Viimastel nädalatel tuliseks läinud vaidlus kunagise Turisti poe maja üle Tallinnas Tartu maanteel leidis oma kurva lõpu. Kultuuriminister Raivo Palmaru, kelle õiguseks on ekspertkomisjonide poolt muinsuskaitse alla soovitatud hoonete osas ettepanekute kinnitamine või tagasilükkamine, otsustas Turisti poodi mitte mälestiseks kuulutada, sest ta «ei tunneta selle vajadust». Tema seljataga oli netikommentaaride järgi otsustades suur osa kirjutajaid ning alles hiljuti avaldas Postimees Mark Sinisoo repliigi poemaja säilitamise vastu. Olen ise siinsamas Postimehe veergudel kirjutanud avaliku arvamuse kaasamisest arhitektuuridiskussioonidesse ja olen endiselt seda meelt, et mida enam arutletakse, seda parem. Ent praegusel juhul peegeldab vox populi nõukogude ajastu (muidugi õigustatud) taunimist, mis on üle kantud poemajale, otsekui uskudes, et maja lammutamine võib lähimineviku olematuks teha. Arvan, et Turisti poe maja ei ole süüdi nõukogude režiimi kuritegudes. Saan küll aru, miks viha selliste hoonete (ka mälestusmärkide) vastu koondub: eks ikka sellepärast, et neis hoomatakse sümboli tähendust. Isiklikult arvan, et just sümboli olemasolu teeb neist kaitsmisväärsed objektid. Kultuur on kultuur Kujutatagu ette, et Suur Prantsuse revolutsioon oleks hävitanud vihatud Bourbonide lossid ja neis peitunud kunstiväärtused. Kujutatagu ette, et Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon oleks maha tõmmanud Talvepalee ja Kremli. Kujutatagu ette, et Eesti Vabariiki üles ehitades oleks hävitatud «700-aastase orjapõlve» sümbolid – mõisahooned. Kujutatagu ette, et me saadaks tuleriidale Juhan Smuuli raamatud või Evald Okase lõuendid, teeks maatasa Rahvusraamatukogu või Partei Keskkomitee hoone – praeguse välisministeeriumi. Samas: Suur Prantsuse revolutsioon hävitas Bastille’i, punaste käsul kadus maamunalt sadu kauneid õigeusu kirikuid, Eestis tõmbas Nõukogude võim maha «barokiajastu pärli» – Narva linna, Endla ja Vanemuise teatri ja veel palju-palju muudki. Prantsuse ajalooteoreetik Paul Ricoer’i ideed laenates: «unustamise vajadus» on mitte ainult inimese, vaid ka ennast uue künnisel tajuva rahvuse sagedane kaaslane. Sotsiaalpsühholoogiliselt on see mõistetav, ebameeldivate ajastute/sündmuste vabatahtlik blokeerimine inimeste ajaloomälus on tuntud praktika; Eestis on selle tüüpiliseks näiteks kas või enamuse soovimatus rääkida adekvaatselt Konstantin Pätsi ajast ja tegudest. Majade lammutamine on mõistagi veelgi lihtsam. Ajalooteadvuse ja ajaloomälu konstrueerimise ja toimimise mehhanisme tundes, mille lahtiseletamisel on II maailmasõja järgne ajalookirjutus palju ära teinud, peaksime 21. sajandil olema targemad kui jakobiinid ja Robespierre, kui Stalin ja paljud teised ajaloomälu vägivaldsed kustutajad. Kultuur on kultuur ka siis, kui ajastu ise tundub olevat «vale». Ajalooline kogemus õpetab sedagi, et meie väärtushinnangud muutuvad: ei kujuta ette, et tänapäevane turist vihkaks Bastille’d, kui see veel püsti seisaks, või et kui Peeter I kuju seisaks Tallinnas Vabaduse väljakul, keegi seda mädamunadega viskama hakkaks. Pigem vastupidi – tänapäeval oleksid mõlemad huvipakkuvad kultuuriväärtuslikud objektid nagu seda on näiteks õnneks veel mitte lammutatud Patarei vangla. Vabariiklik Prantsusmaa jumaldab Louvre’i ja kommunistlik Venemaa tundis ja tunneb uhkust Tsarskoje Seloo üle. Nõukogude kultuur Olen Nõukogude aja arhitektuuri kaitsmise poolt eelkirjeldatud tõdemusest lähtuvalt. Ka Nõukogude ajal eksisteeris kultuur. Muidugi ei pääsenud see kusagile ideoloogilisest kallutatusest, kuid kirjanikud kirjutasid, kunstnikud maalisid, muusikud komponeerisid ja arhitektid projekteerisid. Kõik tehtust ei pruukinud küll olla kõrgelt kunstiväärtuslik, kuid kindlasti kuulub tehtu kultuuri mõiste alla, juhul muidugi, kui võtame omaks tänapäevase kultuurikäsitluse, mis ei sulge väljapoole ka argi-, sub- ja teisi kultuure. Ma ei arva samas, et Nõukogude aja pärandist peaks (ja saaks, olgem realistid) hoidma ja säilitama kõike. Kui ajaloo- ja kunstipärandi puhul seda tehakse ning arhiivid ja muuseumid selle garanteerivad, siis arhitektuuri puhul ei ole see tõesti võimalik ja siin tuleb teha valikuid. Pean Turisti poodi täiesti õigustatud valikuks, sest see ütleb meile Nõukogude aja kohta palju: see on tüübilt ainuke nomenklatuurile ehitatud kinnine «tarbimismaailm», seega on see visuaalne ja ruumiline dokument ühe ajastu ideoloogia (hukka)mõistmiseks. Ühtlasi peegeldab see 1980. aastate Eesti arhitektuurikultuuri kõrgtaset, kus aimub püüd eristuda nõukogulikust arhitektuurikäsitlusest läbi lääneliku vormikultuuri; selles väljendub peidetud teisitimõtlemine, mis on võrreldav näiteks tollase kultuuripublitsistikaga, kus tuli lugeda ridade vahelt. Kolmandaks kaitset õigustavaks aspektiks on fakt, et see on väheseid veel terviklikult säilinud selle perioodi Eesti tipparhitektide Henno Sepmanni ja Peep Jänese loomingu näiteid. Ja lõpuks: Turisti pood Tallinna kesklinnas on ka linnaruumiline objekt, selle hävitamine üheülbastab keskkonda, muudab selle tuimaks oma põhimõtteliselt ühesuguste kõrghoonetega. Kohustused ja vastutus Kui kiiresti meie kultuurilised väärtushinnangud muutuvad, on hämmastav. Veel üks ajaloonäide: kui 1905. aastal põletasid eestlased mõisahooneid, siis alates 1970. aastatest (sic! – Nõukogude ajal) oleme need omaks võtnud väärtuslike kultuurimälestistena. Teine näide: kui käisin äsja kunstiteaduse üliõpilastega Sillamäel ja Narvas, pakkus neile kõige enam huvi stalinistliku perioodi arhitektuur. Meenutan endast vanematele, kuidas viimast veel 1970. aastatelgi jälestati. Niisiis – Nõukogude aja kultuuripärandit tuleks kaitsta ja säilitada, sest pole meie, ikka veel vihaste ja solvunute õigus võtta ära järeltulevatelt põlvkondadelt nende kogemis- ja tõlgendusõigust. Meie, ülejäänud, aga peaksime – taas Ricoerilt laenates – tegelema «mälutööga», uurima, kirjutama ja rääkima meile haiget tegevast ajastust, et selle ideoloogilisest painest psühholoogiliselt üle olla. Mul on väga kahju, et meie ajaloolasest kultuuriminister kõike seda ei mõistnud ja käitus Turisti poe puhul pigem olu- kui kultuuripoliitikuna. |
