«Kuulge, mille eest ma siin istun!? Mille eest, raisk, tõprad. Kas keegi ütleks meile, millal me välja saame?» Need olid sagedasemad appikarjed täna öösel mitmetest arestikambritest, kuhu politsei toimetas ilmselge jõudemonstratsiooniga hinnaguliselt viiskümmend kuni sada eestlast ja teist sama palju venelasi. Mul vedas, hommikul kell 8.29 sain eriloa Tallinna linnakohtu keldri rõvedast ja umbsest 4 ruutmeetrisest kambrist, kus istusime kuuekesi, väljuda, sest suutsin uurijaid uskuma panna, et mind ründasid mustad baretid mu enda koduukse ees. Valvasime nimelt koos Postimehe peakunstnikust naabrimehe Jaanusega oma maja võimalike vandaalitsemiste eest, sest ümbruskonna majade aknad olid juba sisse löödud. Samal ajal kui politsei raporteerib jubedatest, enam kui tuhandepealistest rahvajõukudest, kes majade aknaid sisse peksid ja poode tühjaks varastasid, oli minu kui kohalviibinu nähtu sootuks erinev. Kõik algas minu jaoks kell 22.00, mil ma Toom-Kuninga tänavale koju jõudes ja kaugemalt klaasiklirinat kuuldes, otsustasin maja ette valvama jääda. Paari tunni vältel jalutasime koos naabrimehega edasi-tagasi mööda Lõkke tänavat ja nägime enam-vähem kõike, mis toimus. Endla tänaval olid akende sissepeksjateks kuni kümmekond alla 20-aastast jõnglast, keda vanemad vene mehed pidevalt korrale kutsusid. «Lõpetage,, me ei tulnud siia lõhkuma ega varastama,» rahustasid vanemad slaavlased isalikult nooremaid. Mõnikord sekkusid ka füüsiliselt. Ülejäänud rahvas oli passsiivseks pealtvaatajaks. Nii nagu mujalgi pronkssõduri ümber, vaatas kõike seda lõhkumist ka Endal tänaval umbes 30 meetri kauguselt omakorda pealt sadakond kilbistatud politsei eriüksuslast. Liikumatult. Silma pilgutamata. Samal ajal tegelesin mina näiteks Endla 4 asuva kahe firma kontori valvamisega, olles telefonikontaktis juba lõhutud akendega kontorite omanikega. Seda kuni kella üheni öösel, mil enam praktiliselt ühtegi tervete klaasidega maja polnud lähiümbruses alles jäänud ning sisuliselt kõik vandaalid olid lahkunud. Jäänud oli veel umbes 4-5 lõkkemeistrit, kes olid süüdanud paar plastikkonteinerit. Siis äkki, kella ühe paiku, mil Endla tänaval tuias veel ehk ligi sadakond inimest (lisaks teine sadakond, kes olid juba minema jalutanud Kristiine poole), sõitis neile raudtee poolt vastu bussitäis musti barette. Lõkke tänava juures avanesid bussiuksed ja samal ajal sööstsid Tõnismäelt alla kilbistatud eriüksuslased. Algas tappev tagaajamine. Mina koos naabrimehe ning veel t5-6 eestlasest tundmatu põgenikku ei osanud karta midagi, pöörasime vaid meie endi maja nurga taha hoovi. Kuid see oli sinisilmne viga. Umbes kümne sekundi pärast oli kõiki meid pekstud kumminuiadega kõhuli, seljas ja peas trambiti roomiksaabastega ja meie appihõiked, et oleme omad, said vaid tunda uusi ja uusi hoope koos hirmutekitava sõimuga. Prillid kaotasin mitmel korral, soov neid tagasi saada, võimendas vaid jala-, rusika-, ja nuiahoopide tihedust. Meie käed tõmmati kõva traadiga seljataha kokku ja algas meie talutamine pronkssõduri suunas. Kogu tegevust saatis eriüksuslaste ja tavapolitseinike sõim, alandused ja hoobid. Meile ei antud võimalust isegi ühtegi lauset formuleerida. Alles seal talutatuna meenus, et olen rüsinas minetanud oma randmekoti, kus sees hulk raha ja maksekaardid. Mõistagi polnud seda öelda kellelegi. Huvitav oli, et kuuldes, et oleme eestlased, ägenes politseinike viha justkui topelt. Minu ees talutas politsei kahte eestlast, hoides neid käevangus.Ilmselt lihtsalt heast tujust ostustas ta ühel hetkel seotud ja abitud mehed omavahel peapidi kokku põrgatada. Vaadatagi oli valus. Aga juba olimegi siruli Tõnismäel pead Kapo maja suunas. Sinnasamma toodi üha uusi ja uusi inimesi. Inimesed karjusid ja oigasid, sest ei tundnud enam oma kinniseotud käsi, kus vere edasivool oli seiskunud. Sama oli ka minul. Igale politsei poole suuunatud abipalvele järges alandav sõim ja hoobid kuklasse, pähe ja jalgadesse. Värdjad, sead, teid tuleks maha lasta, need olid sõnad, mis jäid meelde politsei suust kuulduna, kui mõni eestlastest üritas õrnal häälel nägu mullas juhtida valvurite tähelepanu, et ka meie oleme eestlased ja ei oma ühtegi põhjust vandaalitsemiseks. Olin seal kõhuli lamanud juba umbes tunni ning ühte kätt enam ei tundnud. Kõrvallamaja palus politseid natuke traati järgi anda. Selle peale astus julgust täis mehemürakas aga oma kõrvalseisvate naiskolleegide silme all hoopiski ligi, virutas jalaga ja tõmbas sõlme täiest jõust ümber vaese mehe käte. «Küsi veel, saad veel,» kõlas tema tarkusesõna maaslamajale. Ja siis varsti oli ka meie kord kongiautosse minna - meid tõmmati maast üles hoopidega kõhtu, käte väänamise ja alandustega. »Vot seda tüüpi ma mäletan, üritas siin enne kõva meest mängida,» kostis mu eest ja ma sain hoobi, mis lõi hinge kinni. Meid visati bussi põrandale ja algas sõit ei-tea-kuhu. Nagu selgus, polnudki kuhugi sõita, sest kõik kohad olid juba täis. Küsisin politseisaatjalt, kas ei tundu kuidagi ülekohtune, et mind oma koduhoovist ära talutatakse kui viimast mõrtuskat, mille peale sai taas kuulda politseikoolis õpetatavaid sõnakunstipärleid: «Ise oled siis süüdi, et vales kohas elad.»
> Loe edasi |
