Avatud Eesti Fondi selle aasta foorumil oli külas ameerika sotsioloog Robert D. Putnam, kelle järgi on sarnaselt füüsilise ja inimkapitali mõistega, mis siis tähendavad tööriistu ja koolitust, kasutusele võetud ka sotsiaalse kapitali mõiste, mis viitab sotsiaalse organiseerituse astmele nagu usaldus, suhted ja võrgustikud, mis hõlbustavad ühist tegutsemist vastastikuse hüvangu nimel. Ühiskonnas, kus on palju sotsiaalset kapitali, on lihtsalt parem elada. Sotsiaalne kapital on struktureeriv mõiste. Sotsiaalne kapital on inimese enese ressurss ja siin on oluline, kas ning kuis inimene seda kasutab. Sotsiaalne kapital on suhteline väärtus ja selles tekivad omad tasalülitavad normid ning summeeruvad piirangud. Sotsiaalse kapitali mõiste viib paratamatult selle kapitali akumuleerumiseni ehk elitariseerumisele ning selleni, et piirat eliit määrab sotsiaalse kapitali väärtuse.Nõuka-ajal oli kommunistlik partei üks privilegeerit võrgustik. Ühe suhteliselt sulet võrgu kaudu kontrolliti tervet ühiskonda. KGB oli vaid üks kontrolli tööriist ja alati, kui partei juhtkond vahetus, klaariti arved ka julgeoleku juhtidega. Kuidas see küsimus oligi, et mille poolest erinevad sotsialism ja kapitalism? – Sotsialismis on inimene inimesele seltsimees hunt. Täna räägitakse sotsiaalse kapitali kahanemisest nii meil kui ka mujal. Putnam on kirjutanud raamatu «Üksi keeglisaalis», mis vaatleb sotsiaalse kapitali äravoolu Ameerikas. Põhjusteks ebavõrdsuse kasv, ühiskonna kihistumine, mobiliseerivate organisatsioonide lagunemine, põlvkonnaefekt, naiste karjäär, televisioon, internet jms. Ega Eestiski ole asi parem. Jah, meil võib veel külaline Uku Masingu suvituskoha Taevaskojas külaküsitluste järgi üles leida, sest niisuguseid asju kohalikud ikka teavad – aga külaelu endises mõttes enam olemas pole. Rikkad on end tarastanud ja vaesed samuti territooriumi jaganud – ega prükkar tohi teise asotsiaali prügikasti juurde minna. «Kuidas elad?» küsib asotsiaal teiselt. «Nagu Lenin,» vastab küsitatu. «Maha ei maeta, süüa ei anta.» Ühiskonna alus perekond ei püsi. Haigeks on Eestis parem mitte jääda. Pensionini jõuavad pisut enam kui pooled mehed. Kirikud ja kogudused kahanevad. Kasvavad pragmaatilised grupid: kaalujälgijad, anonüümsed alkohoolikud, naabrivalve. Kuid need ei seo sotsiaalselt. Kooskõla asemel on üha enam ebakõlasid. Idee järgi pole kohtumised rate.ee-s ja kohvikus sama kvaliteeti. Kodanikuosalus on vähenemas kõikjal. Nii valimistel kui ka mis tahes ühistegemistel. Putnam tunnistab, et sotsiaalse kapitali küsimuste nõrgim osa on lahenduste kasinus või õigupoolest nende puudumine. Ometi on siingi üks võimalus, mis peitub meie keeles, ja see on üleminek majandussõnavaralt energeetika keelele. Kui räägiksime sotsiaalse kapitali asemel sotsiaalsest energiast, on kohe selge, et kus sotsiaalset energiat kogub rohkem, seal on enam usaldust, seal pole eetikakriisi, seal on paremad lasteaiad, paremad koolid, paremad haiglad, parem tervis, pikem eluiga. ja last not least, võimekam valitsus. Muidugi on raske suurt sotsiaalteaduste laeva valitsevalt majanduskeelelt kohe energeetikamerele suunata, kuid selline lähenemine on ajastu nõue. Nagu ka loovus. Ja huvitav, et loovuse puhul ei saa me üle ega ümber just energeetika sõnavarast. Nii võime rääkida energia lamestumisest, negatiivselt ja positiivselt laetud mõtetest, sõnadest, tegudest. Eetikakriisist aitaks päästa eetika, milles on oluline energia, selle vahetus, kasv ja kaod – nii, et võid kohe tunda, kuis näiteks pärast valesid sõnu või väära tegu su patareid tühjad on. See on tunde küsimus, mis rajaneb keelel. Kui sa aga räägid, et varastades kulutad moraalset kapitali – nojah, mis siis, küsib teine. Kulutamiseks ta ju ongi. On paradoksaalne, et kõlbelistel omadustel – voorustel – on oma energeetiline väärtus. Öeldakse, et ausus võib vahel kahju teha. Kindlasti on kahjulik rääkida seal, kus peaks olema vait või avaldada kogu tõde neile, kellele piisaks poolest. Aga vale võtab inimese sõnadelt lausungi väe. Valetaja ei saa öelda väesõnu. Kui aga inimene, kes pole elus kordagi valetanud, tuleb haige juurde ja ütleb: «Tõuse ja kõnni», siis peab midagi juhtuma. Tema sõnades on tõe hea energia. Eluenergia kvantitatiivne ja kvalitatiivne tõus on üks moraalse väärtuse kriteeriume. Kui inimene varastab, siis tegutseb ta puuduse vaimus. Ta võtab asja, mida talle ei ole antud ja millele tal pole õigust, sest tal puudub võime/võimalus seda legaalselt saada. Isegi kui tal on raha, teeb ta reveransi vaesusele, läheb vaesuse vaimu alla ja sestap ei saagi ükski varas tõeliselt rikkaks saada: ta mõtleb ja tegutseb puuduste kategoorias. Ta ämbris on auk, kust kogutu välja voolab. Õhtumaine kultuur on rajatud kindla harmoonia printsiibile. Vormi ja sisu vastavus on oluline kõikjal. See kehtib ka moraali ja eetika kohta. Halb tegu on ebakõla. Valetamine ja varastamine viitavad üldise harmoonia puudumisele. Platoni järgi on põhivoorused – tarkus, vaprus, mõõdukus ja õiglus –Inimhinges teatud geomeetrilise struktuuri kujul. Kõlvatu tegu rikub selle struktuuri harmooniat. On dissonants. Kui vooruseetika järgi ei saa moraalne isik eksisteerida lahus toimivast ühiskonnast, mis võimaldab tal arendada heaks eluks tarvilikke voorusi, mis tähendab, et kui pole kultuurilist ja sotsiaalset kapitali, siis voorusi paraku ei arenda. Aga ka siin on võimalus, kui appi võtta loovus ja loovuseetika, sest enam või vähem loovust on kaasa antud igale inimesele. Loovuseetika ei keskendu niivõrd kurjaga võitlemisele, kuivõrd uue hea loomisele. Jah, majanduskeeles tähendaks see lisaväärtuse loomist. Loovuseetika võib muidugi õõnestada majandusfundamentalismi enese aluseid, sest selle kreedo pole võidelda ja konkureerida, vaid leida oma koht. Narr on pidada konkureerimist ja võitlemist efektiivsemaks loovusest ja inimlikust soojusest. Suured laengud ja suured võimalused tekivad koostöös. Loovuseetikat võiks käsitleda vooruseetika arendusena ja tõlgendusena energeetika terminites. Kuna vooruseetika on esile kerkinud rahulolematuse tõttu teopõhiste eetikasüsteemidega, siis võiks ka energeetilise motivatsiooniga loovuseetikast olla eetikakriisis vaevlevas maailmas värskendavat abi. Hea puhul on oluline realiseeritud loovusenergia ja mitte hea kui eesmärk. Inimene ei tee head sestap, et võtab sellise sihi, vaid ikka sestap, et ta on hea ehk kätkeb endas hea loovat energiat. Eetiline on inimene, kellel sigadusi on vastik teha: ta ei saa raisata oma head energiat – see lihtsalt ei sobi sigaduste tegemiseks. Me kõik oleme piirat oma aegade jooksul kujunenud mõttemallide ja käitumismudelitega. Neid ei muuda kergelt. Ja ometi on loovusel isegi see võime – kergitada meie võimaluste lage. Kõik sõltub, kas me mõtted on laetud negatiivselt või positiivselt. Kuulus Kozma Prutkov ütles kunagi. «Tahad õnnelik olla? – Ole!» See ei ole niisama fraas, vaid elutõde. Olen üliõpilastelt ikka küsinud, mida on õnneks vaja. Nad loetlevad: head kaasat, armastust, peret, lapsi, tervist, karjääri, tööd, raha. Olen siis öelnud, et hästi, need on kõik teie eesmärgid ning nad võivad tuua rahulduse ja õnnetunde, aga võivad ka mitte. Õnn ei ole teatud liidetavate summa. Küsimus on, kas ei saaks õnnelik olla siin ja praegu? Niisama. Lihtsalt võtta loovalt ette ja olla. Ja nad leiavad, et tõepoolest, kui teha hea olemine ja häälestuda, siis saab ju ka. Selleks on vaja vaid õige pisut loovust. Inimene saab õnnelikum olla, kui ta ei pinguta, ei tee, ei soorita. Või nagu biitlite «Hey Jude´i» algvariant ütleb: «The movement you need is on you shoulder.» Kui inimene on harmoonias oma sisemise rütmiga, siis hakkab ta avanema ka uutele võimalustele. Sotsiaalne energeetika aitab meil õitseda ja kanda enam vilja, sest üksi tegutsedes on meie võimetel paratamatud piirid. Kui oleme loovad ja tundlikud teiste suhtes, oleme dünaamilisemad ja efektiivsemad, kui võideldes ja «kapitali kogudes». Meie kasvav energeetiline potentsiaal tõmbab ise kapitali ligi. Õigupoolest võime üksi jõuda laeni, mis on sotsiaalsele energeetikale põrandaks. Sünergia saab tekkida vaid teatud sotsiaalses koosluses. Kui näiteks aktiviseerime inimlikku soojust endas, võib see olla mõjusam kui kuitahes suur sotsiaalne kapital. Sotsiaalne energeetika teeb meid tundlikumaks – sotsiaalne kapital arvestavamaks. Üleminek energeetika keelele aitaks meid häälestada tundlikumaks nii teiste inimeste kui ka kogu maailma suhtes. Energeetiline mõtlemine aitaks tasakaalustada meie niigi domineerivat ratsionaalsust, tehes meid harmoonilisemaks ja dünaamilisemaks. Ja siin terendaks juba lahendused nii eetika- kui ka ökokriisile. Loovuseetika imperatiiviks võiks olla: ole sina ise ja ära reeda ennast. See tähendab erinevate valikute ees küsimist: kas see on tõeline Mina, kes seda tahab? Iga tegu on ju enesemääratlemine. Igal teol on tagajärg, mis määrab selle, kes me oleme. Nii määrab meie eetika me olemise. Ja kui küsime, mis on inimese eesmärk siin elus, siis üks vastus on kindlasti õige: kanda enam ja head vilja – olla loov. |
kõik galeriid
