Koolides toimuvat käsitlevad inimesed, poliitikud ja meedia väga sageli isiklikest hinnangutest, emotsioonidest ja kuuldustest lähtuvalt.

Osaliselt on see mõistetav, sest praeguste või kunagiste õpilaste, vilistlaste ja lapsevanematena on meil koolist kõigil oma kogemused ja neid kipume levitama koolisüsteemi põhjalikumalt tundmata. Tihtipeale aga ei anta aru, et koolid ei ela väljaspool ülejäänud ühiskonnakorraldust.

Samal teemal: Käed eemale eliitkoolidest! (84)

Rahvastiku olukord, ühiskonna rahvuslik rikkus ja ühiskonnakorraldusest tingitud vajadused kooli abil omandavate oskuste ja teadmiste nüüdisajastamiseks eeldavad ka koolisüsteemilt endalt pidevat ajaga kaasaskäimist. Vastasel juhul saab koolisüsteem meie ühiskonna arengule selliseks piduriks, mida ei leevenda mis tahes muutused teistes valdkondades, olgu selleks siis maksusüsteemi või sotsiaalsüsteemi ümberkorraldused.

Euroopa tuultes

Laste erinevaid võimeid arvestav ja paremal moel arendav koolikorraldus, koolide konkurents, kooli õppekavade ja metoodikate mitmekesisus, koolide iseseisvus ja otsustamise toomine koolile võimalikult lähedale – need on trendid, millest lähtuvad ka Euroopas kahel viimasel aastakümnel järk-järgult läbiviidavad haridusuuendused.

Koolide rahastamise, juhtimise, korralduse ja kooli õppekava ülesehituse muutmine on vaid vahendid, saavutamaks laste võimete kõige paremal moel arendamist, sotsiaalse kihistumise vältimist ja sotsiaalse mobiilsuse suurendamist kõigis ühiskonnakihtides võimalikult suures ulatuses.

Väga paljud praegu Euroopas elluviidud uuendused lähtuvad erakoolide kogemustest ja seal läbiproovitud mehhanismidest.

Sellepärast tulebki alustada Eestis laialt levinud müüdi ümberlükkamist, nagu oleks erakoolide eesmärk saada koolisüsteemi õppemaksu kaudu täiendavat raha.

Kõrvalolev tabel näitab, et Euroopas jaotatakse koolid selgelt kolmeks – õppemaksust rahastatavad erakoolid, avaliku sektori finantseerimisel, kuid eraomanduses olevad koolid ja avaliku sektori omandis ja rahastamisel olevad koolid.

End õppemaksuga rahastavad koolid on nad marginaalses vähemuses, peamisel on nad rahvusvahelise kallakuga ja paiknevad suuremates Euroopa keskustes.

Paljudes riikides ei eksisteeri üldse õppemaksust ülalpeetavaid koole, kuid riigi finantseerimisel olevate erakoolide osakaal on massiline. Osaliselt on selle põhjuseks ka erinevate riikide põhiseadus, mis jätab põhihariduse tasandil kohustusliku kooli õppekava ulatuses vaid kaks finantseerimise võimalust – hoolimata omandivormist kas kooli finantseerimine ainult õppemaksust või ilma õppemaksuta kooli finantseerimine ainult maksumaksja rahast.

Eraomanduses oleva kooli absoluutne eesmärk pole kasumi taotlemine. Vastupidi, Euroopas kuulub enamik erakoole üldharidustasandil erinevatele mittetulundusühingutele, näiteks kirikule, lastevanemate ühendustele, ettevõtjate liitudele või õpetajaskonnale.

Nii on see ka Eestis, kus meie 27 erakoolist on vaid paar kasumit taotlevate ühingute omad, kusjuures siiani on nende omanikud käsitlenud neid kui doteeritavat valdkonda.

Erakoolide eelised

Haridusuuringud näitavad selgelt, et riigi finantseeritavate erakoolide kvaliteet ja tase ületavad riiklike koolide taset. Sellepärast on läinud väga paljud koolid Euroopas viimastel aastakümnetel eraomandusse ja seda on avalik sektor igati soodustanud.

Võimalust anda praegused munitsipaalkoolid lastevanemate, õpetajate, kiriku või ettevõtjate kätte näevad ette ka Eestis praegu läbiviidavad uuendused. See ei tähenda koolimajade üleminekut erakoolide valdusse, seda enam, et ka uue erakoolide rahastamissüsteemiga ei suuda erakoolid täielikult katta uue koolimaja ehituseks vajalikku investeeringut.

Nii jäävad koolimajad sõltuvusse seniste omanike ehk omavalitsuste tahtest anda maja lepingulisel alusel kasutusse.

Erakoolide tugevus võrreldes avaliku sektori omandis olevate koolidega on omanike erinev pühendumus ja huvi kooli sisu osas, samuti inimsõbralikum koolikeskkond ning paindlikum ja dünaamilisem õppeprotsessi ülesehitus.

Analüüsides Skandinaavias ja Lääne-Euroopas viimaste aastakümnete koolireforme, näeme, kuidas järk-järgult üritatakse jäiga ja tsentraalse riigi koolisüsteemi ülesehitust reformida, kehtestades samasugused juhtimise, rahastamise ja õppekorralduse põhimõtted, nagu on erakoolides.

Ka Eesti haridusuuendused lähtuvad eesmärgist muuta nõukogude ajast pärit bürokraatlik, jäik ja tsentraalne süsteem omavalitsuse- kui kooli pidaja, kooli-, õpilase- ja lapsevanemakeskseks. Alguse sai see juba 90-ndate alguses, kui koolid anti omavalitsuste omandisse.

Skandinaavia riikide koolisüsteemi tugevuseks loetakse ka, et erinevalt paljudest Euroopa riikidest, kus 60-ndatel aastate vasakpoolse laine harjal koolisüsteem jäigalt tsentraliseeriti, suudeti seal jääda koolide juhtimisel iseseisva ja autonoomse mudeli juurde. Euroopa sotsiaaldemokraatide propageeritud tsentraalne koolisüsteem ja koolide võrdsustamine suurendas tohutult hariduskulutusi, kuid langetas koolide taset. Lisaks hakkasid kohustuslike koolide teeninduspiirkondade tõttu haritumad ja jõukamad inimesed isegi koonduma teatud koolide ümbruses asuvatesse linnaosadesse. Nii üritati igasuguste nippidega saavutada teeninduspiirkondadest vabade erikallakuga koolide staatust.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.12