Eesti näitemänguagentuuri näidendivõistluse üks parimatest – 21-aastane Jim Ashilevi. Foto: Peeter Langovits

Kust pärit olete, millega tegelete?

Sündisin 1984. aasta 29. augustil Pelgulinna haiglas. Lõpetasin Tallinna Inglise Kolledži ja praegu õpin Tallinna Ülikoolis 3. kursusel audiovisuaalset meediat.

Miks just näidendit kirjutama hakkasite? Milline oli seni teie suhe teatriga?

Ma hakkasin 2005. aasta suvel kirjutama näidendit sellepärast, et ma tahtsin seda teha ja mul oli vaja seda teha. Ja mõte sellest, kuidas «päris teatriinimesed» minu näidendit loeksid, ajas ärevile ja tundus naljakas.

Minu senine suhe teatriga on olnud üks komplitseeritud armulugu, mis on läbi põimunud kättesaamatuse ja kõrvalejäetuse tundega.

Kuidas suhtute võrdlusesse, et olete näitekirjanduses enam-vähem sama mis Sass Henno kirjanduses – uue karmi põlvkonna hääl?

Meie hääled – kui nad püsima jäävad – moodustavad kindlasti osa meie põlvkonna häälest. Meil on Sassiga võib-olla mingi ühine närv. Ja võib-olla on see terve põlvkonna närv. Ma usun, et selle koha pealt on Sass minuga nõus. Aga meie hääled ja käekirjad on siiski erinevad. Ja ma usun, et ka selle koha pealt on Sass minuga nõus.

Ma ei taotle tingimata karmi teemakäsitlust või jõhkrat kirjandust lihtsalt sellepärast, et olla veel karmim ja jõhkram kui eelkäinud kirjanikud; et eestkätt sellega teiste seast välja paista ja eristuda. Või et tekitada oma põlvkonnast muljet, justkui oleks tegemist karmi põlvkonnaga. Nii palju kui ma oma põlvkonnakaaslasi tean, on nad pigem ülitundlikud ja neurootilised.

«Uus siiras põlvkond» kõlab palju paremini kui «uus karm põlvkond». Oluline oleks märkida, et mul pole aimugi, kes ma näitekirjanduses olen – «Nagu poisid vihma käes» on minu esimene täispikk näidend ja ma kirjutasin selle oma 20. eluaastal.

Milline on selle näidendi sünnilugu ja taust – kuivõrd on nende süngete olukordade taga teie enda elukogemus? Kuivõrd autobiograafiline see näidend on?

Üks misanstseen kangastus kord ühel hilisõhtul enne magama jäämist... Kindlasti on näidendi juured päriselt aset leidnud sündmuste pinnases, aga see, mis paberile kirjutatud sai, on omaette reaalsus.

Kas teie näidendi võrdlemine «Lendas üle käopesaga» on meelevaldne või on neil siiski mingi seos?

Neid seob ainult motiiv kinnisest ravilast. Sellest johtuvalt saab neid võrrelda küll. Aga nii palju kui ma ise tean, puudub mul «Lendas üle käopesaga» otsene loominguline side.

Mida veel olete kirjutanud või hetkel kirjutamas?

Mul oli enne näidendit avaldatud üks novell. See ilmus kirjandusajakirja Vihik 10. numbris 2005. aasta kevadel. Teistest tekstidest ma veel ei räägiks.

Kuidas näidendivõistluse 2. koht teie kirjutamis- ja teatriplaane mõjutanud on?

See on andnud väga palju lootust, et inimesed saavad aru, millest ma räägin.

Sundus ja vajadus kirjutada oli mul juba enne näidendivõistlust sees.

Ma kirjutan veel. «Nagu poisid vihma käes» oli minu esimene armastuskiri teatrile ja ma loodan südamest, et ta vastab.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5