Fanny de Sivers. Foto: Eero Barndõk

Fanny Sivers, kuidas paistab eesti kultuur Pariisist vaadatuna?

Niipalju kui olen jälgida saanud, pean tunnistama, et Eestis toimub kultuurilisel pinnal kogu aeg väga palju ja see on lihtsalt haruldane. Ja just eriti muusika ja teatri vallas. Aga ma olen kogu aeg olnud vaimustatud ka eesti luulest, mida nüüd aina rohkem tõlgitakse ja teistel maadel esitletakse.

See kõik on väga positiivne. Mis aga mind siiski häirib, on see, et ideelisel pinnal tajun mingisugust vaesust. See tähendab, et elu-olu ja inimeste käsitlemisel jäädakse pinnapealseks. Mind šokeeris, et kui kirjutasin Elukirjas lookese Johannes Pauluse surma kohta, siis oli sellest tehtud nagu surma erinumber.

Aga ei selles ega ka mujal eesti ajakirjanduses polnud leida ühtegi sügavamat artiklit surma kui probleemi enda kohta. Tehniline pool oli seevastu detailideni avatud: kuhu matta, milline hauakivi, kuidas testamenti teha. Seegi on vajalik, aga ei anna välja sündmuse tegelikku mõõtu.

Keegi sügavalt mõtlev inimene lohutas mind, et aga nii olevatki Eestis tüüpiline, et see ongi peaaegu ainus võimalik reaktsioon, kui surmast juttu tuleb. Kui see on tõesti nii, siis on see traagiline. Tegelikult läheme kõik ju sedasama teed. Ja see on huvitav, põnev isegi. Ma leian, et surm on suur seiklus. Aga kui sellele ei mõelda, kui seda vältida püütakse ja kultuurist kõrvale tõrjutakse, siis see ehmatab ära.

Eestis levib kaks seisukohta kultuurist ja kultuuriajakirjandusest. Ühed arvavad, et kultuur on eeskätt kultuuritegijatele endile ja seda on siis ka kultuuriajakirjandus. Teised taas leiavad, et kultuur ja sellest kirjutatu peab olema suunatud rahvale. Kumb seisukoht on teile lähedasem?

Oleneb sellest, mida me üldse kultuuriks peame. Kui mõni kirjanik ropendab või maalikunstnik prahti seinale maalib, siis võib ta ju seda kultuuri nime alla panna, aga minu arust pole sel mõtet. Kultuur ei saa ollagi väljaspool rahvast.

Mulle meenub sellega seoses üks intelligentne rootsi eestlane, kes rääkis mõni aeg tagasi oma Eesti-reisist. Arutasime ka rahvastiku probleeme ja mina kurtsin, et eesti rahvas hakkab nagu varsti välja surema. Tema ütles selle peale, et jah, kole küll, kui see nii läheb, aga näe – kultuur ometi lokkab! (Naerab südamest.)

Ja siis ma ütlesin, et jumal hoidku, kus see kultuur siis lokkab, kui rahvast enam ei ole!

Kunagi aastate eest ütlesite mulle, et eestlased peaksid oma vabadust kasutama eeskätt selleks, et oma vaimset kirikut üles ehitada. Kui kaugele nad nüüd sellega on jõudnud?

Einoh, nagu ma esimese küsimuse vastuses juba ütlesin, olen selles suhtes väga skeptiline. Jah, meil on neid üksikuid, kes on väga kaugele jõudnud, Arvo Pärt näiteks ja mitmed teisedki muusika- ja vaimuinimesed... Eks neile tulebki loota, sest minu meelest on ajaloos olnud ikka nii, et vähemused päästavad olukorra.

Ainult et neid tuleks ka selles toetada, sest enamus kipub ikka lamestuma, maapäälsetes asjades liiga kinni olema. Tunnen ühte inimest Eestis, kes loeb päevad läbi sente. Muidugi on elu raske, hinnad tõusevad pidevalt, aga kogu eluaeg sente-kroone lugeda – kas see tasub siis üldse elamist?

Ütlesite ennist intrigeerivalt, et surm on seiklus. Aga enne kui selle seikluseni jõuame, oleks loomulik ka vananeda. Kummatigi Eestis on vanadus tõrjutud, popp on olla noor. Vanadust nagu häbenetakse. Kuidas teie suhtute sellisesse hoiakusse?

Selline seisukoht on infantiilne. Kui inimene näeb ainult seda, mis noor ja ilus, siis näeb ta ainult elu üht, kõige üürikesemat poolt. Elu on siiski tehtud selle jaoks, et me muutume, kasvame. Ja väline vorm käib sellega kaasas. Kui inimesed sellest aru saavad, siis on nende elul hoopis teine mõte.

Öeldakse ju ka, et neljakümneaastaselt on inimesel nägu, milleni ta on arenenud. Nii et kui vaatad neljakümneaastasele inimesele näkku, siis näed, milline ta tõeliselt on. See tähendab, et oleme vastutavad ka oma näo eest.

Oktoobrikuu Loomingus ilmus teilt imeilus essee haigusest, valust, kannatusest, mille lõpetate ometi lohutava üleskutsega, et kõigele vaatamata tuleb edasi minna, kas või roomateski... Olen teiega päri, sest selle üleskutse sügavuses valitseb mõte igavesest elust kui liikumisest. Intrigeeriksin siiski teid vastama, kas ja milline on sellel liikumisel siht? Liikumine ise, Jumal, vabanemine?

Eesmärk on saada iseeneseks. Jumal on meid loonud teatava ideega. Me oleme kõik keskpärased, kõik omamoodi isiksused, kellel on ideaalpilt absoluutses mõttes olemas. Ja selle ideaalpildi on minu teooria järgi algpatt ära lõhkunud. Me peame katsuma selle pildi uuesti kokku seada.

Minu arust peaks see olema meie missiooniks, sest ka pühaduse definitsioonis on pühak see, kes jõuab elu lõpul oma õige näo kätte saada. Ent viimaseks etapiks on ikkagi jumaliku tõeluse leidmine.

Mis töö on teil endal hetkel käsil?

Mul on praegu kohutavalt palju asju käsil. Ülikoolis tuleb üks juubel, mille puhul ilmub pühendusteos, kuhu ma pean kirjutama. Sain ka ühe huvitava teema. Minu teooria keeleteaduses on etnogrammatika. See on üsna uus teadusharu. Selle meetodi kaudu avastasin ma ühe imeliku asja, selle, kuidas maastiku vormid mõjutavad grammatikat. Teemaks olen võtnud «Hirm soomeugrilaste juures».

Soomes ja Eestis on hirm kellegi või millegi ees. Ungaris aga on hirm – seda on raske tõlkida –, lihtsustatult öeldes, kellegi eest ära jooksmiseks. Minu hüpotees on, et kuna meie koos soomlastega oleme metsarahvas, siis vaenlase rünnaku eest sai vähemalt puu taha varjuda. Aga stepirahval ungarlastel jäi üle üksnes vaenlase eest, kelleks olid tatarlased, jooksu panna.

Aga selle kõige kõrval osalen ka ühe lindude albumi koostamisel. Pean sinna tegema kaastöö soome-ugri lindudest. Olen sellega kimpus ja pean eesti etnoloogidega kontakti võtma.

Ja siis tahan veel kirjutada raamatu «Pühadus poliitikas», millest mul on valmis kaks-kolm peatükki. Ja siis, kui Jumal veel jõudu annab, tahaksin kirjutada vananemise käsiraamatu. Just sellepärast, et inimesed ei oska vananeda ja kardavad seda hirmsal kombel.

Fanny de Sivers

• Sündinud: 26. oktoobril 1920 Pärnus raudteeametniku tütrena

• Haridus: Pärnu tütarlaste gümnaasium (1933–1938); Tartu ülikooli filosoofiateaduskond, romaani keeled ja kunstiajalugu (1938–1941); Breslau ülikool, romaani keeled (1941 – 1944); Pariisi ülikool, üldkeeleteadus; filosoofialitsentsiaat saksa keeles ja ameerika kirjanduses Pariisi ülikoolis 1953; filosoofialitsentsiaat üldfoneetikas ja soomeugri keeltes Lundi ülikoolis 1971

• Töö: Alustas tantsijana Ülem-Sileesias Neisse linnateatris 1942–1944; töötanud toimetaja ja tõlgina, teadurina ja külalisprofessorina Hamburgis (1981–1982), Tartu ülikoolis (1993–1995)

• Teosed: Kümneid esseid Välis- ja Kodu-Eesti perioodikas. Esseekogumikud «Mateeriasse kootud palve» (1992), «Surra, kui oled veel noor» (1993), «Ühelt kaldalt teisele» (2003); koostanud sõnaraamatu «Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles» (1977)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.79