmekesi koos ja ühisel jõul.

Selle deviisi all näisid 2001. aasta suvel-sügisel tegutsevat kolmikliit Reformierakond-Isamaaliit-Mõõdukad, kelle «koostöö» lõppes oktoobris Arnold Rüütli esimese eesmärgi sõnastamisega vastvalitud presidendina: «Eesti areng on kreenis keskuste poole, nüüd tuleks seda tasakaalustada.»

Toonase võimuliidu kiskus kreeni ja viis lõpuks valitsuspaadi lõpliku uppumiseni kõigi kolme erakonna soov Meri ametiketi pärijaks oma mees panna.

Reformierakond seisis vankumatult Toomas Savi, Isamaaliit Peeter Tulviste ja Mõõdukad Andres Tarandi taga. Rüütlist ei rääkinud keegi. Kui, siis Villu Reiljan, aga ka väga tasase häälega. «Omavalitsuste toetus on Rüütlile piisavalt suur. Meie mingeid kokkuleppeid riigikogus ei tee,» teatas Reiljan toona.

Savisaare vana laul

Augustis 2001 toimus esimene kohtumine Reiljani ja Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare vahel, arutati ühise kandidaadi ülesseadmise võimalust.

Nüüd, 2006. aasta suvel kordus sama stsenaarium. Ja nii nagu viis aastat tagasi, teatas Savisaar, et tema on huvitatud riigikogus presidendi valimisest («Paraneks parlamendi maine ja rahvas näeks, et tehakse ikka omavahel koostööd ka»), nii laulis Savisaar sama laulu ka siis. Jõuti viis aastat tagasi valimiskokku, jõutakse nüüdki.

Reiljani ja Savisaare kohtumistes ei osanud toona kolmikliit suurt ohtu näha. 21. septembril 2001 pool tundi enne keskpäeva Estoniasse sisenenud Toomas Savi nautis favoriidirolli ja fotoaparaatide lakkamatut sähvimist. Esimese vooru võitja oli 114 häälega Rüütel, talle järgnes 90 häälega Savi ja siis omakorda Peeter Tulviste, kes jäi Savist maha vaid ühe häälega.

Selle viimase tõsiasja selgudes kahises kogu Estonia teatrisaali «trupp» hämmastusest ja kahtlus puges kolmikliidu hinge. Siis hakkas selgeks saama, mis meelsus saalis tegelikult valitseb. Tandemile Savisaar-Reiljan tuli sisse teine hingamine ning koos Rüütliga suunduti Sakalasse nõu pidama.

Vesi ahjus

Toonasel peaminister Mart Laaril, rahandusministril Siim Kallasel ja välisminister Toomas Hendrik Ilvesel ehk kolmikliidu juhtidel oli vesi ahjus.

Ühiselt istuti kahe hääletusvooru vahel restoranis Eesti Maja keskpäevase joogiklaasi taga. Saadi aru, et on tehtud parandamatu viga. Õigemini kaks: et ei suudetud ühes kandidaadis kokku leppida ja et Rüütel üldse ära unustati.

Kell 17.30 pöördusid fotolambid Rüütli poole ja Savist tehti mõned üksikud lüüasaamiskaadrid. Rüütel sai Savist 31 häält rohkem ja ta valiti Eesti presidendiks.

Ukse vahelt hiilisid vastvalitud riigipead õnnitlema õhetavate nägudega Laar, Kallas ja Ilves, kõigil käigu pealt tänavalt haaratud punaste nelkidega kimbud käes.

Estonia tunnete Paabel kihas rõõmust, ahastusest ja nördimusest. Keskerakonna kõige tulisema reporterihingega liige Heimar Lenk muudkui pildistas ja täheldas üles ajakirjanike meeleolusid – kes poetas pisara, kes naeratas. «Mis nüüd küll saab...» oli kaotajate ahastus. «Saite, mis tahtsite!» oli võitjate rõõm.