Postimees: Aadu Must: Vene ajaloolase käsitlus tundub olevat liiga kitsas

Postimees.ee avaldab Tartu Ülikooli arhiivinduse professori Aadu Musta kommentaari Venemaa ajaloolase Aleksandr Djukovi monograafiale «Müüt genotsiidist: nõukogude võimude repressioonid Eestis 1940-1953».

Aadu Must
Foto: Margus Ansu

Ma ei ole Djukovi raamatut käes hoidnud ja seetõttu ei saa ma hetkel veel anda sellele professionaalse ajaloolase hinnangut. Kuid kindlasti on hea, et selline raamat ilmus ja kui Vene ajaloolane julgeb meie ajaloolastega dialoogi astuda. Loomulikult ei ole see dialoog võimalik stiilis „minul on paber, aga sulle ei näita”. Dialoog eeldab Eesti ajaloolastele piiramatu juurdepääsu avamist kõikidele nõukogude repressiivorganite arhiividele. Ja ka tollase kompartei materjalidele. Siis on võimalik alustada diskussiooni ka Djukovit erutavate arvude üle!

Eesti ajaloolased alustasid nõukogude repressioonide ajaloo teaduslikku uurimist 1980. aastate lõpul. Kuni puudus juurdepääs väga paljudele arhiivimaterjalidele (valdav osa neist oli Eestist välja viidud ja hävitatud) kasutati sekundaarseid allikaid, aga samuti emotsionaalseid hinnanguid. Aja jooksul oleme suutnud leida usaldusväärseid sekundaarseid allikaid. Jah, tõepoolest – mitmed esialgu emotsionaalselt välja pakutud arvud on töö käigus vähenenud. Isegi kordades. 1949. a küüditatute arv ca kolm korda. Aga see korrigeerimine toimus ammu enne Valge Raamatu ilmumist ja on selles ka arvestatud.

Ent toimub ka vastupidine tendents – ehkki kildhaaval, lisandub nõukogude repressioonide ohvrite nimekirjadesse aina uusi nimesid. Üldpilt on läinud palju karmimaks, kui oskasime karta. Esialgu räägiti ainult kahest suurküüditamisest, 1941. ja 1949. a, siis saime teada saksa rahvusest inimeste küüditamisest vahetult pärast nõukogude vabastajate Eestisse jõudmist. Ja Eesti pelgupaiga leidnud ingeri soomlaste deporteerimisest. Ning Jehhoova Tunnistajate küüditamisest veel 1951. aastal. Mõned arvavad, et need olid „teistsugused” inimesed. Aga miks teistsugused? Ega ikka ei olnud küll. Nad elasid meiega külg-külje kõrval.

Minuni jõudnud nappide vihjete järgi tundub, et Djukovi käsitlus on ehk kitsas. Julgeoleku arhiiv kõlab küll võimsalt, aga ei maksa arvata, et kõige verisemate ametkondade arhiivides kõik andmed kirjas on. Ei ole. Lisada võiks ehk sedagi, et eesti rahvale stalinismi poolt osaks saanud kannatused ei piirdunud aastatega 1940-1953. Võib-olla aitab vaidlus Djukoviga meil ka endile meelde tuletada, et Eesti Vabadussõja lõppedes elas iga viies meie rahvuskaaslane Venemaal.

Optantidena naasis neist kodumaale vähem kui viiendik. 1926. a oli neid Venes ca 156.000 inimest. Ärge uskuge, et suur osa neist olid mingisugused „kommunistidest riigikukutajad”, ei olnud. Pigem oli nende tüüpiliseks esindajaks kooliõpetaja, kes 24. veebruaril lastega eesti laule laulis ja selle eest maha lasti. Suure Terrori käigus (1937-1938) hävitati neid lähtudes rahvustunnusest. Hävitati eestlastest teadlasi, õppejõude, arste, insenere, sõjaväelasi, vaimulikke, ajakirjanikke, aga samuti kümnete ja kümnete tööliselukutsete esindajaid.

Muide - paljud, kellel Eesti opteerimiskomisjoni tunnistus taskus, uskusid veel hukkamise tunnil, et nemad on Eesti Vabariigi kodanikud. Eesti ajaloolastel pole midagi akadeemilise diskussiooni vastu. Seda muidugi juhul, kui see on tõepoolest akadeemiline diskussioon.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?