Just selliseid vestlusi võis kuulda täna hommikul, kui trügida mööda Tõnismäest, kus lisaks raudaiale vaarub ka politseinikest inimaed. Valvamaks, et keegi ei korraldaks rahutusi. Tegelikkuses aga tekitas halenaljaks situatsioon ise põhjusi nii provokatsioonideks kui rahutusteks. Ka mind sikutas politsei varrukast ja lubas ära viia, sest julgesin rahvamassis trügimise asemel liikuda mööda sõidutee äärt. Naljakas. Aga kõigil olid närvid läbi.

Laskumata igivanasse vaidlusse pronkssõduri sobilikkuse kohta Tallinna kesklinnas, on mulle siiski jäänud mulje, et tänane valitsus käitub samade põhimõtete järgi, mida me Venemaa presidendi juures taunime. Demokraatlikus ühiskonnas tuleks enne rahva kallale sööstmist ja oma õiguse ja jõu maksmapanemist siiski kuulata ära ühiskonna vähemuse seisukohad ja vajadusel neid ümber kujundada.

Liigun tihti Venemaal ja suhtlen ka siinsete venelastega igapäevaselt. Põhiliseks teemaks on olnud meie pronksõdur, sest meie käitumist ei mõisteta. Kogu Euroopa teab ja tunneb natside tegusid, kuid venelaste vägivallategusid tunnevad vaid üksikud väikeriigid. Olen rohkem kui kümnel korral viimase kuu jooksul pidanud Venemaal olles selgitama eestlaste ajalugu ning seda, kuidas meie mehed võitlesid vabaduse eest nii sakslaste kui venelaste poolel, kui ka metsas. Tavaliselt pärast 15 minutilist põhjalikku selgitamist hakatakse aru saama - teie ajalugu on palju keerulisem kui me seni teadsime. Ja kriitika asendub mõistmisega. Vaikimisi mõistmisega.

Raskeks teeb selle selgitamise aga asjolu, et venelaste jaoks on teine maailmasõda rahvusliku identiteedi nurgakiviks - igas peres on olemas sõjas langenuid ning vene propaganda on eestlastest teinud fašistid. Meie riigi propaganda pole aga ilmselt meie seisukohate valgustamiseks kroonigi kulutanud. Me oleme olnud oma kuvandiga rahul.

Nüüd aga oleme olukorras, kust ilmselt tagasiteed pole - Eesti riigi signaal siinsele vene kogukonnale on ühene - me maksame teile 50 okupatsiooniaasta eest kätte omal viisil. Juriidiliselt korrektselt ja veretult. Aga naudinguga. Või on olemas neid, kes arvavad, et seda poliitilist käteväänamist mõistavad slaavalsed ja Euroopa tõepoolest kui soovi matta surnud surnuaiale ja kõrvaldada üks kuju, mille mundriembleemi on näha vaid lähemalt kui kahe meetri kaugusel seistes. Rääkigu Tunne Kelam mida tahes, siiski on meist aru saadud just nii nagu me ennast oleme tahtnud väljendada. Väike vend õiendab oma poolesajandi pikkuse valu suure venna kallal, talle jala peale pissides. Sest süda karjub sees, aga selgitada me ei oska ja ei tahagi. Saagu siis aru või mitte.

Tean oma tutvusringkonnast, et enamus vene kogukonda Eestis on Eesti fännid. Olen ka ise kasvanud oma kodus koos vene keelega. Need on inimesed, kes kunagi olude sunnil ja suure kodumaa toel siia kodud rajanuna on püüdnud õppida ära eesti keele. Nad maksavad makse, käivad valimas. Toetavad Eesti erakondi ja loodavad anda oma panuse Eesti tulevikule. Nad saavad aru, et Eesti oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riik, kuid nad eristavad selgelt teist maailmasõda, kus paljude rahvaste pojad hukkusid võitluses vabaduse eest ning pärastist perioodi. Nende jaoks pole pronkssõdur olnud kunagi midagi enamat kui mälestus oma vanematest, igavane tuli, koht kus noorpaarid armastaid pildistada, et siduda oma saatused kogu eluks ja koht kuhu tuua lilli 9.mail. Nad pole süüdi, et eksisteerib käputäis vihaõhutajaid, kes armastavad punalipu all tüli norida.

Kuid kas tõesti oleme me eestlastena nii väiklased ja saamatud oma seisukohtade selgitamisel. Miks peame me takistama neil, kel omad pühad ja tähtpäevad, neid tähistada. Kas tõesti on parem kui teineteise mitte mõistmisest kogenevad pinged, mille kasutavad ära provokaatorid? Isegi koolilapsed teavad, et pinged tuleb lasta elada välja jupikaupa ja pidevalt, sest nende kuhjumine võib tekitada pöördumatuid kahjustusi. Tänane valitsus aga ilmselt seda veel ei mõista.

Ei tahaks hakata ennustama, aga tunnetan selgelt, et eestlastele suht ebaoluline monument, mille poliitikud on kunstlikult suureks puhunud, võib saada tõsiste sisepoliitiliste ja ka välispoliitiliste probleemide alguseks. Kui me oleks tahtnud pronkssõduri teisaldada valutumalt, tulnuks teha selge kampaania vene kanalites, siis sõdur ühe ööga maha võtta, teisaldada mujale, tagada võimalus seal rahval koguneda 9.mail ja alles siis hakata sonkima mullapinnas. Aga ilmselt tahtsime me siiski midagi muud.