| Seesama elurõõmus ja elujanune lause on avaraks refrääniks, jaatuse ja vastupidamise kreedoks noorele Voldemarile Andrus Kivirähi näidendis ja Merle Karusoo lavastuses. Armastus teatri vastu Aasta 1955. Tegevuspaik rongivagun. Anonüümsete reisijate tülpimus, oma aja väikese innuka võimuri Konduktori (Viire Valdma absurdinihkega täpne roll) jäigad korranõuded. Ja äkki muutub kõik, kui Kivimäelt tuleb rongile Voldemar. Teatrimees, kes muudab halli kõleda reaalsuse värvikirevaks fantaasiamänguks, köitvaks mäluretkeks. Kuulutab Nõukogude Eestis, et soovib reisida Indiasse! Paneb isegi Konduktori mängima legendaarset hakklihamasina etüüdi, olles ise Jõngermannina hakkliha. Etüüd saab külge uusi tähendusi, ajamärke. Andrus Kivirähk on kirjutanud tundliku, naljaka, nukra näidendi, mis põhineb andeka kirjamehe Panso tuntumatel tekstidel ning üldsusele tundmata päevikutel, Panso ja ta kaasaegsete teatraalide elusaatustel, ajalikul tragikoomikal ja absurdil. Merle Karusoo lavastajakäekirja täpsus, misanstseenide viimistletus, dokumentaalsusele lähenev ajavaimutaju ja Kivirähi poeetilisus, samuti ajatundlik vihjelisus täiendavad üksteist huvitavalt. Ühisosaks mõistev ja mitte pime armastus teatri ja teatriinimeste vastu. Nimiosalist mängib Tiit Sukk, kelle välimuses, lennukas olekus, kergelt paatoslikus kõnemaneeris tunneme otsekohe ära Panso. Ent olulisem veel on Voldemari hingeilm ja elutunnetus. Draamateatri esietendusel oli saalis palju Panso kaasaegseid, vanemaid ja nooremaid, aga eks neidki, kelle päralt vaid mälestuste mälestused. Tiit Suka lavaelu sisendas äratundmisrõõmu kõigile. Aga sisulist elevust ei loonud mitte ainult peaosaline, vaid ka partnerite napid vihjelised ümberkehastumised ja rollivahetused. Nii pälvis otsemaid vaheaplausi Guido Kanguri Lauteri-intonatsioon, mis kõigile tuttav filmist «Mehed ei nuta». Kõrvaltegelaste puhul pole portreeline sarnasus nii määrav kui kuju olemuse tabamine. Ei ole ju Guido Kangur oma faktuurilt Felix Moor ega ka Ruts Bauman, aga veensid mõlemad. Ka Taavi Teplenkov pole hoopiski Kaarel Karmi tõugu, ent iga toll Karmina ta näitelava vallutas. Üldistatumaks koondkujuks jäi Mari-Liis Lill mitmes naiserollis, läbivaks tooniks pigem nurklikum noor rahutus kui Solveigi kõikeandestav leebus. Aga eks Solveig olegi loodud Peer Gynti igimehelikuks, igitäitumatuks unelmaks. Kivirähk on kirjutanud rongi mitmetähenduslikuks kujundiks. Ajastumärgiliseks – oli ju esietendus küüditamise aastapäeval. Inimelu võrdkujuks – elu kui reis, kus teekaaslased hetkeks kohtuvad ja juba tuleb kellelgi lahkuda. Elu ja surm, naerupuhang ja tarduv valus vaikus on lavaloos just nii eluliselt ja paradoksaalselt ligistikku nagu Panso tekstides. Rong ja rongitee Mõnigi kentsakana näiv ajatermin tõlgitakse nooremale publikule nagu muuseas lahti, aga mõistagi on isiklik mälu ja/või (teatri)ajaloo tundmine täiemõõdulise elamuse eelduseks. Et mõista, milline on olnud loomeinimese saatus temale antud ajas, mida ise ju valida ei saa. Aga seda, kui keerukas ja huvitav, töötihe ja absurdnegi murd on elu allesjäänud paarikümnel aastal, Voldemar veel ei aima. Hämmeldunult kuulatab ta tulevikuennustusi, silmis küsimus, miks peaksid õpilased teatrikoolis teda kartma. Lõppjaamas, mis saabub ootamatult ja liiga vara, astub rongist välja vanem Panso (Guido Kangur). Kahju on minna, aga siiski on see kodutee, mis viib oma Vargamäele. Krõõda «sink-sale-proo» heiastub ja kutsub. Noor Voldemar vaatab iseendale järele ja tänulik teatripublik ühes temaga. Lavastus Andrus Kivirähk «Voldemar» Lavastaja Merle Karusoo Kunstnik Pille Jänes Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres Osades Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Mari-Liis Lill, Viire Valdma Esietendus 25. märtsil Eesti Draamateatris |
