Esikromaaniga «Lohejas pilv» debüüdiauhinna pälvinud Lauri Pilter võrdleb seda katsega heita jõkke korallkee.

Igasuguse esteetilisi otsuseid vastu võtva žürii töö on alati mingil määral ebaadekvaatne. Sel lihtsal põhjusel, et esteetilised otsused on alati subjektiivsed.

Võib-olla muutuvad esteetilised otsused objektiivseks alles märgatavalt ajaliselt distantsilt nähtuna, aga võib-olla ka mitte, s.t mitte kunagi täiel määral ning kõigi jaoks.

Olen mõelnud, et inimesed, kes pole mõne žürii mõne otsusega rahul, tuleks kokku koguda ning moodustada neist omakorda žüriisid, et nad elaksid omal nahal läbi olukordi, mil nende otsuseid kahtluse alla seatakse.

Otsus selge, kuid erinev

Ma ei teagi, kumb on parem – kas see, kui esteetilist otsust vastu võttev žürii on üksmeelne või vastupidi, vaevleb erimeelsuste küüsis. Üksmeelse žürii puhul võib küll tunduda, et otsus tuli objektiivsematel alustel, kuid samas võib see ka tähendada, et väärilisi kandidaate oli vähevõitu.

Erimeelsuste puhul võib tunduda, et žürii ei funktsioneerinud (kuna ei tundnud ära parimat esteetilist saavutust), kuid samas võib väita vastu, et häid vastusevariante oli lihtsalt liiga palju.

Käesoleva aasta Betti Alveri debüüdiauhinna žürii paigutus eelpool mainitud teljel kenasti kuhugi keskele. Erimeelsusi esines, kuid need ei lahvatanud. Teiselt poolt: otsus oli küll selge, kuid mitte ühene.

Žürii koosseisus Triin Soomets (esinaine), Indrek Mesikepp, Jan Kaus, Timo Maran ja Erkki Luuk (kes küll mingitel, ei teagi, kas esteetilistel põhjustel meie tööst distantseerus) jättis enda maitsesõelale lõpuks neli säravamat tera. Mis ei tähenda, et teised terad ei peaks kusagil mujal kellegi teise jaoks helkima lööma.

Hanna Sebrasko omakirjastatud jutukogu «Juuda sündroom. Lumi» pean isiklikult käesoleva aasta üllatajaks. Lood on väga julgelt ja pretensioonikalt kirja pandud, nad mõjuvad oma nihestatud löövusega.

Stiil on hakitud, sisu aga selge ning loogiline. Autor oskab ühtaegu olla irooniline ning tundeline, terav ja hardunud. Teemad mõjuvad ühtaegu nii loomulike kui ka ootamatutena. Sebraskole võib ette heita mõningast rabedust, terviku mõningast väsitavust, kuid kui palju on avaldatud kobamisest vabu debüüte?

Neli säravamat tera

Juhan Maiste luulekogu «In Arcadia ego» ei pruugi nii mõnigi debüüdiks pidada. Raamatuid on Maiste avaldanud hulgi ning nii mõnedki neist on kaunis poeetilise alatooniga. Näiteks Ann Tennoga kahasse avaldatud Eesti mõisakultuurist kõnelev «Läbi aegade» või paar aastat tagasi ilmunud «Kuninganarri rännak Tallinnast Tartusse», mida on iseloomustatud kui «imaginaarset teekonda».

Siiski võib vaielda, kas viimatimainitu on pigem ajalooraamat või midagi muud. Igatahes «In Arcadia ego» on Juhan Maiste ühemõtteline debüüt ilukirjanduse vallas. Ja veel milline! Olgugi et tulvil modernistlikke vormivõtteid ja klišeid, on selles peaaegu et animaalset jõudu, mida ka skeptiline lugeja eirata ei saa.

Maiste tekstimassiiv tuleb nagu barokne laine, lugejast pühib tsunamina üle vahemerelik Geist. Siin on sees kogu õhtumaise modernismi energia ning seetõttu ehk tunduski, et Maiste mitte ei luuleta, vaid loob luuletamisest peaaegu täiuslikku ettekujutust.

Tuleb tunnistada, et žürii esinaise Triin Soometsa eelistus ei langenud Betti Alveri auhinna võitjale, vaid Andreas Kalkuni imeilusale luulekogule «Pääväraamat». Arvatavasti – nagu Maistegi puhul – ei taju paljud Andreas Kalkunit debütandina, kuna ta pole sugugi tundmatu poeet.

Tema tekste on avaldatud näiteks «Erakkonna» mõlemas kogumikus. Tõsi, «Erakkonna» tuumikus oli Kalkun Kadri Tüüri kõrval viimaste oma luulekogu mitteavaldanute seas.

Tema «Pääväraamat» paistab samuti silma vormikatsetustega, mis liginevad kohati lausa filigraansusele. Kalkun oskab kasutada soneti võimalusi nii, et see ei tundu tolmusena, vaid vastupidi, värvidest ja tundmustest tulvil. Samas ei hülga ta ka vabavärssi.

Õigeusklik kontekst ning seto keel ei mängi siin eraldi eesmärke, vaid vahendeid edastamaks ilusat, õhulis-meelelist ning avaralt puudutavat sõnaulma.

Kirjandusaasta parim teos?

Nüüd siis ka paar sõna võitjast. Lauri Pilteri «Lohejas pilv» – «romaan lühijuttudes» – avaldab mõju just sellega, et siit puudub debüüdi kobavus. Lausa raske uskuda, et tegu on debüüdiga. Võib tekkida küsimus, kuidas kavatseb Lauri Pilter hüpata või lennata üle enda püstitatud latist?

Heidetagu Pilterile ette teatud kuivust, liigset nihestatust ning veidrust, kuid tundub, et komponeerituse ja kirjutamismeisterlikkuse osas annab «Lohejas pilv» silmad ette ka paljudele Alveri preemiaga mitte mingeid seoseid omavatele kodumaistele proosateostele.

Tegu pole mitte ainult parima debüüdiga, vaid võib-olla terve kirjandusaasta ühe parima proosaraamatuga. Teose mõjuvust on näidanud ja kinnitanud juba ka retseptsioon, mis on soe ja kohati lausa tuline, nii et raamatu tõlgendajad teineteisega vaidlema hakkavad.

«Lohejas pilv» on sedavõrd sügavalt inimlik ning niivõrd ehtsalt ilukirjanduslik tekst, et tekib lausa kahtlus, et žürii tegi objektiivse otsuse.

Artikkel põhineb debüüdiauhinna üleandmisel peetud kõnel 23. novembril Tartu Kirjanduse Majas