Kivisildnik on alati opositsioonis konjunktuuriga: on siis selleks Eesti kirjanikkond või hetke poliitiline eliit.

See on nii järjekindel, et paranoiline inimene võib sõgedates vägikaikavedudes «ametliku arvamusega» kahtlustada kindla müüginiði täitmist. Sest samal ajal kirjutab Kivisildnik endale ju nime taha «tuhandete lemmik» – mis kahtlemata on tõsi. Arvamusliidriks teda aga millegipärast ei nimetata.

Kivisildniku 40 eluaastat ja meeletu kirjutamiskiirus tingivad kogutud teoste, eraldi nii ilu- kui ajakirjanduslike, väljaandmise.

Huvitab see, kellega meist ta tegelikult manipuleerib.

Kas need, kelle kallal sa oma följetonides ilgud, käivad sind unes painamas ka? Tiit Vähi, vennad Reiljanid, Siim Kallas?

Minu teada on nad kõik elus veel.

See ei tähenda, et nad su rahulikku und ei võiks segada.

Miks ma peaksin vaevlema? Ma ei tunne, et oleks kellelegi ülekohut teinud. Ma tahaks väga teada, kuidas autobaasi mees autobaasi sissetulekust ja ametnikupalgast endale tehase soetas. Vähja Tiit. Tõestagu ära.

Nad ei pea sind tagasisideme vääriliseks või?

Nad ei ole kuidagi reageerinud. Ma ei suuda nende tegevust mõjutada. Isegi kui mul õnnestuks muuta ühiskondlikku arvamust, ei muuda see meie riigis mitte midagi.

Miks sa kirjutad siis?

Ma kirjutan selliseid asju, mis mulle endale meeldivad. Ma olen tähele pannud, et kui leidub inimene, kes teeb, mis meeldib, siis leidub ka teisi inimesi, kellele see meeldib. Geenid on meil üsna ühesugused, ja kui midagi mõistuses, maitses ja meeleoludes ka kattub, siis ma leiangi lugejaid. Kui ma kirjutaks mingi formaalse maatriksi järgi, Euroopa seadustest lähtuvalt, siis võib välja tulla nii, et see ei meeldi kellelegi. Mina pean viljakaks seda meetodit, et inimene kirjutab endast lähtuvalt.

Enamik inimesi peab arvestama konjunktuuriga.

Ma ei tea, kas nad üldse millegagi arvestavad, nad juhinduvad rutiinist. Traditsioonist, harjumusest, kokkulepetest. Peavad lugu mugavusest – mugavam on ju vooluga kaasa minna, see on tervisele kasulik, perele hea. Sissetulek kasvab. Aga moraalile ja meeleolule mõjub see laastavalt. Inimene ei saa teha korraga kahte head asja: elada mugavalt ja ajada õiget asja.

Vaadates sind, rahulolevat, õlu ees, ulmekas laual lahti, tundub, et väga ebamugav sul ei ole.

Häbi öelda, aga tegel’t elan mugavalt. Kuna ma ei ole sättinud oma äraelamist kirjutamisest sõltuvusse. Ma olen harrastuskirjanik ja harrastusajakirjanik. Töö kõrvalt, vabal päeval või öösel. Lähen hommikul kell neli magama. Või ärkan hommikul kell viis ja hakkan kirjutama.

Peret pead ülal reklaamitööga (büroo Droom, Pärnu), aga õlut jood ja ulmekaid ostad kirjutamise eest?

Ma joon nii vähe õlut, et kirjutamisest saadud raha jääb isegi üle. Isegi jõuan oma praeguse üsna keskmise sissetuleku juures osta tunduvalt rohkem raamatuid, kui jõuan läbi lugeda.

Selleks on välja mõeldud pangad, mis raha ära võtavad. Meie kliimas palmi all ei ela. Laen, majapidamiskulud.

Mis su enda ühiskonnakriitika kirjutamise þanr su meelest on?

Raamat «Nulltolerants», mis kohe tuleb Tegelikkuse Keskus lugudega, selle ma määratlesin ekstreemkirjandusena. Kui võrrelda higist murdmaasuusatamist ja kontemurdvaid trikihüppeid, siis kirjanduses olen mina see trikitaja, kes paneb ikka täiega. Kes seab elu kaalule, riskib ja murrabki konte, aga kelle tegevusest tõukuvad emotsioonid on palju võimsamad kui nende pakutavad, kes panevad mööda põldu. Eesti kirjandus on üldiselt selline mööda põldu, higine perse lohiseb taga, aga nad lähevad, närivad ennast läbi lume. Eesti kirjandus on nürimeelselt igav ja siin on tarvis midagi erutavat.

Erutamise valem?

Ma ei tee tavalist rutiinset ajakirjandustööd, vaid selles vormis oma asja, et mõjuda inimese emotsioonidele maksimaalselt. Kunst on see, mis tekitab emotsioone, ja kui ajakirjandus tekitab raevu või eufooriat, on ka see kunst. Meediakunst. Seal on mõned asjad piiri peal. Kui näiteks on nii hea uudis, et tornid kukkusid kokku ja inimestel lõid silmad peas särama, siis see ei ole kunst.

Oli see muide hea uudis?

Minu jaoks küll.

Hukkunutest kahju ei olnud?

Maailmas käib pidevalt viiskümmend sõda, kus tapetakse iga päev väga palju inimesi. Kuulsin just uudist, mis rääkis ühest Aafrika sõjast, kus oli äsja ligi miljon ära tapetud. Esimene kord, kui ma üldse kuulsin sellest sõjast. Kui me vaatame uudiseid, on seal ainult kaks sõda. Sõda, mida peavad ameeriklased, ja sõda, mida peavad juudid. Tðetðeenias tapetakse rohkem inimesi kui Iisraelis, sellest me ei kuule. Teistest sõdadest ammugi ei kuule. Ja ei kuule me ka Austraalia kultuuriuudiseid, Kanada kultuuriuudiseid ega Jaapani omi. Me elame jõle kitsas infosektoris.

Jah, mul on nendest tornides hukkunutest kahju, aga veel rohkem kahju on nende surmast, kellest ma kunagi teada ei saa.

Sama juttu räägib ameerika kirjanik Vonnegut.

Vonnegut on kirjutanud ühe toreda reisikirja Aafrika riigist Biafrast. See oli punkt maakeral, aga seal elas kolmandik Musta Mandri intellektuaalidest. Vonnegut elas ka seal, kuni kõrilõikajad sellest riigist üle sõitsid. Meie teame sellest riigist ainult nii palju, et hiljuti küsiti ühes mälumängus, mis riigi hümn oli Sibeliuse «Finlandia».

Punkbändi Dead Kennedys laulja Jello Biafra võttis ka selle riigi järgi nime. Milles eesti kirjandus süüdi on?

Eesti kirjanik tavaliselt ei riski. Ta ei pane teosesse kogu oma jõudu. Ta kirjutab leige raamatu, sellest ei juhtu mitte midagi. Ta ei müü oma maja maha, et seda raamatut välja anda. Ta ei lähe võimudega konflikti. Kõik tehakse vaikselt ääriveeri. Eesti kirjanikud lahendavad võib-olla oma majanduslikke ja psühholoogilisi probleeme, mitte minu kui lugeja omi. Kellele kirjutab Toomas Raudam?

Kuna mul on arenenud maitse, siis loen ma maailma head kirjandust, aga kuna kogu maailma head kirjandust ei suuda keegi läbi lugeda, olen valinud ulmekirjanduse.

Miks sa kirjanikuks hakkasid?

Ma hakkasin kirjutama luuletusi, kuna tundsin, et igaüks suudab kirjutada paremini kui eesti luuletajad kokku. Kuidas saab üldse nii mannetuid käkke kokku nikerdada nagu eesti luuletajad? Ma ei mõtle Ehinit ja Viidingut, aga Manivald Kesamaa tüüpi. See tüüp ei ole praegugi kadunud, kellele neid vaja on?

Neile endile kindlasti. Saavad kohvikus kokku, kiidavad üksteist.

Neile oleks parem raamatute väljaandmine lõpetada ja moodustada anonüümsete alkohoolikute eeskujul anonüümsete kirjanike grupp, mis psühholoogi nõustamisel koos käiks. Keegi neid ei tea, keegi neid ei loe.

Enesehinnanguga sul probleeme ei ole?

Mul ei ole nii palju vaba aega, et mõelda tühje mõtteid. Mis ma olen, kust ma tulen? Ma mõtlen, kuidas ma seda teen, millal ma leian selleks aja... Ideeväliselt tegelen tehniliste ja logistiliste probleemidega. Mul on see etapp möödas, et kes ma olen, kas ma pean kandma samasuguseid pükse nagu see rokkstaar? Kuigi mul oli see etapp ilgelt pikalt ja massiivselt. Ma ei urgitse enam enda kallal. Ja mulle ei meeldi ka kirjanikud, kes oma raamatutes urgitsevad ainult enda probleemide kallal.

Keeran kruvi edasi: sina oled hea kirjanik, teised eesti omad on halvad.

Ma ei ütle, et nad kõik halvad on. Eestis on üle kümne hea kirjaniku ja mina olen üks parematest. Aga mul ei ole vaja neid eesti häid kirjanikke. Mul ei ole kalavarustust ka vaja, olgu see ükskõik kui kvaliteetne. Mida ma hakkan peale Karevaga?

Kuidas sa said üheks paremaks?

Ma teen puhtfüüsiliselt rohkem tööd. Ma olen lugenud rohkem raamatuid kui enamik – see käib töö kui ettevalmistuse hulka. Kolmandaks – mul on ideid. Neljandaks – mul on terve maailmavaade.

Kirjelda tervet maailmavaadet.

See on enam-vähem adekvaatne, normaalsed reaktsioonid.

Sa ei luuluta? – Mida healt kirjanikult võiks ka nagu oodata.

Ma ei ela, jah, mingis psühhopaatilises kujutlusmaailmas, vaid püüan kasutada olemasolevaid võimalusi ja elada reaalsuses. Kui on kapitalism, siis elan kapitalismis. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldi elekter ja arvutid.

Ütleme, et käib mingi telesaade ja saatejuht ütleb, et hops, paremale poole parempoolsed ja vasakule vasakpoolsed. Kummale poole sina hüppad?

Vaadetelt olen pigem vasakpoolne. Aga kui ma vaatan neid inimesi, kes meil vasakpoolset asja ajavad, siis pigem lähen paremale.

Vale vastus. Pidanuks hüppamata jätma.

Mul on iga juba selline, et pigem kaldun konservatiivsusele. Ma pole enam väga revolutsionääri eas.

Seda minagi olen kuulatama jäänud, et 40-aastane mees kutsub teleekraanil mingit poliitikut lintðima või valitsust kukutama .

Vastuolu tegude ja sõnade vahel on Lääne poliitikas kogu aeg. Keegi ei pidanud ebanormaalseks, kui pärast Kolmanda Riigi kokkuvarisemist natsipoliitikud lintðiti. See ei olnud päris demokraatlik kohtumõistmine. Kui me vaatame Eestit, kolmandik eestlasi saadeti kes Siberisse, kes pidi põgenema, kes löödi maha – enamik punaste poolt, aga sakslased keerasid samamoodi sitta.

Kumbki neist ei tulnud siia Eesti asja ajama. Ja see on müstiline, et praegu ei aja ka keegi Eesti asja. Pole ühtegi sellist parteid. Kui on vaja Iraagi sõtta minna, kõik suured parteid lähevad. Euroopa Liitu – kõik nagu üks mees.

Parteid on PR-firmad, mis promovad iseend, jah.

Poliitikutele ja ametnikele on eelkõige tähtsad nende isiklikud asjad.

Kõik on pahad, sina ajad ainsana Eesti asja.

Ma ajan ikka rohkem kui president või peaminister.

Nimeta oma kolm suuremat teenet Eesti Vabariigi ees.

Eesti kultuuriga tegelemine. Ja mu kaks last. Mulle meeldib üks Rein Raua mõte: tõenäoliselt me ei jõua bioloogiliselt välja surra, aga kuna meie kultuur sureb varem, siis me lihtsalt assimileerume.

Eesti asja ajamine on iseenesest revolutsiooniline tegevus?

Ei, kontrrevolutsiooniline. Kuna revolutsioonilised muutused lähevad globaalsuse suunas.

Ma ei usu, et sa oled globaalsuse vastu.

On asju, mis mulle meeldivad. Näiteks võimalus osta Ameerikast odavaid häid raamatuid. Aga see on detail. See ei tee enamiku inimeste elu paremaks. Ei lisa turvatunnet ega heaolu.

Oled mitmest reklaamifirmast ära tulnud, või on minema löödud.

Ma olen päris mitmest ära tulnud, aga ma leidsin sellise, kus ma ei pea varjama naabri eest, et ma midagi ei tee. Kui ei ole oskusi ega ideid, siis rituaalsed koosolekud ei lahenda midagi.

Kas oled piisavalt laisk, et karjud, aga kui läheb mölluks, siis tõmbad lesta?

See on eesti kirjanike privileeg. Visnapuu kirjutas noorena tormilisi isamaaluuletusi ja ma ei mäleta, kes oli see tark vana kirjanik, kes ütles: jaa, praegu sa siin hõiskad, aga kui tuleb Eesti riik ja Eesti riigil tuleb jama, oled sa esimene mees, kes Eesti riigi raha eest siit jalga laseb. Enamik teeb seda. Kirjanik peabki põgenema. Kuigi mulle endale väga meeldib püssi lasta. Sõjalise õpetaja imestas, et minusugune luuser suudab hõbemärgi välja lasta, ja hõbemärk oli ainult sellepärast, et püssi sihik oli vale. Pole küll enam treeninud, aga usun, et suudan oluliselt rohkem elavjõudu maha võtta kui keskmine Eesti sõdur.

Süümekateta?

Kui sa suudad endale ära põhjendada... Ma olen sõdureid näinud, minu arust on nad kõik põdejad. Võib-olla see tuleb... Praegu ma ütlen: kui oleks vaja ja oleks võimalus, hea meelega, sportlikust huvist.

Keda?

Kes minu sektorisse jääb.

Kelle vastu sa oleksid?

Pole vahet. Kui tõesti Iraagi mehed tulevad siia Eestit vallutama, siis ma lasen Iraagi mehi. Aga ainult siis.

Kui tulevad ameeriklased?

Suurima rõõmuga.

Venelased?

Kahju, aga lasen.

Jörg Haider.

Ei saa talle ka erandit teha. Mulle meeldib püssi lasta.

Sa oled end nimetanud tuhandete lemmikuks, aga kui paljud sind vihkavad?

Neid on kindlasti palju. Mul ei ole pugejamentaliteeti, et igaühega hästi läbi saada. Ei ole sellist head asja, mis kõigile meeldiks, või halba asja, mis kellelegi ei meeldi.

Jorisevad mehed baarides ligi tulevad?

Tulevad, aga positiivselt. Vingumist või protesti ma ei ole näinud.

Sina kehastadki rahva enamuse arvamust? Natuke sallimatu, mõnes mõttes õilis.

Poliitikuid usaldab viis protsenti elanikkonnast. Kui 99 protsenti ajakirjanikest kirjutab sellest, kui toredad on poliitikud, siis on selge, et see sõnum ei lange viljakale pinnasele. Mina ei tegele ajakirjanduses faktide, uudiste või tegelikkusega. Minu arust on ainus tegelikkus inimeste peas, ja kui sa tegeled sellega, millest inimesed mõtlevad, kuidas nad aru saavad, mida armastavad ja mida vihkavad – siis nad tahavad mind kuulda.

Mida sa taotled?

Ma loodan, et see maailmakord variseb kokku. Tarbimine ei saa kesta lõputult. Ei saa teha rohkem plekkpurke, kui on maakera mass – isegi kui neid teha savist. Nafta saab otsa. Jama algab palju varem, kui me arvata oskame. Arvan, et me näeme selle ära.

Miks sa, realist, loed ulmekirjandust?

Kuna reaalsus on nii kole, siis: et põgeneda siit teise maailma.

Sina, radikaal, kas kodus ka märatsed või oled malbe pereisa?

Ei märatse, sest minu lapsepõlv ei olnud malbe. Ma olen pärit väga rangest kodust. Lapsi tuleb keelata ainult siis, kui ei saa teisiti.

Kust need Eesti ranged kasvatusreeglid pärit on, seda ei mäleta enam keegi.

Vaata, ega lapsed ei ole mugav asi. Inimesed püüavad oma elu teha, et ta ei segaks nii palju. Las ta istub ja põrnitseb. Vaata tänaval laste pilke. Kustunud küünlad. Kui palju on zombipilguga lapsi. See on hästi kurb pilt. See ei ole geneetiline asi, see on sotsiaalne probleem.

Mis sinust saab?

Teen oma firma ja lähen maale elama. Muideks: tohutult paljud Eestis mõtlevad praegu, kuidas lahkuda süsteemist ja ajada oma asja.

Kati Murutar,
kooliõde

Tunnen Kivisildnikku keskkoolist saati, nii et päris ammu. Tema luulekogud on mu lemmikraamatud, sest ta on vaimukas, sõnaleidlik ja äärmiselt hea eesti keele ja olude tundja.

Tema kui ajakirjanik on aga minu arust patoloogiline nähtus. Tal on kohe mingi tung teha kõike maha, ei olegi märganud, et ta võtaks sõna siis, kui miski on tema meelest hästi. Seejuures puudub tal destruktiivsuse juures konstruktiivne külg, ta ei ütle, kuidas peaks olema, vaid kuidas on halvasti. Muidugi, kuna ta on kirjeldamatult andekas inimene, teeb ta ka seda hästi.

Minu mehele läheb ta ka ajakirjanikuna hirmus hästi peale, ta vaatab ka Kivisildnikku tema saates «Tegelikkuse Keskus», mida mina näiteks ei vaata, sest ma tahaks enne magamaminekut uskuda, et maailm on elamisväärne koht, ja ma ei taha kuulata materdamist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2