Olga – läbinisti öökulli tüüpi inimene – varjub novembrihommikul päikeseprillide taha, sest tüdruk, nagu ta enda kohta naljatamisi ütleb, pole jõudnud meiki teha. Teeneka ja kogenud võistlustantsijana tahab ta alati perfektne välja näha. Ütleb enese kohta koguni, et on pedant. Mis ei tähenda linikute-salvrättide piinlikku laualesättimist. Pedantne on ta oma tantsutreeneritöös.

Samas ei saa öelda, et Olga oleks väga pedantne aja planeerimisel. Kohtumisele hilineb ta tähelepanuväärsed

25 minutit, ent on ka mõistetav – kuigi tantsusaade on tema jaoks peaaegu läbi, ootab Olgat sel päeval miljon tegemist, nende hulgas ka viis intervjuud. Mis väljaannetele või kellele, seda ta täpselt ei mäletagi. «Õigemini tean küll, kellega, aga ma ei tea täpselt järjekord,» kõneleb ukrainlannast Olga mõnusa aktsendiga eesti keeles. Ja ärgu lugeja nüüd vigade pärast pahandagu.

Kust sinu hea eesti keel pärit on?

Ma ei tea hästi eesti keelt, ma räägin kohutavasti. Ma tean kõik sõnad, aga ma ei tea grammatika.

Kes õpetas?

Ma rääkisin inimestega. Õppisin ka koolis, aga siis sõitsin ma ära, kaheksa aastat ei rääkinud üldse eesti keelt. Varem rääkisin inglise keelt, aga praegu hakkasin eesti keelt rääkima ja kindlasti on mul vaja seda õppima. Aga kõik saavad aru, nad harjunud minu keel. Kõik saan aru. Ma saan alustada, ja nad (Olga õpilased – toim) kõik saavad aru, mis ma tahan öelda. Neile pole grammatikat vaja. Aga kindlasti ma pean õppima normaalne, ehkki kõik räägivad, et mu aktsent on nii armas, nii armas... Aga ma ei saa ju terve elu rääkida nagu väike lollike!

Kaks tundi nuttu

Nuttes möödus ka terve esmaspäev?

Hommikul natukene, kui ma kordussaadet vaatasin (Olga peab silmas viimast «Tantsud tähtedega» saadet, millest ta koos Peep Vainuga välja langes – toim). Ja lõpp oli selline, et nägin ennast telekast ja nutsin. Vaja veel nutma...

Esmaspäev oli tegelikult juba kõik korras. Nutmine pühapäeval oli ainult see, et see oli selline hetk... Olen lihtsalt emotsionaalne inimene. Ma nii tahtsin olla finaalis – nagu kogu aeg. Ja mul on raske hoida oma emotsioonid... Ma olin valmis sellega, et me kukume, aga olla valmis – üks asi, teine asi, kui see juhtub. Ja ma mõtlesin niimoodi, et hoian emotsioonid sees, aga ma ei saa. Olen väga avatud inimene. Ja mõtlesin, et see ei ole nii paha, et kui ma tahan nutma, siis ma nutan ja kõik. Poolteist kuni kaks tundi ja kõik oli korras. Ma olen väga kiire.

Nutad ära ja siis on kõik?

Jah, ma nutan ära, annan ära kõik paha emotsioonid ja peale seda kõik on korras.

Sa ei ole harjunud kaotama?

Ma ei saa öelda, et ma pole harjunud kaotama. Kõik sportlased kaotavad. Võidavad ja kaotavad, aga see on mulle raske. Ja üks asi – mõnel võistlustel mul ei olnud nii, et kõik on super, super, super. Ei olnud. Ja oli kaotamine ja oli võitmine, aga võistlustel ehk pole nii suur närvid. Siin oli aga nii, et terve Eesti vaatab ja see on televisioonishow. Ja see on natukene see moment, kui sa tahad anda kõik ja nii palju kui võimalik ja pärast pead seisma seal liinil ja ootama, mis juhtub. Ja sa tead, et sa ei saa teha mitte midagi, see on show.

Tavaline võistlus ju?

See ei ole tavaline võistlus. Võistlus teistmoodi. Võistlus ei ole nii palju emotsioonid.

Sa pole kunagi pärast tantsuvõistlust niimoodi nutnud?

Olen! Olen nii palju! Olen nutnud, kui me võitsime viimased ladina meistrivõistlused. Ma nutsin! Õnnest. Ja veel oli üks võistlus, kus oli hea tulemus, ja ma nutsin, sest ma nii palju ootasin võistlusest ja see sai läbi. Mul oli nii kahju. Ja eelmine aasta ma nutsin, kui me Mikk Saarega «Tantsud tähtedega» võitsime, ning pärast seda oli depressija.

Depressioon? Mille pärast?

Nii kahju oli, et saade ära lõppes. Samasugune nagu praegu. Okei, viimane saade tantsime nagunii üks tants, aga peale seda natukene kahju. Ma ei tea, kuidas teistel. Natukene kahju.

Tantsul pole piire

Kumb oli parem partner, kas Mikk Saar või Peep Vain?

Nad on nii erinevad! Üks on noor ja laulja...

Ja teine on vana ja...

Tema ei ole vana. Aga ta on rohkem nagu ärimees. Ja see on erinevad inimesed. Temale väga sobib hommikul trenn kell seitse, ta on siis fresh (ingl k ’värske’ – toim), aga mina olen kell seitse selline, et ei taha elada.

Kui «Tantse tähtedega» ei oleks, ei teaks suur osa inimestest profitantsijate tegemistest vist midagi. Kahju, eks?

Miks kahju? Kui ma teen mingit oma asja, siis ma ei taha, et kõik inimesed sellest teavad, mis ma teen. Profitantsija ei pea olla avalik inimene, et kõik peavad teadma tema tulemusi ja tema elu ja tema trenni. Ta on sportlane.

Miks olümpiamängudel tantsuvõistlust

pole?

Tuleb. Ma ei tea, mis aastal, aga tuleb. Ma kuulsin, et 2012 vist, ja ma ei tea, kas kindel või ei ole. Ja teine, miks ei saa olla, sest see ei ole objektiivne sport.

Et tulemust ei saa konkreetselt mõõta?

Kohtunik ei saa olla objektiivne, sest ühel kohtunikul on oma maitse, teisel oma maitse. Ühele inimesele meeldib, kuidas sa liigud, teine tahab teistmoodi.

Miks sai sinust tantsija?

Tallinna 6. keskkoolis oli esimene kolm klassi võistlustantsu tund. Tegelikult tahtsin baleriiniks saada nagu kõik väikesed tüdrukud. Käisin balletis, ujumas, võimlemas, klaveritundides, aga ma ei tea, miks just tantsimine istub siin (Olga osutab rinna kohale – toim) ja kõik. Ja ma arvan, et terve elu istub see sees.

Mõni mõtleb vist praegu, et olen hull, et kuidas see väike lapseke kõike jõudis, aga jõudis küll. Ma kõik jõudsin. Kui oli natuke rohkem vaba aega, siis ma ei jõudnud mitte kuhugi, aga kui kõik planeeritud ja järjest, ma jõudsin igal pool. Ja praegu mul kõik see vaja – see fortepiaano ja see balletikool... Ja see ujumine, mul oli kategooria.

Aga miks just tants?... Ma arvan, et saan kõik oma emotsioonid väljendada through (ingl k ’läbi’ – toim) tants. Ja ma saan ilma keeleta rääkida. Pole mingit piiri.

Tants, see on emotsioonid – kindlasti ka tehnika ja kõik, aga rohkem ikka kunst ja emotsioonid. Sa saad näidata see, mis sa tunned.

Tahab olla kodus

Mis siis, kui keha vanaks saab?

Ei saa. Tean, et kes on 45 või 50, tantsivad ikka. Nad on treenerid, kohtunikud ja neil on supervorm, ideaalne kehavorm. Nad teevad mingi show ja super vaadata.

Kui kaua profitantsija karjäär kestab?

Depends... (ingl k ’sõltub’ – toim) Oleneb inimesest. Vaatame, kui kaua mina suudan. Tahaksin terve elu. Ma loodan. Praegu ma võistlustel ei tantsi. Sest mulle ei leidunud Eestis partnerit.

Partnerite põud on sind kogu aeg kummitanud?

Välismaal neid on, aga ma ei taha rohkem välismaale sõita. Ei taha, sest väsinud. Mul on seda olnud kaheksa aastat – piisab.

Partneriks on sul olnud soomlane, leedulane...

Kaks leedulast.

Ja Eduard Korotin?

Oh, enne teda oli veel, aga Korotin oli esimene hea partner. Aga ma olen väsinud välismaal elamisest, ma tahan elada siin, kodus. Tantsiksin võistlustel, kui mul oleks siin partner, aga kõige tipuks ei taha mu õpilased, et ma tantsin. Nad tahavad tähelepanu endale saada. Just eile oli mul grupitund. Nad plaksutasid ja ütlesid: «Tere tulemast tagasi, Olga!» Nad kindlasti tahtsid, et olen finaalis, kindlasti olid rõõmsad, et meie pasodooble oli kõige parem tants ja saime kõik kümned.

Ja kindlasti nad nutsid minuga koos läbi teleka. Nad on sama emotsionaalsed nagu mina.

Ma ei taha enam ära sõita. Ma elasin Leedus, ma elasin Poolas, ma mõni kuud elasin Venemaal, ma elasin Soomes, Inglismaal... Ma ei taha enam. Ma tahan koju olla, sest see on minu kodu. Ja mul on kõik siin super. Venelased ütlevad, et neil probleemid, aga minul ei ole probleemi. Ma ei tea, mis probleemid nendel on. Ma ei tea!

Mu ema ja isa on pensionärid, ema 69 ja isa 68, töötavad. Ja see tähendab, et probleemid ei ole. Mu vanemad õpetasid mind, et kui oled väga hea ja inimestele avatud, on ka teised sinuga head ja avatud. Ja Revalia tantsukool meil kõik räägivad eesti keel ja vene keel. Mõnikord ma hakkan rääkida eesti sõpradega eesti keeles, aga nemad hakkavad tagasi rääkida vene keeles. Slutšaino (vene k ’juhuslikult’ – toim). See ei ole see probleem, et ma olen venelane. Päriselt ma polegi venelane, ma olen ukrainlane. See on teistmoodi.

Ei taha ära sõnuda

Kes sind hommikul äratab?

Ma ei ütle. Ei. Isiklik elu – ei. Mees elab oma perekonnaga praegu, ema-isaga.

Miks te koos ei ela?

Sest saate aeg oli nii kiire aeg.

Sul on uus mees?

Ha-ha-haa! Ma ei ütle! Vot ma ei ütle! Uus või vana või kes... Miks mul on vaja avalikult öelda, kellega ma elan?

Ma ei taha rääkida, sest eelmisel aastal ma rääkisin midagi ja pärast seda – kohe probleemid! Olen ebausklik. Vaat olen selline. Parem mitte rääkida, kui ma tahan, et minu elu on hea.

Eelmisel aastal ütlesin avalikult, et mul on mees ja olen õnnelik ja olen super, vot selline. Ja peale seda tulevad probleemid.

Sõnusid ära?

Jah, ma sõnusid ära!

Varsti on pulmad?

Oh, ei, ei, ei... Ma ei ole valmis pulmad... Veel ei ole. Ma üldse ei mõelnud sellest, sest hinges tahan ma veel tantsida. Ma kohutav tahan, kuigi tean, et ma ei saa kogu elu tantsida. Nüüd panen kogu energia õpilastesse, mulle meeldib nendega töötada, mulle meeldib nendega välismaale võistlustele sõita. Ja ma ei arva, et mees tahab selline naine, kes üldse ei ole kodus. Aga kui olen abielus, ma peab olema kodus, mul peab olema perekond tähtis, aga ma ei ole valmis veel selleks. Poolteise aasta pärast.

Kuidas sa nii täpselt tead?

Tean. Sest ma olen pedant, mulle meeldib endale plaane teha!

Loominguline inimene, kes teeb plaane?

Igal inimesel on mingi siht ees. Ja ma tean, et umbes kaks aastat, ja ma tahan laps. Kindlasti tahan. Mitte praegu. Veel kaks aastat. Ja siis on vaja ka seaduslik mees. Ja vaja ka pulm.

Praegu veel aega, saan enne seda normaalselt elada.

Kas tõesti on tants ikkagi kõige tähtsam?

Tean, et inimesed vaatavad mind nagu lollikest ja friiki. Aga mul on vaja selline inimene, kellega saab isiklikku elu ja tantsu siduda. Nagu näiteks Merle Klandorf ja tema perekond. Terve perekond elab eraelu ja tantsuelu! Ja vaat see on normaalne perekond. Minu vanematelegi oli minu tantsuelu kõige tähtsam – enne trenn ja alles siis pidu! Ema ei pidanud isegi oma sünnipäeva, kui olin välismaal, ootas kuu aega, kuni tulen tagasi.

Kui abiellud ja saad lapse, jääb tants tagaplaanile?

Seda ei juhtu!

 CV Olga Kosmina

Sündinud 26. veebruaril 1978.

Vallaline.

Lõpetanud Tallinna 6. keskkooli.

Neljakordne Eesti meister ladina-ameerika tantsudes täiskasvanute vanuseklassis.

Neljakordne hõbemedaliomanik Eesti meistrivõistlustel ladina-ameerika tantsudes.

Mitmete rahvusvaheliste tantsuvõistluste võitja.

Aastail 1993–1998 tantsupartneriks Eduard Korotin, kellega kaks korda Eesti meistrid ladina-ameerika tantsudes, üks kord Eesti meistrid 10 tantsus.

Praegu Eesti Tantsuõpetajate Liidu tantsuspordi treener.

Aastast 2003 Revalia tantsukooli ladina-ameerika tantsude treener.

Teised Olgast

Helen Klandorf-Sadam

sõbranna

Kõige paremini iseloomustavad Olgat tema enda sõnad, et kui normaalsetel inimestel tekib armunud olekus kõhus liblikate lendamise tunne, siis Olgal tekib seesama tunne tantsides. Ma pole kohanud kedagi, kes oleks rohkem pühendunud ja ennast ohverdanud oma armastatud tegevusala eest kui seda on Olga.

Olga austab väga oma perekonda ja lähedasi ning julgeb seda välja näidata ainult temale omasel olgalikult armsal moel. Ta on inimene, kes ei ütle kunagi ära ühelegi õpilasele ega kolleegile, ükskõik mis murega tema poole pöörduda. Inimene, kes tänu väga heale kodusele kasvatusele oskab hinnata elu põhiväärtusi ja olla siiralt kaastundlik ning abivalmis kõigi oma lähedaste suhtes. Üks ülimalt naiselik naine, kes valab ohjeldamatult pisaraid nii suurest kurvastusest kui ka õnnest.

Mikk Saar

partner mullusest tantsusaatest

Olga on perfektsionist, tema jaoks peab kõik olema ideaalne, ta ei tee midagi n-ö üle otsa, kui on vähegi võimalust teisi inimesi ennast liigutama panna. Üliaktiivne ja väga sõbralik inimene, kelles keeb slaavi veri. Äärmiselt energiline ja temperamentne. Ning ülitöökas, igatpidi üli-üli – kui midagi teeb, siis teeb topelt. Välja arvatud söömine – sest seda ta minu meelest ei tee, vaata, missugune ta välja näeb! Kaalub kümme kilo!