Küllap on tõsi seegi, et nii isiklikult intiimsed laulud nagu siin, ei sobi Sõpruse Puiestee kontserdile või plaadile. Kui, siis mõni ehk. Näiteks «Odekolonn», kus muusikapoolel mängus ka Vainola kunagise ansamblikamraadi (Metro Luminal) Rainer Jancise käsi. Või «Indie», mis algab tekstireaga «Meil täna mängib tantsuks indie».

Õigupoolest on Vainola enamiku laulude puhul kasutanud teiste sõnu, kuid konks on selles, et ta laulab need tekstid nõnda omaks, et samastumine tundub peaaegu täielik. Ta on lauludega sel määral üks, et sealt kostab tema hääl. Ja tema – Allan Vainola – on osa ühest suuremast grupist, kellele ei meeldi praegu domineerima kippuv mentaliteet.

Teine konks seisab selles, et väliselt on «Unenäopüüdjad» krobeline ja iga teine pop-produtsent ütleks, et «ebaprofessionaalne». Aga ta on sama jäljendamatu ja eripäraga nagu Nick Drake (keda kõige otsesemalt meenutab siin «Õele»). Omapärase atmosfääri olemasolu on vaieldamatu.

Niisugust eksperimentalismi nagu Allan Vainola teatrimuusikas, «Unenäopüüdjatel» ei kohta, kuid surmtõsiselt üle helipildi hõljuvatest erilistest helidest puudust pole. Neid lihtsalt ei märka kohe. Nad pole mõeldud kedagi rabama, nagu ka plaat ise. Aga mõjuv on ta kahtlemata. Mõnda lohutab, teist julgustab, kolmas vaatab selgust otsides endasse. Nagu laulev Allan Vainola.

Allan Vainola

Unenäopüüdjad (Kaljukotkas)

****