Postimees Online avaldab endise majandusajakirjaniku ja Postimees Online'i kolumnisti Raul Kalevi meenutused eilsest ööst.

«Kuulge, mille eest ma siin istun!? Mille eest, raisk, tõprad. Kas keegi ütleks meile, millal me välja saame?» Need olid sagedasemad appikarjed täna öösel mitmetest arestikambritest, kuhu politsei toimetas ilmselge jõudemonstratsiooniga hinnaguliselt viiskümmend kuni sada eestlast ja teist sama palju venelasi.

Samal teemal: Politsei palub rahutuste ärahoidmiseks tudengite abi Politsei: kinnipeetute hulgas olid nii vene kui eesti keelt rääkivad inimesed Raul Kalev: Kättemaks Eesti moodi?

Samal ajal kui politsei raporteerib jubedatest, enam kui tuhandepealistest rahvajõukudest, kes majade aknaid sisse peksid ja poode tühjaks varastasid, oli minu kui kohalviibinu nähtu sootuks erinev.

Kõik algas minu jaoks kell 22.00, mil ma Toom-Kuninga tänavale koju jõudes ja kaugemalt klaasiklirinat kuuldes, otsustasin maja ette valvama jääda. Paari tunni vältel jalutasime koos naabrimehega edasi-tagasi mööda Lõkke tänavat ja nägime enam-vähem kõike, mis toimus.

Endla tänaval olid akende sissepeksjateks kuni kümmekond alla 20-aastast jõnglast, keda vanemad vene mehed pidevalt korrale kutsusid. «Lõpetage,, me ei tulnud siia lõhkuma ega varastama,» rahustasid vanemad slaavlased isalikult nooremaid. Mõnikord sekkusid ka füüsiliselt.

Ülejäänud rahvas oli passsiivseks pealtvaatajaks. Nii nagu mujalgi pronkssõduri ümber, vaatas kõike seda lõhkumist ka Endal tänaval umbes 30 meetri kauguselt omakorda pealt sadakond kilbistatud politsei eriüksuslast. Liikumatult. Silma pilgutamata.

Samal ajal tegelesin mina näiteks Endla 4 asuva kahe firma kontori valvamisega, olles telefonikontaktis juba lõhutud akendega kontorite omanikega. Seda kuni kella üheni öösel, mil enam praktiliselt ühtegi tervete klaasidega maja polnud lähiümbruses alles jäänud ning sisuliselt kõik vandaalid olid lahkunud. Jäänud oli veel umbes 4-5 lõkkemeistrit, kes olid süüdanud paar plastikkonteinerit.

Siis äkki, kella ühe paiku, mil Endla tänaval tuias veel ehk ligi sadakond inimest (lisaks teine sadakond, kes olid juba minema jalutanud Kristiine poole), sõitis neile raudtee poolt vastu bussitäis musti barette. Lõkke tänava juures avanesid bussiuksed ja samal ajal sööstsid Tõnismäelt alla kilbistatud eriüksuslased. Algas tappev tagaajamine.

Mina koos naabrimehe ning veel t5-6 eestlasest tundmatu põgenikku ei osanud karta midagi, pöörasime vaid meie endi maja nurga taha hoovi. Kuid see oli sinisilmne viga. Umbes kümne sekundi pärast oli kõiki meid pekstud kumminuiadega kõhuli, seljas ja peas trambiti roomiksaabastega ja meie appihõiked, et oleme omad, said vaid tunda uusi ja uusi hoope koos hirmutekitava sõimuga.

Prillid kaotasin mitmel korral, soov neid tagasi saada, võimendas vaid jala-, rusika-, ja nuiahoopide tihedust. Meie käed tõmmati kõva traadiga seljataha kokku ja algas meie talutamine pronkssõduri suunas. Kogu tegevust saatis eriüksuslaste ja tavapolitseinike sõim, alandused ja hoobid. Meile ei antud võimalust isegi ühtegi lauset formuleerida. Alles seal talutatuna meenus, et olen rüsinas minetanud oma randmekoti, kus sees hulk raha ja maksekaardid. Mõistagi polnud seda öelda kellelegi. Huvitav oli, et kuuldes, et oleme eestlased, ägenes politseinike viha justkui topelt.

Minu ees talutas politsei kahte eestlast, hoides neid käevangus.Ilmselt lihtsalt heast tujust ostustas ta ühel hetkel seotud ja abitud mehed omavahel peapidi kokku põrgatada. Vaadatagi oli valus. Aga juba olimegi siruli Tõnismäel pead Kapo maja suunas. Sinnasamma toodi üha uusi ja uusi inimesi. Inimesed karjusid ja oigasid, sest ei tundnud enam oma kinniseotud käsi, kus vere edasivool oli seiskunud. Sama oli ka minul.

Igale politsei poole suuunatud abipalvele järges alandav sõim ja hoobid kuklasse, pähe ja jalgadesse. Värdjad, sead, teid tuleks maha lasta, need olid sõnad, mis jäid meelde politsei suust kuulduna, kui mõni eestlastest üritas õrnal häälel nägu mullas juhtida valvurite tähelepanu, et ka meie oleme eestlased ja ei oma ühtegi põhjust vandaalitsemiseks.

Olin seal kõhuli lamanud juba umbes tunni ning ühte kätt enam ei tundnud. Kõrvallamaja palus politseid natuke traati järgi anda. Selle peale astus julgust täis mehemürakas aga oma kõrvalseisvate naiskolleegide silme all hoopiski ligi, virutas jalaga ja tõmbas sõlme täiest jõust ümber vaese mehe käte. «Küsi veel, saad veel,» kõlas tema tarkusesõna maaslamajale.

Ja siis varsti oli ka meie kord kongiautosse minna - meid tõmmati maast üles hoopidega kõhtu, käte väänamise ja alandustega. »Vot seda tüüpi ma mäletan, üritas siin enne kõva meest mängida,» kostis mu eest ja ma sain hoobi, mis lõi hinge kinni. Meid visati bussi põrandale ja algas sõit ei-tea-kuhu.

Nagu selgus, polnudki kuhugi sõita, sest kõik kohad olid juba täis. Küsisin politseisaatjalt, kas ei tundu kuidagi ülekohtune, et mind oma koduhoovist ära talutatakse kui viimast mõrtuskat, mille peale sai taas kuulda politseikoolis õpetatavaid sõnakunstipärleid: «Ise oled siis süüdi, et vales kohas elad.»

Maabusime Tallinna Linnakohtu hoovis. Meid kamandati alul ühe seina äärde, siis varsti teise seina äärde. Kes julges seista nii, et näoga laup just seina ei puudutanud, sai tunda põrutust vastu pead. Umbes kell 2:30, viidi meid sisse juba kolmanda seina äärde ja algas nimede üleskirjutamine ja asjade konfiskeerimine.

Advokaadijutu peale saime tunda vaid peksu- ja sõimumõnu. Poole tunni pärast maandusin kambris number viis. Koos minuga veel viis meest. Igal ühel oma stoori. Mitte keegi polnud vandaal ega kurjategija. Kuigi meie näod olid marraskil, pead muhkudes, jalad-käed veritsevad või valudes. Näiteks üks mees rääkis, et sõitis töölt bussiga läbi linna koju, aga et tee oli kinni, siis pidi jala edasi minema. Kui jõudis Kosmose kanti ja küsis parajasti teed, sõitsid dessandid talle täiega selga. Jne, jne.

Kambris polnud õhku. Ukse taga lõugas valvurite makist võigas vene estraad. Osad istusid koikul, osad külitasid põrandal kuivas okses või veres, osad seisid. Seda kõike neljal ruutmeetil. Keldris. WC-sse sai meist esimene alles pärast kella 6:30 hommikul. Palju meid seal kokku oli, ma ei tea, aga tean, et veel paar-kolm soolaputkat olid täidetud ainult eestlastega. Minu naabrimeest Jaanust nende seas polnud, ta oli viidud teise bussiga kuhugi mujale. Kas Lasnamäele või Erikasse.

Kõige hullem oli, et meile ei selgitatud midagi, ei lubatud midagi ja püüti vaid ähvardustega vaigistada. Tõtt-öelda tundsin end nagu islamiturist Quantanamo baasis. Mõistagi algasid ülekuulamised. Need olid juba uurijate orgunnitud ja viisakad. Siiski - millal me välja saame, ei teadnud keegi.

Kui lõpuks kell 8:00 jõudis kätte minu ülekuulamise kord, selgitasin vahetuse ülemale asjaolusid ja sain erandkorras tulema. Räpane ja haisev nagu siga, käed-jalad sinised ja käed katkihõõrutud. Kaaskannatajatest ei tea rohkem midagi, sest ka ükski uurija ei teadnud, millal ja kuidas hakatakse inimesi vabaks laskma. Või hoitakse 48 tundi kinni. Olla ülevalt tulnud käsk, et mitte kedagi ei tohi välja lasta. Ja nemad ainult täitsid. Kui pärisin, kas võin ka nende aadressil kaubusi esitada, siis teatati, et mitte seal. Mul tuleb selleks minna eraldi endise Kalevi kommivabriku majja ja esitada avaldus kesklinna politseile.

Kokkuvõttes: taas uus ja õpetlik kogemus, kus mõistsin, et ka Eestis aetakse asju demokraatlikult. Sama demokraatlikult kui meie paljukirutud idanaabri juures. Ainult, et meil teeb demokraatlikku SadoMasot Ansipi meeskond isklikult. Ainult, et senini vaevab mind küsimus: miks hambuni relvastatud politsei ja turvafirmad ei võtnud üksikuid nende silme all kurjutsenud huligaane kinni kohe, vaid lasid neil enne kogu linna maatasa teha ning alles nende lahkumise järel rahulikke tavakodanikke ründasid?

Tahaks toonitada, et kogu operatsioon jättis läbimõtlematuse mulje, sest need kel oli põhjust põgeneda, andsid jalgadele valu, aga need , kel põhjust polnud (eestlased ja vaatajad), need ei osanud joosta. Nemad võetigi kinni, peaasi, et oleks näidata nagu vanadel headel aegadel, et oleme töö korralikult teinud.