Mari isa on sündinud Võrumaal Haki talus ja ema Kihnul Tohvri talus. Neis paigus asuvad tema juured, mis ei hoia aga Mari kunagi päriselt paigal. Mari arvab ise, et kodu- ja äraigatsus, mis temas laulma hakanud luuletusi läbib, pärineb isalt, kes 20-aastaselt talust Lääne-Siberisse ja hiljem suviti Kamtšatkale ja Kasahstani reisis.

Kindlasti sõltub. Seda plaati püüdsin ma salvestada võimalikult eri keskkondades. (Plaat on salvestatud koduses Viljandis ja Tartus ning külalislahkes Soomes, Pastaca kodustuudios ja Lõuna-Prantsusmaal Forcalquier külas – MH.) Ma katsetasin ka stuudios salvestamist, mis on ehk tehniliselt kõige õigem, aga kodus on samas oma atmosfäär, mis annab väga palju juurde.

Kõige paremad lood on sündinud juhuslikult, siis, kui võtad pilli kätte ja juhuslikult lint käib ning sa suudad salvestada loo tekkimise hetke. Minu soov olekski saada lindile võimalikult palju seda, mida ma loon ja laulan just sel hetkel, kui see sünnib.

Kas muusika leidis teid või teie muusika?

Et kumb oli siis enne – kas muna või kalkun? (Naerab) Suhe on vastastikune. Hakkasin muusikat tegema üsna varakult. Tüüpiline lugu sellest, kuidas viieaastane tüdruk pandi klaverit õppima. Hakkasin kohe mingeid ise tehtud kevadsümfooniaid mängima.

Hiljem mängisin ansambli Marr koosseisus, sellega algas minu jaoks folgirida pihta. Vanemad rahvalaulud on mulle väga olulised.

Kas te usute müütilisse maailmapilti, mis Eesti vanas rahvalaulus sees on?

Igatahes. Ühiskonna üldine suundumus tundub olema ratsionaalsuse poole. Nüüd on küll üha levinumaks muutumas selline abstraktsem mõtlemine, aga... Müütilistes lugudes ja rahvalauludes on maailm kuidagi iseeneslik.

Kunagi oli laulmine täiesti igapäevane asi, absoluutselt iga inimese jaoks. Laulmine on inimese loomuomane vajadus, see on aga vahepeal ära unustatud. Laulvas ühiskonnas ei olnud kunagi vaja seletada, et mida need laulud siis tähendavad.

Kogu maailmapilt oli ühtne ja terviklik, nüüd on see pigem vastupidi. Kogu selle meeletu infotulvaga maailm on kiirustav. Hea on see, et on palju erinevaid vaatenurki, aga see kõik on pigem killustatud kui ühtne. Inimesed ei teadvusta seda, et nende aju vastuvõtt on piiratud. Tuleb valida seda, mida võtta vastu ja mida mitte. Inimene ei ole nagu arvuti, millele ostad kõvakettaid juurde.

Millised on teie muusikalised eeskujud nii siit- kui sealtpoolt piiri?

Otseselt eeskujusid polegi, aga on muusikuid, keda ma väga austan. Viimasel ajal liigun pigem eksperimentaalsuse suunas. Kõige olulisem on hetk. See, mis sellel hetkel sünnib, mitte lõplik viimistlus.

Äärmiselt huvitavad olid mulle Anne-Liis Polli ja Isabelle Duthoit' hääleimprovisatsiooni õpitoad. Väga meeldivad Robert Jürjendal, Kärt ja Jaak Johanson, Pastacas, Kago, Tiit Kikase uus album, inspireerivad maailma rahvamuusikad.

Võrdleme akustilist folki ja folktronic’at, kus kasutatakse palju elektroonikat. Milline võiks olla teie tulevikumuusika, elektrooniline lähenemine sobiks minu meelest orgaaniliselt väga hästi?

Ma ei oska öelda, mis on järgmine samm. Viimasel ajal olen tõesti sattunud folktronica maailma ja olen hakanud sellest aru saama. Ei välista seda absoluutselt. Samas on akustilises muusikas otsesus ja vahetus, mis mulle väga meeldib.

Elate praegu vaheldumisi Viljandis ja Tartus. Ega liigne linnade kontsentratsioon ohtlikuks saa?

Kohati on see tõesti ohtlik. Samas olen ma täielik kultuurisõltlane, kes vajab kõiki kunstiliike – filmi, teatrit, muusikat ja kujutavat kunsti. Maal pole need võimalused paraku kõige paremad.

Mõnikord tuleb linnas küll peale tunne, et liigsed ümbritsevad helid hakkavad liiga tegema, mürareostus on nii suur. Aga linnas on ka palju huvitavat. Igal linnal on oma hingamine. Inspireerida võivad sama hästi nii maa kui ka linn.

Plaadi esitluskontserdid on homme Tartus Genialistide klubis, 3. oktoobril Tallinna Vanalinna Muusikamajas festivali HUH raames ja 13. oktoobril Viljandis Lõikuspeo festivalil.

Uus plaat

Mari Kalkun

«Üü tulõk»

Õunaviks 2007