Kasterpalu märgib, et lugu saarelisest eraldatusest ja sealsest kogukonnast on valitud Pärnut silmas pidades. Pärnus kui mereäärses linnas suudetakse tõenäoliselt märksa elulisemalt ette kujutada «Karge mere» eluolu kui näiteks mõnes sisemaa linnas. Küünis lavale tuleva teose puhul on üsna erandlik trupi suurus, kokku 15 näitlejat. Esialgu plaanis Kasterpalu Gailiti tegelasi koondada, aga Gailit enesele pähe astuda ei lubanud. Ka kogukonda ei loo nelja inimesega. Oluline on see iselaadne tervikkogukonna tunne, mida väike saal, kus suhe publikuga vahetum, aitab jõulisemalt luua. Kasterpalu suhe Gailitiga on täiesti isiklik ja pikaajaline. «Eks Gailit ole selline tegelane, et kui sa teda juba tundma õpid, siis sa tast enam lahti saa,» märgib Kasterpalu, kelle ülikooli lõputööks oli Gailiti ja Fridebert Tuglase kirjavahetuse kommenteeritud väljaanne. Hiljem kirjandusmuuseumis töötades tegi Eesti Televisioon Kasterpalule ettepaneku tulla tegema kirjandusloolisi saateid, sealhulgas Gailitist. Selle tarbeks sõideti võttegrupiga üle mere Rootsi, kus kohtuti Gailiti sugulaste ja naabritega ning saadi kokku väärtuslik materjal. Tartu Ülikooli eesti kirjanduse doktorandina on Kasterpalul plaan kirjutada Gailitist paari aasta jooksul ka monograafiaraamat. Lisaks hülgeküttide elust pajatavale «Kargele merele» on Kasterpalu kasutanud August Gailiti novelle «Meri» ja «Kelli Lokk» ning Uku Masingu esseed «Armastusest». (PM) August Gailiti romaan «Karge meri» • August Gailiti romaan «Karge meri» ilmus 1938. aastal. See jälgib inimeste suhteid muust maailmast eemal seisval väikesel saarel, kus kehtivad alles traditsionaalsed kogukondlikud eluvormid ja kõike määrab heitlus karmi loodusliku stiihiaga, nagu märgib «Eesti kirjanike leksikon». • Teos on tõlgitud soome, saksa, rootsi jt keeltesse. Eestis on sellest ilmunud mitu kordustrükki. 1982. aastal valmis Tallinnfilmis ka samanimeline film, re˛issööriks Arvo Kruusement. (PM) |
kõik galeriid
