Kui heaks korvpalli asjatundjaks ennast peate? Kes on Teie lemmikmängijad Euroopa klubikorvpallis ja NBA-s?
Mul on olnud õnn saada oma korvpallikoolitus sellistelt legendaarsetelt treeneritelt nagu August Sokk,Arne Laos,Ilmar Kullam,Heino Krevald,Ernst Ehaveer ,Olavi Ratas ja arvan et see on parim mis on olnud võimalik saada.Lisaks on olnud võimalus mängida "Kuldse Kalevi "ässadega koos.Tartu Ülikoolist saadud korvpalli treeneri diplom ja NSVL meistersportlase tiitel täna enam palju ei maksa aga korvpalli aitab mõista kül.Tuleb aru anda ,et korvpall on väga palju muutunud .Mulle meeldib mängu ilu ja need korvpallurid ,kes saavutavad tulemust elegantselt.Selles mõttes on minu jaoks Michael Jordan ületamatu.Tänastest staaridest meeldib Novitzki aga tulemuslikkuse poolest Papaloukas,Ginobile.
Kui sageli käite korvpallikohtumisi vaatamas ja millise meeskonna mänge eelistate?
Sagedaste reiside tõttu vähem kui tahaks aga kodus olles üritan häid mänge vaatamas käija.Häid mänge eeldan eelkõige Kalevilt ja Rockilt.
Samas sain hea elamuse viimaselt Nybiti ja Pirita mängult.Väga meeldis ka U18 koondise esinemine Rumeenias Sibius.Mängima peab mõnuga siis naudivad seda nii mängijad kui pealtvaatajad
Kuidas tähistab Eesti Korvpallliit sündmust, mis toimus 35 aastat tagasi, mil 30. aprillil ja 2. mail 1972. aastal kohtusid Tallinnas Kalevi spordihallis Eesti NSV ja USA korvpallikoondised?
USA koondisesse kuulusid siis Gregg Popovich, Henry Steel, Ron Richard ja mitmed teised tuntud mehed!
Käisin ise seda mängu vaatamas ja see on siiamaani mu üks tugevamaid korvallielamusi.See kuidas Salumets algatuseks pealt pani ja Tammiste oma kaitsja otsajoone taha pettis toob siiamaani kananaha ihule.Kahjuks paljud tänased noormängijad ei tea sellest mängust ja mängijatest just palju.Oleme plaaninud seda sündmust meenutada kevadisel "Tähtede mängul"
Kas korvpalliliit jälgib ka endiste tippmängijate elukulgu? Ehk kuhu on jäänud kunagine Kalev, kus mängisid Tomson, Tammiste jt ... ?
Kindlasti jälgime ja kindlast jälgivad endised tipud tänaseid tegemisi.EKL'i taotlusel saavad teenekad korvpallurid riiklikke toetusi.Endiseid tippe näeme võistlustel VIP sektoris nii Tallinnas kui Tartus.
Paljud selle aja tähed osalevad veteranide tiitlivõistlustel.
Korvpall on Eestis siiski veel kõige populaarsem ala. Mida teeb ja mida saaks Korvpalliliit veel teha, et see väide ajaga jalgpalli poolt ümber ei lükataks? Loorberitel on juba küllalt liugu lastud ja kui vutikoondis veel võitma hakkaks…
Korvpall on olnud läbi aegade populaarseim ala seda eelkõige tänu suurele harrastajate hulgale,publiku huvile ja saavutustele.Ka täna näeme ,et nii Eesti meistrivõistlused kui ka Balti liiga toob pealvaatajad saalidesse.Oleme tõsiselt tegelenud noortekorvpalli arendamisega,et ei korduks vead mille tulemusena tuli 90 ndate noormängijate põlvkonnast üksikud tegijad tänasesse koondisse.Spordikoolide kaotamine ja klubisüsteemi aeglane start on jätnud oma jälje.See,et saadame kõik perspektiivikad noortekoondised Euroopa tiitlivõistlustele peab hakkama tulemust andma.
Tänases Maailma edetabelis on paljukiidetud Eesti jalgpall 112 kohal ja palju kirutud korvpall 62 kohal.Euroopas jäävad jalgpallis tahapoole vaid kääbusriigid, korvpallis võitleme 20 koha piires.Anname endale aru ,et meilt oodatakse rohkem ja teeme selle nimel tööd ka tööd.
Kas Eesti korvpallurite palgad on mõttetult kõrged? Tundub, et mõnel mängijal pole enam mingi paarikümne tuhande pärast erilist isu rapsida. Kas Eesti Korvpalliliit saaks kehtestada palgapiirangu, et vähegi tugevamad mehed kasvõi jõuga kuhugi välismaale suunata. Kuigi igasugused piirangud pole just populaarsed, siis ehk see on väikeriigi jaoks ainuvõimalik tee?
Euroopa Liidu üheks põhiprintsiibiks on tööjõu vaba liikumine,tööjõu hind selgub vabal turul.Nii nagu teadlastel, tippjuhtidel,lauljatel on ka sportlastel oma hind.
Sellele küsimusele vastates tuleb selgeks teha paar põhimõtet.
Esiteks: välismaale siirdumine.
Välismaale pole mõtet pürgida vaid seetõttu, et saada kõrgemat palka või näha maailma. Välismaale siirdub mängija siis kui kohalikud võistkonnad ja liigad ei anna enam tema arengule piisavat väljakutset ning pole arendavad. Välisklubi peab kindlasti osalema mängudel/turniiridel, mis on tugevamad kodus saadavatest ning seal peab olema hea treener (kellel on ka soov oma käsutuses olevaid mängijaid arendada, mitte kasutada leegionärina). Hetkel mängivad kaks Eesti klubi Balti Liigas, mille taset hinnatakse Euroopas ääretult kõrgelt. Selliseid mänge suudavad pakkuda väheste riikide koduliigad, mistõttu oleks Rockist või Kalevist hetkel mõtet siirduda vaid Euroleague või ULEB Cup sarjas osalevatesse võistkondadesse.
Välismaale siirdumisega on seotud mitmed ohud, millest üks suurimaid noore mängija jaoks on see, kui tema klubi huvitub temast kui ajutisest kohatäitest ja ei panusta mängija arendamisele. Seega välismaale siirdumiseks on hetkel kaks teed: valmis mängijana leegionäriks mõnda euroliiga meeskonda (Janar Talts) või andeka noorena pikaajalise lepinguga noorte arengusse panustavasse meeskonda (Siim-Sander Vene -Kaunase Zalgiris).
Teine aspekt: palkade tase
Hetkel on korvpall täielikult professionaalne spordiala, mistõttu tippu pääsemiseks peab mängijatele võimaldama keskenduda vaid spordile ja seetõttu neid ka tasustama. Hetkel vaid Korpvalli Meistriliigas osalevate meeskondade mängijate palgad jäävad ligi kahekordselt alla näiteks ehitajate palkadele. Kalevi ja Rocki mängijate tasud on veidi kõrgemad, kuid ka need ei konkureeri Balti ega ka Euroopa keskmisega, mistõttu on kohatu rääkida „mõttetult kõrgetest” palkadest. Hetkel on kõikidel mängijatel jätkuvalt motivatsiooni saada paremateks – Rakvere mängija tahab pääseda Kalevisse ja Kalevi mängija Euroopa tippu.
Millega seletate Eesti korvpalli madalat taset võrreldes Läti ja Leedu omaga? Palun ärge tooge põhjenduseks elanikkonna arvu, sest see ei ole kindlasti tegelik põhjus. Taseme vahe on ju üüratu. Kas meie kohalikud mängijad on liiga hästi tasustatud, et nad isegi ei ürita mängida välisklubides või nende tase on nii madal, et nad ei saa sinna?
Probleemid ei saa tegelikkuses algust meistriliiga taseme klubidest nagu ekslikult arvatakse. Eesti spordisüsteemis ja korvpallis tehti 10 aastat tagasi mitmeid olulisi vigu, mille valusamad viljad lõid välja uue sajandi alguses. Nimelt likvideeriti spordikoolide süsteem olukorras, kus toimivat alternatiivi ei olnud. Korvpallis panustati tsentraalselt liiga palju tähelepanu ühele klubile, mistõttu paljud andekad noored jäid tähelepanuta. Samuti on Eesti viimase 7-8 aasta jooksul sihikindlalt omavalitsuste ja riiklikke ressursse kulutanud saalide loomisele ja unarusse jäetud treenerid ja klubid. Hetkel üritatakse noortesporti rahastada pearahade toel, mis paljudes omavalitsustes annavad vaid sotsiaalseid tulemusi, kuid mitte sportlikke. Näiteks pearaha toel elav klubi saab aastas omavalitsuselt summa X toetust. Sellest peab klubi maksma saaliüürid, treenerite tasud, võistluste kulud ja väljaminekud transpordile. Mida vähem klubi kulutab eelpool nimetatud asjadele, seda paremini ta elab – see on äraspidine süsteem! Lisaks valitseb olukord kus ametliku statistika järgi maksab keskmine Eesti spordiklubi 70% oma kuludest just saali üürile ja majanduskulude katteks. Sama statistika ütleb, et see klubi saab omavalitsuselt 30-40% oma kogu tuludest. Tõlkes tähendab see olukorda, et noorteklubi peab uues ja uhkes saalis mängimise eest maksma täies mahus omavalitsuselt saadava raha ja ise juurde panema poole omavahenditest (liikmemaksud ja sponsortulud), et üldse eksisteerida.
Lõunanaabrid jätkasid omal ajal olemasolevate spordikoolidega, mida finantseerisid omavalitsused ja treenerid said tasu haridusministeeriumilt. See olukord võimaldas treeneritel keskenduda tulemusele, mitte äraelamisele ja tänaseks on selge, et nende süsteem oli edukam. Võibolla hakkavad need „betooni” valatud kroonid ka Eesti sporti lähiaastatel upitama, kuid täna ei saa me lõunanaabritele vastu ei jalgpallis, hokis ega võrkpallis.
Kas Eesti korvpalli viletsamat olukorda võib selgitada ka väga ebastabiilse seisuga ehk sellega, et klubid on projektettevõtted, mis kestavad aasta-paar ja kaovad. Lisaks pole vist ühelgi mängijad pikemat lepingut ja seega ka kindlust oma tuleviku osas. Leedus ei kahtle ju keegi, et Žalgeris või Rytas kuhugi kaoks.
Tänane Eesti klubikorvpall tugineb oma ala fanaatikutele ,kes seda ala armastavad ja panustavad nii oma aega kui ka raha.Hea ,et kohalikud omavalitsused on aru saanud,et ei piisa üksi spordisaalide ehitamisest vaid need tuleb täita ka sisuga.Eriti oluline on noortetreenerite sotsiaalse staatuse tõstmine ja ka nende töö normalne tasustamine.Leedus on korvpalli läbi aegade riiklikult toetatud religioon katoliku kiriku kõrval.Eesti klubid muutuvad aasta aastalt tugevamaks ja professionaalsemaks seda tendentsi toetab ka EKL,lisaks tahame laiendada korvpalli regionaalset kohaloekut, mille tõestuseks on meistriliigas mängivad Rakvere ,Võru,Pärnu Rapla.Mängijate kasvatmine ja kujunemine võtab 8 kuni 10 aastat,tulemused kahjuks ei sünni üleöö.
Võrdlesite ennist Eesti korvpalli ja jalgpalli kohta maailma edetabelis. Jättes kõrvale nende tabelite koostamise valemid, mis on kindlasti erinevad, kas see võrdlus pole kohatu, võttes arvesse, et jalgpalli mängitakse väga korralikul tasemel üle terve maailma, korvpall on esimene (just nö. rahvussport) spordiala aga vaid mõnes riigis?
Lisaks – ehk peaks korvpalli-jalgpalli vastandamise lõpetama ja pigem otsima võimalusi koostööks? Kas on otsitud – nagu ühiste spordihallide rajamine, meediapartnerlus vms?
Kindlasti ei soovi me alasid vastandada, kuid vastus tulenes küsimusest, mille oli lugeja esitanud ning kus ta viitas jalgpallile. Minu arvates on kogu jalgpalli ning korvpalli vastandamine Eestis meedia poolt selgelt üle võimendatud ning kahjuks on see kandunud osaliselt ka spordirahva teadvusesse.
Ka käesolevas küsimuses esineb olulisi loogikavigu. Korvpall on viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud olulise hüppe ning tõusnud üheks tähtsaimaks spordialaks paljudes riikides – tase on ühtlustunud, mida tõestavad ka viimased tiitlivõistlused. Vastavatesse alaliitudesse Euroopas ja muudes regioonides kuulub ühepalju riike võrreldes jalgpalliga. Euroopa on hetkel juhtiv korvpalliregioon ja Eesti asetseb selles regioonis 21-24 kohal.
Antud küsimus sisuliselt tähendaks ju seda, et Veerpalu kuldmedal olümpial on tähtsusetu, kuna suusatajaid on maailmas käputäis ja seda ala harrastatakse vähem kui 10 riigis.
Korpvall ja jalgpall teevad koostööd mitmel puhul klubi ja spordikooli tasandil, mis meie arvates on tervitatav. Alaliitude lõikes on meil tihedam koostöö võrkpalli, käsipalli ja hokiga sest meie sisesed mehhanismid on sarnased samas kui jalgpallsüsteem on juba eos eraldiseisev.
Kas Teie arvates on mõistlikum vegeteerida Eestis nagu noorena tegi Tanel Tein ja praegu Tanel Sokk või riskida ja minna välismaale nagu Kaunase Žalgirises olev Siim-Sander Vene? Kas oskate pakkuda põhjusi, miks andekamad mängijad pigem Eestis püsivad või siia (selle hooaja näitel) tagasi tulevad?
Igasugused valikud tehakse ajas ja ruumis.(Vaata ka eelnenud vastust)Aastaid tagasi loodeti ,et kõik noored kellel õnnestub veeta aasta ameerika high schooli's või college's on kohe tegijad.Paraku ei ole praktika seda tõestanud.Eks iga mängija koos treeneriga peab tegema õige valiku.Minu soovitus on olnud kogu aeg:Rohkem ambitsiooni!Enda tõestamiseks ja korralikuks teenimiseks on sportlastel suhteliselt lühike periood,seda tuleb kasutada.Olla eesti parim ei saa olla piisavalt hea.Vene ajal tulid kõik eesti tipud läbi liidukoondiste kadalipu,kes ellu jäi sellest tuli tegija.
Sportlasi ei saa võrrelda näitlejate,tippjuhtide ja IT meestega ,kellel on ande,õpitu ja kogetu rakendamiseks terve elu.Kui jagada pärast 10 aastast treenimist ,5-10 aastaga teenitud raha elu peale ära ei ole seda kahjuks kuigi palju.
Millised on kolm võtmesõna, mille täitmisel pääseb Eesti koondis regulaarselt korvpalli EM-ile (jätame välja mõned «tööõnnetused»)? Millised on need kolm omadust, mis Eesti korvpalluritel reeglina puudu jääb (ma ei pea silmas pikkust ja kaalu)?
Veri.Higi.Pisarad. Kõik hakkab pihta noortetööst, kui sul korvpalli põhitõed selged ei ole siis pole midagi head loota.Hea võistlussüsteem ,palju häid(endast tugevamaid )vastaseid noorteklassis ja toimiv klubipüramiid.Koondise kandidaadid peavad kõik mängima tugevates klubides head treenerite käe all.
Kõik hetke parimad peavad tahtma kuuluda koondisse ja peavad olema parimas vormis turniiri toimimise ajal.Tänane EM turniiri toimumise aeg on äärmiselt ebasobiv ja seda mitte ainult meile.
Enesekindlusest,tahtest ja kogemustest selle tasemel.
Kas oleks võimalik avalikustada meie korvpallikoondise liikmete kehaliste testide tulemused - näiteks cooper, hüppenäitajad, erialased harjutused? Huvitav oleks neid võrrelda teiste riikide koondiste samade näitajatega. Kuskil peab ju põhjus olema, miks mehed mängida ei jõua.
Loetletud teste tehakse noorteklassides. Eesti Meeste Rahvuskoondise füüsiline ettevalmistus on mitmekesisem ning erineva positsiooni mängijatel ka individuaalne. Hetkel on rahvuskoondise treener Tiit Sokk oluliselt panustanud just suvisele füüsilisele programmile ja selle läbinud mängijate puhul on märgata selget edasiminekut.
Keda peate Eesti parimaks korvpallikommentaatoriks?
Endiselt Gunnar Hololei ,mantlipärijat ei ole talle kahjuks tekkinud.Kedagi eraldi äramärkida ei oska.Meeldib asjatundjate:Heino Enden,Indrek Ruut ja Priit Teniste kaasamine nn.insaidertite kasutamine aitab mõista mängu olemust.
Kuidas hindate korvpalli kajastavate ajakirjanike (nii tele, kirjutav meedia kui ka raadio) kompetentsi?
Eestis on kõikide suuremate meediaväljaannete juures vähemalt üks korvpalli heal tasemel tundev ajakirjanik. Probleem peitub minu jaoks selles, et juba ajalooliselt keskendutakse kahjuks peamiselt mängu reportaažile ja vähem analüüsile. Rääkides mitmete ajakirjanikuga viitavad nad sellele, et lugejad eelistavad mahlakat reportaaži sisu analüüsile. Tihti on meedial rohkem võimu, kui endale teadvustatakse. Selle asemel, et ebaõnnestunud sportlast tümitada võiks otsida ebaõnne põhjuseid ning võimalusel mõjutama neid, kes saavad olukorda parandada. Mulle ei meenu kordagi, kus spordikülgedel oleks analüüsitud keskvõimu või omavalitsuste spordipoliitikat. Pearaha on hea näide.
Mängu tundmises aga ei saa ajakirjanikele etteheiteid teha. Korvpall on üks jälgitumaid alasid Eestis järelikult see inimesi huvitab ja annab ajakirjanikele tööd.
Miks on Eesti Korvpalliliit vaadanud aastaid mööda ajakirjanduses korduvalt nenditud tõsiasjast, et Eesti korvpall käib Euroopa koondiste tasemel võrrelduna selgelt allamäge, mida tõestavad ka viimased etteasted rahvusvahelisel areenil? Millal on korvpalliliit valmis vaatama reaalsusele otsa ja tunnistama avalikult tõde, et Eesti korvpall on juba aastaid vajumas üha sügavamasse kriisi ja ka lähiajal ei paista, et see suudaks hakata pead kandma?
Jällegi paar põhitõde: kaks valiktsüklit tagasi muudeti kvalifitseerumise süsteemi – loodi A, B ja C divisjon tugevuse alusel. Eesti mahtus esimese 24 parema riigi hulka A divisjoni, mis tähendab meile seda, et mängime igas kvalifikatsioonitsüklis riikide vastu, kes vähemalt paberil on meiega kas napilt võrdsed või selgelt kõrgema reitinguga. Meil puudub kahjuks võimalus nüpeldada Fääri saari või Küprost ja saada sellest emotsionaalset laengut.
Ajalugu vaadates, siis alates 92-st aastast pole Eesti positsioon Euroopas oluliselt muutunud. Näiteks 97 EM kvalifikatsioonil, kui koondises osales paljude jaoks nn. dream-team alustades Tiit Sokust ja Aivar Kuusmaast ning lõpetades Martin Müürsepaga, suudeti alagrupiturniiril edestada vaid Inglismaad ja Portugali, kusjuures Inglismaa alistati vaid 2 punktiga. Millegipärast tunduvad need ajad siiski „kuldsematena” kuigi toona oli seljatagune noormängijatest veelgi hõredam, kui täna.
Eesti Korvpalliliit annab endale väga hästi aru, millisel tasemel on hetkel meie rahvuskoondis ning mida peab tegema, et ta oleks edukam. Me ei ole kindlasti rahul hetke positsiooniga ja soovime pääseda EM-le ning näidata stabiilsemat mängu. Positiivne on see, et juba 4-5 aastat oleme suutnud väga heal tasemel tööle saada oma noortekoondised. Noored veedavad laagrites ligi 80 päeva aastas. Töö tulemusena on hakanud paranema ka noorte tulemused: U18 poisid tulid B-divisionis 2. kohale, tõusid A-divisjoni ning asetsevad Euroopa reitingus 16.-ndal kohal. Muuhulgas võideti Lätit, Leedut ja Zalgirise omaealiste võistkondi. Samavanused neiud jäid napilt finaalist eemale, kuigi ettevalmistuse käigus alistati ka EM-i finaliste. Reitingus asutakse 19.-ndal kohal. U16 koondis põles koduses konkurentsis läbi, kuigi vaid aasta varem oldi Euroopa Olümpiapäevadel 5.-ndad, kui selle koondise mitmed mängijad pääsesid suurte klubide huviorbiiti ning Siim-Sander Vene sõlmis pikaajalise lepingu Kaunase Žalgirise klubiga olles vaid 15 aastane. Samavanused neiud saavutasid Euroopa Meistrivõistluste A-divisjonis 15 koha. Noortetöö tulemusena on omale meistriliiga võistkondade juures koha leidnud paljud noormängijad ja seetõttu töötavad juba varakult täiskasvanutele mõeldud koormustega, tingimustega ning suhtumisega. Lähiajal on käivitumas mitmed uued noortele suunatud projektid. 3-5 aasta pärast koputavad need noored täiskasvanute koondise uksele.
Leian, et tänu Balti Liigale on ideaalne mänguväljund paljudele Eesti palluritele. Kalev ja Rock osalevad ka Euroopa konkurentsis. Edukalt on käivitunud treenerite koolituse ja atesteerimissüsteem – tulemusena on enim atesteeritud treenereid just korvpallis.
Järgmiste sammudena peab EKL leidma mooduse, kuidas klubid aidata sellisele tasemele, et nad suudaks noortetreeneritele garanteerida väärika tasu ja mängijatele arenemiseks vajalikud tingimused. Esimesed edukad sammud selles valdkonnas on juba tehtud.
Kogu meie tulevaste tegevuste aluseks on arusaam, kus me täna asume ja selle põhjal järgmiste perioodide sihtide seadmine. Meil pole kombeks avalikult oma olukorda kritiseerida – peame õigemaks keskenduda tulevikule ja selle parendamisele.
Kuidas hindate Eesti korvpallikohtunike taset? Mida teeb korvpalliliit, et Eestisse tekiksid asjalikud kohtunikud ja enam kui üks-kaks?
Eestis on 5 rahvusvahelise kategooria kohtunikku. See on suur arv arvestades, et kokku on sellise tasemega vilemehi Euroopas vaid ca. 200. Kohtunike areng on pidev ja korrelatsoonis korvpalli üldise tasemega. Järgmisest aastast käivitub EKL juures täiesti uus korvpallikohtunike koolituse süsteem, mille tulemusena soovime tõsta FIBA litsentsi omavate kohtunike arvu ning soodustada professionaalsete kohtunike teket Eestis.
Millised on Teie arvates Eesti klubide reaalsed võimalused tänavuses Balti liigas nüüd?
Eesti klubide reaalsed võimalused heidelda medalitele pole oluliselt muutunud. Mõlemad meeskonnad on saanud küll ootamatuid kaotusi, kuid mängud on olnud tasavägised ja nauditavad. Nii Rytas kui Zalgiris on pandud piinlikku olukorda ja võidust on puudu jäänud vaid paar silma. Turniiritabel ja võistlussüsteem lubab mõlemal meeskonnal heidelda ka kõige säravamate positsioonide eest liigas. Hetkel on oluline, et Rock saaks mängida terve koosseisuga ning Kalev suudaks lõpuks lukku panna oma koosseis (see eeldab sobiva tagamängija leidmist). Arvan, et mõlemad meeskonnad pole seni veel oma täit potentsiaali realiseerinud.
Miks on nii, et Eestisse tulevad välismaalased on üldjuhul küllaltki viletsad - võrreldes nt. Leedu ja Läti klubides pallivate muulastega. Kas peatreenerite valik ja teadmised on nii kesised või on viga agentides või hoopis milleski muus – palgaraha peaks selle hooaja näitel nagu jaguma?
Kõik paneb lõpuks paika raha.Tõeliselt hea mängija palk hakkab pihta 500 000 EURist.Martin Müürsepp on parematel päevadel teeninud sellest märksa rohkem.Nii võetaksegi kolm keskpärast,mida isiklikult ei pea õigeks.Kui tuua siis juba tegija.Palju oleneb ka agentidest.Eesti klubisid pikka mängijatega varustanud Van Gent ei ole kahjuks odava raha eest head suutnud pakkuda(mis polegi lihtne) ,paljud tema mustanahalised mängijad on ilmselt üles kasvanud tänavakorvpallis.Täna on agente rohkem ja ka valikud suuremad.Selge on ka see,et ainult Eesti liigasse tõsised tegijad ei taha tulla ,BBL on hoopis midagi muud.Iga aastaga muutuvad klubid kogenenumaks loodame ,et ka valikud paremaks.
|
