| |
|
 |
Sotsiaalminister Marko Pomerants võiks oma aknast monitoorida, mitu meest bordelli päevas külastab. «Ausõna, ei tea, kus,» tunnistab minister Postimehe küsimusele, kus asub lähim bordell.
Foto: Toomas Huik |
|
Viktoria müüb ennast sotsiaalministri akende all
(85)
26.01.2004 00:01
Peeter Ernits, erikorrespondent
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Paljud eesti mehed teavad suurepäraselt, kus asub sotsiaalministeerium. Teavad seepärast, et ministeeriumi peahoone vastas asub hubane bordell, kus Ida-Virust pärit naised alati on ootel. Parkida saab ministeeriumi parklas lausa tasuta.
Keskpäev. Kõikjal käib vilgas töö. Mööda Gonsiori tänavat voorivad autod. Ühed liiguvad südalinna, teised Lasnamäe poole. Vajutan kellanupule, uks avaneb. Perenaine saadab mind tuppa. «Prisjadtes.» (istuge - vene k) Roosad maani ulatuvad kardinad annavad ruumile kuidagi ihara ilme. Toa dominandiks on hiiglaslik voodi. Õigem oleks selle kohta küll öelda lai madrats. Ukse kõrval peegel, seinal kolm sinist, kellukakujulist lampi. Akna all kaks tugitooli. Laual rull tualettpaberit ja pudel Johnsoni beebiõli. Seda jagub vaid pudeli põhja peale. Enamik sellest on juba kellegi ihusse hõõrutud. «Kas kohvi saaks?» Susse lohistades kaob emand korteri sügavusse. Peagi ilmub ta tillukese kandikuga tagasi. Kandikul on tass musta kohvi ja suhkrutoos. «Ma võtaks kohe ka raha,» teeb emand ettepaneku. «Palju?» «350.» Ma ulatan neli sajalist. Taas kaob emand susse lohistades korteri sügavustesse. Ukse taga algab väike sagimine. Senikaua kui tüdrukud saabuvad, pildistan interjööri. Tuttuus Nokia mobiiltelefon on tilluke ja puulehe-kujuline, seevastu suure monitori ja tillukese objektiiviga kaameraga ülaosas. Siis avaneb uks ja pordumaja perenaine lükkab enda ees õrnalt tuppa kaks naist. Nad jäävad üks ühele, teine teisele poole ust seisma, nõjatuvad seljaga vastu seina. Vasakpoolne meenutab kreemikuklit, on noor ja lopsakas, torus huultega. kuigi natuke räsitud moega. Parempoolne seevastu on küps, ronkmusta juuksekrunniga kuklas. Vaikus. Väga pikk vaikus. «Valisite?» «Teil pidi «na võbor» (valikuks - vene k) kolm tüdrukut olema?» «Üks on tööl.» «Valige, valige,» julgustab perenaine. Ma võtan vasakpoolse, tolle küpsema. Tema juttu oleks huvitavam kuulata. Kukkel kaob hääletult ukse taha. Naise nimi on Viktoria. «Kuidas te s i i a sattusite?» «Aga kuidas teie?» «Leidsin telefoni.» Loomulikult ei jutusta ma Viktoriale, et juba paar nädalat olen valinud mobiilinumbreid, mis kuulutuselehtede ja veebikülgede tutvumisrubriiki ummistavad ja kus meeldivad ning diskreetsed neiud ja naised kutsuvad väikesele kohvile. Kes nad tegelikult on? Ja mida nad lisaks kohvile veel pakuvad? Kus nad oma kohvikut peavad? Tegemist on prostituutidega, kes ei tööta mõnes majas, vaid enamasti oma käe peal igapäevast leiba teenivad. Kui asja vastu vähegi huvi tunned, vuristavad nad sulle kiiresti kogu repertuaari ette. Erootiline massaaž «s kontaktom» (kontaktiga - vene k), minett. Mõnikord lisatakse maiuspalana veel ka anaalse kontakti võimalus otsa. Iga kõnega muutub Tallinna kaart punase pliiatsiga joonistatud täppidest aina kirjumaks. Eesti seda kaarti vaadates tundub, nagu põeks Eesti Vabariigi pealinn tuulerõugeid. Sedavõrd tihedasti on linn korterbordellidega üle külvatud. «Nii minagi.» «Kaua te olete juba siin töötanud?» «Üle kahe aasta.» Viktoria jutustab oma loo. See on nii tavaline meie päevil. Viktoria on 39-aastane ja töötab ühes Kohtla-Järve toidukaupluses müüjana. Mees töötas kaevanduses, siis aga pandi kaevandus kinni. Mees jäi töötuks, hakkas jooma, siis viskas Viktoria ta välja. Naine jäi kahe pojaga üksi. Mehelt mõisteti alimendid välja. «Aga ma pole neid veel kordagi näinud.» Toidupoes, kus Viktoria töötab, makstakse 2000 krooni kuus. «2000 krooniga pole võimalik ära elada.» Kui mees minema läks, kulus tükk aega, enne kui Viktoria lõbumaja kasuks otsustas. «Ma pidin mõne asjaga enne hakkama saama.» Viktoria silmad tõmbuvad niiskeks. Aga ainult veidi. «Ise saaksin ma sellega (palgaga - P. E.) hakkama. Kui poisse poleks. Ma sain aru, valida pole mul midagi.» Selleks et ära elada, kuluks Viktoria arvates 4000 krooni. «Otsustasin, et käin siin vaid niikaua, kuni vanem poiss kooli lõpetab.» See on pooleteise aasta pärast. «Siis aitab!» Viktoria vanem poeg õpib IT-d. «Niikaua veel käin.» «Kas pojad teavad, mis te siin Tallinnas teete?» Viktoria silmad muutuvad taas niiskeks. Naine raputab hääletult pead. «Ärge kartke, ma olen kaubandustöötaja. Meiesugused peavad kohustuslikus korras arsti juures käima.» «Teate ka, mis maja teie vastas asub?» «Mmmõõ?» «Ministerstvo sotsialnõi obespetshenii.» «Kust ma seda peaksin teadma. Ma ei ole ju Tallinnast.» Viktoria käib Tallinnas paar korda kuus. Vastavalt sellele, kuidas töögraafik poes võimaldab. Tuleb ikka kaheks-kolmeks päevaks. Keegi ei oska arvata, ei töökaaslased toidupoes, poegadest rääkimata, et ronkmusta juuksekrunniga soliidsel daamil on veel ka teine amet. Pealinna amet. Amet, mida ta peab otse Eesti Vabariigi sotsiaalministeeriumi akende all. Ministeeriumi akende all, mille kodulehekülje motoks on valitud lause «Võrdsed võimalused inimväärseks eluks kõigile». Kui absurdne võib elu olla. Üle tee hoolitsevad sajad ametnikud eestimaalaste sotsiaalse heaolu eest. Räägivad tarka juttu, kirjutavad projekte, kontrollivad nende täitmist. Siin aga võtavad Ida-Virumaalt pärit naised hommikust hiliste õhtutundideni mehi vastu. Ja nii juba aastaid... «Tööd on palju?» «Kuidas kunagi.» «No umbes?» «Kolm kuni viis meest. Mõnikord ka rohkem. Kas me a i- n u l t räägimegi?» Viktoria vaatab mulle kahtlustavalt otsa. Lopsakad rinnad tikuvad pitsilise kleidi kaelusest välja. Viktoria ulatab mulle roosa froteerätiku. «Võtke riidest lahti!» Mul ei jää midagi üle. Alguses kisun kampsuni seljast, siis särgi. «Ärge häbenege. Siin pole midagi ebaloomulikku.» Viktoria saadab mind vannitoani. Vann on suur ja raske, kaugest nõukogude ajast, vannitoa seinad on võõbatud potisiniseks. Ja vesi on mõnusalt soe. Kui ma roosasse tuppa tagasi jõuan on Johnsoni beebiõli pudel lahti korgitud. «Heitke pikali.» Viktora asetab preservatiivipaki käeulatusse. «Mis te kogu aeg pärite!» «Teate, praegu on uus poliitika?» Prostituut Viktoria vaatab mulle mõistmatuses otsa. «Heitke lõpuks pikali, ja käed ajage, vaat nii laiali.» Viktoria istub mulle selga. Käed hakkavad mu pinges selga töötlema. «Mis te kogu aeg lobisete. Raslabitess» (lõdvestuge - vene k). Lahkudes avastan, et koridori on vahepeal siginenud uued kingad. Mustad, nahktallaga, nr 43. Praokil köögiukse vahelt paistab, kuidas valge peaga neiu imeb ahnelt suitsu. Päevas käib sellest korterist läbi kümmekond, nädalas sada, kuus pool tuhat, aastas ligi viis tuhat meest. Pordumaja sotsiaalministri akna all pole mingi kurioosum. Paarisaja meetri raadiuses ministeeriumist müüakse vähemasti kaheksas kohas lihalikku armastust. Rohkem pole ma viimaste nädalatega suutnud välja peilida.
|
Tee koduleheks
