Oskar Luts kirjutab oma mälestustes nii: «Aga mispärast nood isandad omal ajal jagasid Poola maid ja rahvast? Kas vana Jan Sobieski ei päästnud kogu Euroopa rahvaid türgi kõvera mõõga keerisest?»

Jah, Lutsu ajal teati Sobieskit ja sedagi, et ta on päästnud kristliku Euroopa. See juhtus 1683. aastal, kui too Poola kuningas purustas Viini piiranud Türgi armee.

Peale euroopa ja vene pilgu on olemas ka eesti pilk. Tõsi, see pilk on tugevasti mõjutatud vene pilgust, sest eesti pilgu tekitasid kõigepealt Vene väes sõdinud soldatid, eriti need, kes käisid 1877.-1878. aasta sõjas, samuti tollased eesti ajalehed.

Sealt kandus elus mälestus vähemalt kuni minu lapsepõlve, st 1960. aastateni, sest siis mäletati veel hästi vana sõdurilaulu:

Dvatsat let služilsa mina,

olin soldat rädavoi.

Lasksin püssist välja tina,

türgil’ silma oi-oi-oi.

Kuid see kõik oli hiljem. Türgi oli veel 19. sajandi lõpul tõsine vastane, kuid 17. sajandi lõpul oli tegemist maailma võimsaima maismaaimpeeriumiga (kui Hiina kõrvale jätta), mille kõrval Austria või Prantsusmaa olid kääbused ja Venemaagi nõrguke.

Türgi oli neli sajandit üha suurenenud ja võis tunduda, et kasv ei lõpegi enne, kui hobusesabalipp lehvib Iirimaa läänetipus.

Türklased olid Euroopa väravaile ilmunud 14. sajandi keskpaiku, kui Väike-Aasias tekkinud Osmanite riik hoogsalt laienedes üle Dardanellide valgus. Need olid endised Bütsantsi alad, mis türklased hõivasid ja oma riigiks muutsid. 15. sajandi keskpaigaks oli Bütsantsi impeeriumist alles jäänud vaid Konstantinoopol ise, otsekui saar keset türklaste merd, kuid nime poolest impeerium.

Saar vajus merepõhja 1453. aastal, bütsantsi ehituskunsti suurteosena tuntud Hagia Sophiast tehti mošee ja Konstantinoopolist türklaste pealinn Instanbul.

Euroopa päästis neil sajandeil ehk see, et Türgi laienes kõigis suundades, mitte vaid Euroopasse. Kuid seegi jõud, mis Euroopat rammis, oli muljetavaldav. 1526. aastal purustasid türklased Mochácsi lahingus Ungari väe ja jõudsid mõne aasta pärast Viini alla. Juhtus uskumatu – kristlik Prantsusmaa sõlmis muhameedlike türklastega liidu teise kristliku põhijõu, Habsburgide vastu. Võis karta, et varsti pannakse maha Prantsuse-Türgi piir.

Kummatigi seda ei juhtunud. Türgi ekspansioon loode suunas seiskus ja suurriik hakkas vähehaaval nõrgenema. 1571. aastal kaotatud Lepanto merelahing likvideeris türklaste ülemvõimu Vahemerel.

Kuid riik oli endiselt võimas. Muuseas mõistsid türklased mitte ainult mõõka keerutada, vaid ka jagada ja valitseda. Balkanil osati üksteise vastu välja mängida katoliiklikke austerlasi ja protestantlikke ungarlasi, pakkuda erineval tasemel autonoomiaid, jätta puutumata ristiusk, kus vaja.

Kaugeltki abituks ei saa pidada Osmanite impeeriumi halduskorraldust või laiemalt tema kultuuritaset. Türgi kõrgklass kandis uhkeid siidrõivaid ja toredaid turbaneid, türgi relvad olid peenelt töödeldud ja väga tõhusad (nt saablid), nende muusika oli omapärane ja haarav. Nad jõid imepärast jooki nimega kohv.

Türgi mõjud on kiiranud kaugele üle Türgi riigi omaaegsete piiride. See torkab silma Poola ülikute rõivastuses, ukraina laiades pükstes ja paljus muus. Kujutelm türklasest kui mahajäänud barbarist on hilisem, 19. ja 20. sajandi nähtus.

Türklaste esimene katse Viini hõivata oli luhtunud. Aga edasi? Kas tulevad uuesti? Seda nad 17. sajandi lõpupoole tõepoolest ka üritasid.

Viini ihaldasid türklased sama kirglikult kui venelased Konstantinoopolit või inglased Indiat. Kuid türklaste kirg oli minetanud oma kunagise nomaadirahva tormakuse ja asendunud aasialiku aeglusega. Seetõttu kulus neil sõja kuulutamisest kuni Viini alla jõudmiseni ligi aasta, mis möödus põhjaliku ettevalmistustöö tähe all – loodi vaheladusid, ehitati ja parandati teid jm.

Paraku kasutasid selle aja kasulikult ära Habsburgid, sõlmides Poolaga NATO-stiilis kokkuleppe: kui türklased ründavad Krakovit, aitab Leopold I kogu jõuga poolakaid; kui aga Viini, siis tuleb appi Poola kuningas Jan III Sobieski.

Käivitus teine stsenaarium. Viin piirati sisse 1683. aasta juulis, antud sõnale truu Sobieski asus oma ulaanide eesotsas teele 15. augustil. Senikaua pidid Viini 11 000 kaitsjat ja 5000 paigale jäänud elanikku (oma 100 000st) vastu panema ligi 140 000-mehelisele Türgi väele.

Türklased võinuks linna arvatavasti võtta tormijooksuga, ent taas segas vahele idamaine rahu: milleks laastata ilusat ja rikast linna, kui ta nagunii küpse õunana sülle kukub, kui on õige aeg?

Türklaste arvestus oleks peaaegu õigeks osutunud. Asi läks põnevaks nagu Hollywoodi märulis: türklased olid kaevanud käike, mis ulatusid linnamüüri alla, ja tekitanud müüri juba laia lõhe. Et terve armeega sisse marssida, olnuks vaja veel üht korralikku pauku. Miin pandi paika ja käigusuu suleti, kuid austerlased olid asjast aru saanud ja ise vastukäigu kaevanud. Nad jõudsid miinini peaaegu et viimasel sekundil ja tegid selle kahjutuks.

Muide, kaevamise ja vastukaevamise tehnikast saab päris hea pildi Géza Gárdonyi raamatust «Egeri tähed».

Seni, kuni türklased kaevasid, lõi linna lähedasel Kahlenbergil (e.k lage mägi) lehvima Poola punavalge lipp. Sobieski oli kohal, ühes temaga terve koalitsiooniarmee: 30 000 poolakat, 18 500 austerlast ja 28 000 sakslast eri riikidest, kes olid järginud paavsti kutset minna ühiselt sõtta ühise vaenlase vastu.

Vaid Louis XIV oli käitunud näruselt: kasutades ära Habsburgide häda, ründas ta nende valdusi Lõuna-Saksamaal. Võiks öelda, et liit idaga – üle Saksamaa – sai Prantsusmaale traditsiooniliseks ja see murti alles Teise maailmasõja järel ühisturu abil.

Algas grandioosne lahing, milles esialgu valasid verd jalaväelased. Õhtu lähenedes mõistis Sobieski, et käes on otsustav hetk, ja paiskas lahingusse neli ratsaväeüksust (üks austria-saksa, teised kolm poola), kokku 20 000 meest. Rünnaku teraviku moodustasid 3000 raskelt relvastatud tiivulist poola ulaani, kelle eesotsas tormas võitlusse Sobieski ise. Kahtlemata oli see ülev hetk, poola ilu ja uhkus kuubis. Seda nähes tungis Viini garnison välja ja ründas türklasi teiselt poolt. Kristlaste võit oli täielik.

Türklastest jäid maha tohutud kohvivarud ning hulgaliselt suuri trumme, triangleid ja taldrikuid. Eurooplased võtsid kõik tänulikult vastu. Viini rajati esimene kohvik.

Poolakad olid päästnud Euroopa. Teist korda tegid nad seda 1920. aastal Visla ääres.

See oli ajaloo pööripäev. Nüüdsest hakati türklasi Euroopast tasahaaval välja suruma.

Viini piiramisega alanud sõda lõppes 1699. aastal sõlmitud Karlowitzi rahuga, millega Habsburgid said suurema osa Ungarist ja Transilvaaniast. Vähikäik kestis sajandeid, kuni 20. sajandi algul loeti Türgit juba Euroopa «haigeks meheks». Impeerium lagunes lõplikult Esimeses maailmasõjas.

Märksa halvemini läks aga Poolal. Sajandi pärast kadus ta kaardilt ja austerlastel jätkus häbematust olla tema jagajate hulgas. Sobieskit austavad nad siiski nüüdki.

Türgi ei kadunud ja on tänaseni suurriik. Millised veidrad tunded võivad ühe türklase hinges keerelda, seda aimasin 2002. aastal, olles Montenegro valimisi vaatlemas.

Mu paariliseks oli soliidne vanahärra, Türgi parlamendi liige, ja meie saatjaks-autojuhiks noor tšernogoorlane. Jõudsime Skaderi järve äärde, mille teine pool kuulub Albaaniale. Tšernogoorlane viipas Albaania suunas ja ütles, et kunagi oli seal Kenderi (või Iskenderi) sõjakool. «Jaa-jaa, Kenderi sõjakool,» noogutas türklane mõtlikult pead. «Üks Türgi suuremaid.»

Nii et kui Türgi tahab Euroopa Liitu, siis on see õieti üks väga vana probleem. Mida võiks arutada. Kui armeenlaste genotsiid üles tunnistatud.

Jan III Sobieski

Sündis 1629.

Poola kuningas 1674–1696.

Sai väejuhina kuulsaks 1672–1676 peetud Poola-Türgi sõjas.

Toetas Türgi-vastases võitluses Austriat, juhtis 1683. aastal Viini kaitsmist. Selles lahingus saadud võidu järel parafraseeris Julius Caesarit: «Veni, vidi, Deus vicit.» (Tulin, nägin, jumal võitis.)

Suri 1696.