Olen alati imestanud, miks inimesed lähevad reality-sarjadesse. Ja olen imestanud, miks veavad saateid inimesed, kes seda teha ei oska. Näiteks sarja «Eesti otsib superstaari» eesotsas on just sellised inimesed, kelle puhul tekib teleka ees tahtmine kahe käega peast kinni hoida ja karjuda «miks, miks, miks».

Ma saan aru, et saatejuhid peavad omavahel rääkima. Aga no kui ei ole midagi asjalikku rääkida, siis parem võiks vait olla. Saade oleks sellest ainult võitnud, sest see oleks siis rutem läbi saanud. Selline pingutatud ja täiesti sisutu dialoog, mida püütakse ÜLICOOLilt esitada, on pehmelt öeldes piinlik. Pehmelt öeldes!

Tegelikult on ju tegemist kahe kena inimesega. Ning kui toimetajal neile asjalikku dialoogi ette ei ole anda, võiks ju välisele efektile rõhuda. Saatejuhtide riietust vaadates tekkis mul aga ainult üks küsimus – kas Aigi Vahing on rase? Nõme ja totter küsimus, aga mida sellise kleidi peale siis küsida.

Kahvatus iseloomustab tervet saadet. Veel mõne kuu eest kuulutati TV 3 reklaamipauside ajal ohjeldamatult peagi saabuvast tõeliselt glamuursest saatesarjast, kus nii muuseas valitakse välja ka Eesti superstaar, kes siinses meelelahutuses puhta töö teeb. Paraku pole seda glamuuri kusagil – igav ja tühi stuudio, kuhu tõenäoliselt kulude kokkuhoiu pärast ei ole isegi ansamblit toodud.

Midagi positiivset peaks siiski ka ütlema. Näiteks seda, et saate žürii – Mihkel Raud, Heidy Purga ja Rein Rannap – oli muhe. Nende kommentaare kuulates tekkis minul küll mõte, miks ei võiks nad ka saatejuhid olla. Eks nad ju vahel ebaviisakad olid, eriti Raud, aga see tuli südamest ja oli öeldud piisavalt leebelt. Ja eks mõned osalejad on selle kriitika auga ka ära teeninud. Aga mõned osalejad on päris tublid, silmale ilus vaadata ja kõrvale hea kuulata.