Kodutud loomad

Elu Eestis oleks ilus ja turvaline, kui ei oleks tegureid, mis korraliku inimese elu häirivad. Ükski vald ega linn ei taha oma territooriumile vanglat, jäätmehoidlat ega varjupaika – ei inimestele ega koertele.

Koerte varjupaiga teema on taas ületanud uudiskünnise seoses Raku elanike protestiaktsioonidega. Saku vallavalitsus on õnnelik, sest nemad saavad probleeme tekitavast asutusest lahti.

Praegu endise Vene sõjaväeosa sürrealistlike varemete ja prügihunnikute vahel paiknev varjupaik asub ju tegelikult looduslikult kaunis kohas, linna piiril ja ilmselt kerkivad paari aasta jooksul sinna edukate kaaskodanike eramud.

Vähemalt teoreetiliselt peaksid tulevikus rahul olema ka hüljatud loomad, sest pilt loodavast varjupaigast on enam kui idülliline: kiisud jooksevad vabalt klaaskatuse all ringi, kutsukesi ei panda ketti ja loomaarmastajad perekonnad saavad tulla sinna koos lastega loomakesi kaisutama.

Milline on tegelikkus, seda teab iga varjupaigas käinu. Kui poleks heaoluühiskonda jõudnud soomlasi, kes on sadadele koertele kodu leidnud, jääks puudu fantaasiast kujutamaks, mis neist loomadest oleks muidu saanud.

Mitte et kohalikud üldse ei käiks endale koera otsimas, aga nende hulk, kes siinmail uue kodu leiavad, on suhteliselt väike. Ühena nädalalõpu vabatahtlikest olen näinud hulgaliselt Volvode või Audidega saabuvaid perekondi, nii eestlasi kui venelasi, kes on täis head tahet leida endale sõber.

Ainult et sõbrale esitatavad tingimused on karmid: eestlased tahavad, et sõber peab olema noor, ilus ja mitte suur, venelased otsivad tingimata tõukoera ja ikka nooremat.

Rohkem on siiski neid, kellele senine sõber on tülinaks muutunud. Silme ees on täielikus stressis kolli, kes oli pärast kümneaastast elu pereliikmena toodud varjupaika ning seal ta ka paari kuu pärast suri. Või usaldav bokser, kelle omanik otsustas välismaale jääda, ja kümned teised, kellel on kehvasti läinud.

Koertel on siiski lootust, kassidel mitte mingit. Nad kas jõuavad «halastava» lõpu ära oodata või hääbuvad vaikselt oma puurides.

Raku asumisse rajatav varjupaik on planeeritud euronõuetele vastavana, kuid ainult 50 koerale ja 80 kassile. Seda on Tallinna-suuruse linna jaoks ilmselgelt vähe.

See tähendab, et enamik neist hukatakse 14 päeva pärast. Millegipärast ma kahtlen, et AS Teho osales linnavalitsuse korraldatud riigihankekonkursil puhtast loomaarmastusest. Linnalehes ilmunud artiklist võis lugeda, et vanast varjupaigast pääsevad uude vähem kui kaks nädalat varjupaigas olnud loomad. Mis siis saab ülejäänutest?

Kas Eesti ajakirjandusse ilmuvad uuesti 1996. a artiklite pealkirjad: «Hüljatud sõbrad kuuluvad hukkumisele?», «Saue vallavalitsus kavandab massimõrva» jne.

Marju Rist, varjupaiga vabatahtlik

Uuest hotellist

Jaanipäeva eel avaldas Postimees info hotelli ehitamisest Valli ja Müürivahe tänava vahelisele alale. Riigi muinsuskaitseameti ehitusmälestiste ekspertnõukogu esimehena tahaksin seda täiendada.

Nõukogu tutvus Irina Raua esitatud detailplaneeringuga ja otsustas: pidada erandlikult vastuvõetavaks nimetatud ala hoonestamine planeeringus pakutud mahtudes. Meie otsuse põhiliseks argumendiks oli seal asuva kahe ajaloolise hoone säilitamine ja renoveerimine, mis eriti Valli tänava poolse hoone seisukorda arvestades kujuneb omanikule erakordselt kulukaks.

Teisalt pakkus detailplaneering hea lahenduse Valli ja Müürivahe tänava vahelise siseõue korrastamiseks ja linlastele läbikäiguks avamiseks.

Nõukogu protokollis 27.10.2003 seisab samas, et mingil juhul ei peeta hoonestamist võimalikuks Irina Raua pakutud nägemuse järgi (mis nüüd publitseeriti meedias), vaid selleks, et hoonestada, on vaja eelnevalt korraldada arhitektuurivõistlus.

Nõukogu pidas Irina Raua esitletud arhitektuuri vanalinnale sobimatuks, sest see «ronib vanale hoonestusele häbematult selga». Omalt poolt lisaksin, et Irina Raua büroo variant on selgelt küündimatu ning näitab, et projekteerija ei suuda vanalinna miljööga kuidagi suhestuda.

Eelnevat arvestades pean kohatuks ka Tallinna Kesklinna valitsuse otsust saata Irina Raua variant UNESCO-le vaatamiseks. See oleks piinlik ja pealegi mõttetu. Miks pole täidetud arhitektuurivõistluse nõuet? Alles seejärel on mõtet edasi arutama hakata. Koht on muidugi erakordselt raske ja nõuab kõrgetasemelist arhitektuurset lahendust. Kui ka arhitektuurivõistlus seda ei anna, tuleks hoonestamisest loobuda.

Krista Kodres

Rein Langi ülbitsemisest

Üleriiklikuks tähtsustatud, Toomas Savi peas idanema hakanud Riigikogu veinikeldri idee toetamisel on tema erakonnakaaslane Rein Lang minetanud igasuguse mõõdutunde.

Nimelt toovat veinikeldri rajamisest rääkimine «üleüldise populismi harja peal /.../, kus kõike tehakse lumpenile meeldimise eesmärgil ja valitseb lumpeni heroiseerimise ajastu /.../, kus kõik tahavad meeldida ühiskonna põhjakihile, kes arvab, et Riigikogu liikme palk peaks olema 1000 krooni ja ta võiks elada kütmata majas /..../» kaasa parlamendi õhkulaskmise ja lumpeni poolt kirvega kallaletulemise (PM 21.06).

Allakirjutanu arvates mõnitab Reformierakonna juhtpoliitik ja Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Rein Lang väljamõeldisega Riigikogu liikme 1000-kroonise palga ja kütmata majas elamise nõudest ning teiste solvavate mõtteavaldustega enamikku Eesti rahvast, kelle ees tal tuleks avalikult vabandada.

Pensionär Jüri Selirand, Rein Langi kriteeriumi järgi lumpen, st kaltsakproletaarlane (vt EE5)

Juhkentali juhtumist

On hämmastav ja kurb lugeda rohkeid arvamusi, kus õigustatakse Juhkentali gümnaasiumi õpetajaid ja haletsetakse vaeseid lapsi, kes tänavu kevadel lõputunnistuseta jäävad, kuna spikerdasid matemaatika riigieksamil.

Süüdistatakse peamiselt eksamikorraldust, mis olevat läbinisti halb, õppekava, mis olevat liiga raske, haridus- ja teadusministeeriumi, kes julgeb avaldada eksamitulemusi kooliti, ja eksamikeskust, kes püüdvat teenida pettuse avalikkuse ette toomisega plusspunkte.

Isegi kui mõni neist süüdistustest vastaks tõsioludele, ei vabanda miski, mitte miski organiseeritud petmist. Koolilt ja õpetajailt ootame, et nad aitaksid noortest kujundada aatelisi inimesi, seepärast on nende süükoorem mitmekordne.

Ei tohiks ka unustada, et kõne all olevad «lapsed» on 18–20-aastased noored, kellel on täiskasvanu õigused ja kohustused, seega ka vastutus omaenda käitumise eest. Mis puutub aga matemaatika kui õppeaine ja eksami liigraskusesse, siis teavad kõik õpetajad, kaasa arvatud Juhkentali gümnaasiumi õpetajad ning loodetavasti ka enamik lapsevanemaid, et matemaatika riigieksam ei ole kõigile õpilastele kohustuslik, vaid üks õpilase enda valitavaist eksameist.

V. M., pensionil pedagoog (kirja autor on Postimehele teada)

Kohatu ehitis

Minu arvates on uue hotelli ehitamine Tallinna Laste Maailma kõrvale näide hoolimatust suhtumisest Tallinna vanalinna. Eriti hull on, et linnavõimud vaatavad lagastamist lihtsalt pealt. Aga ju paneb siis raha ka siin rattad käima – kinnisvaraarendajate diktaat on ju teada. Looritatagu seda pealegi jutuga ühiskondlikest vajadustest.

Tuuli Kosk