Koolimaja oli täis vermeis ja haavades lapsi, kes etendasid oma osa nii hästi, et õppusest andsid tunnistust vaid kaelale või kätele kirjutatud osalejanumbrid.

Osa neist liigutab, oigab või karjub, osa on tardunud teadvusetusesse.

Õppus? Seekordne, Harju ja Lääne-Viru maakondi hõlmav katastroofilavastus petaks ära nii mõnegi juhusliku seenelise, kes satub Loksa lähedale Suurpea metsas olevasse endisesse tontlikusse sõjaväelinnakusse.

Nii verine, higine ja inimkannatusi täis pole olnud ükski varasem kriisiõppus. Ja seni Eesti suurima osalejate arvuga. Kutse peale sõidab 130 kannatanule appi ligi 200 päästjat-meedikut-politseinikku viiekümne operatiivautoga.

Seekord ei tehta midagi mängult. Igal ohvril on oma päheõpitud lugu, kaelakaardil olev diagnoos ja isegi spetsiaalselt valmistatud isikutunnistus. Kaks kriisistaapi – Tallinnas ja Rakveres kohalike maavanemate juhtimisel – on kokku tulnud oma tavatöö juurest, iga abistaja on saanud tavalise väljakutse ega tea, mis teda ees ootab.

Vaid sündmus ise on eriline: Loksal asuv kool on saanud rängalt kannatada suures tormis – maja on peaaegu hävinud, laed sisse varisenud ja üks hoonetiib süttinud.

Mitu inimest on surnud, paar-kolmkümmend vigastatud, sajaliikmeline koolipere sissevarisenud treppide tõttu osaliselt vangi jäänud.

Aeg saab otsa

Keset saali lebab, jalad püsti, võimlemishobu. Korvpallikorvi tühi, korvita laud võimlaseinal toob automaatselt silme ette võrdluspildi kolme nädala taguse Beslani koolimajaga. Pantvangikriisi tallermaaga, kus hukkus sadu lapsi. Samasugused punased tellised, suured, tühjad, lõhutud võimlaaknad. Vaid ruumi lagi on õnnekombel veel alles ja seetõttu põrandal vähem rususid. Ainult, et seda õppust hakkas päästeamet ette valmistama ammu enne Beslani.

Lastesumm sumiseb koolimaja ees punaste päästeautode vahel. Akendest tulvavad suitsupahvakud, murul lamab viis-kuus inimest. Põletushaavad, jalaluumurrud, lubivalged näod ja vermeis jäsemed. Kiirabiarstid kummarduvad ühe ja teise patsiendi kohale. Pool tosinat kannatanut sureb. Kolm puu all kükitavat tekkidesse mässitud poissi vaatavad ümbritsevat hirmunult nagu linnupojad.

Päästjad tormavad uuesti majja. Seina ääres on kägaras noor tüdruk, keskealine naine hoiab kinni rinnust – mingi ora või naelajupp turritab sealt välja, kampsun on verine. Naine on teadvusel ja palub abi. «Miks nad juba ei tule,» kostab sosin ta huulte vahelt.

Kaks tuletõrjujat haaravad naise ja hakkavad komistades väljapääsu otsima, suurte valgust tulvavate võimlaakende alla jääb maha ägavate ja suitsus köhivate kannatajate koor.

Esimene koridor osutub umbkäiguks. Naine on raske ja täisvarustuses mehed leemendavad võimlasse tagasi koperdades higist. Teise ukse all on, nagu silgud karbis, neli poissi. Ühel jalad abitult laiali, teine seina najal õhku ahmimas, kaks teadvuseta.

Tuletõrjujad peavad naise nendest üle kandma. See ei lähe kuigi libedalt, sest käed kipuvad haardest lahti libisema.

Teise korruse akendest päästetakse tulevangi jäänuid. Kaks alumiiniumredelitel turnivat tuletõrjujat haaravad aknast välja ulatatud kanderaami käepidemetest, kaks meest aknal lasevad raami allapoole. Kinni rihmatud patsiendi lillakas nägu reedab kannatusi ja õudu. Allkorrusel võitlevad mehed ehtsa leekidemerega.

Üle maja põristab piirivalve lennusalga päästekopter. Peagi jõuavad lähedalasuvale jalgpallistaadionile kiirabiautod. Kopteri Mi-8T tagaosa on avatud, laiast «seelikualusest» tõstetakse pardale raamid vigastatutega. Kopteri pinnaltpäästja Andres Juhanson paigutab kannatanuid nii, et neid võimalikult palju pardale mahuks.

Draama väikesaarel

Veel enne kui kopteri tiivik jõuab kõhuka lennumasina maast lahti rebida ja piloot nina Tallinna poole keerata, tuleb teade, et Loksa ja Hara sadamate vahel asuval väikesaarel on tormivangis kolm-nelikümmend inimest. Loksa kooli vilistlaste kokkutuleku lõpetanud rajuilm murdis puid ja lõhkus majad, varinguis sai viga enamik saarel olnuist.

Üle mere kostab kunagisse Vene sõjalaevade demagnetiseerimisbaasi lagunevale kaile hädaliste koor. «Appi! Appi! Appi!» Päästjad on teel.

Päästeautode sabas saabunud mootorpaadid lastakse vette, abi tuleb ka piirivalvelaevalt, kust saabub samuti kiirpaat. Arstid, päästjad ja piirivalvurid suunduvad saarele.

Sadam muutub vabaõhu komandopunktiks, kus käske jagavad nii päästetööde juht kui politsei, kiirabi ja piirivalvepealikud. Igaüks oma raadiojaamadega ja oma sidekanalite kaudu. See leitakse hiljem olevat ka suurim puudus – Eesti operatiivteenistustel pole ühist sidet ollagi. Politseinikud panevad jooksma oma kullerid, kes teistega teavet vahetavad.

Uue rünnaku korraldab ilmataat juba päriselt – vihma kallab kohati nagu oavarrest, naasnud paatidest kantakse mööda libedat kallast ja kive hallide tekkide sees üles järjest uusi inimkehi. Kui päästemeeskonna suur kollane telk püsti saab, täitub see kähku vigastatutega – saarelt leitakse kokku 35 kannatanut.

Paar šokis naist hüppavad paadist maale ja põgenevad, politseinikud ajavad neid taga ja viivad rüselejad rahustuseks trellide taha.

Kogenud kondimurdjad

Neiu, kelle tervis telgis kiiresti halveneb, on näost sinine. Kopsuvigastus on nii tõsine, et arstid talle kauaks lootust ei anna – punasele kaelakaardile lisandub valge – surnud. Peagi kannavad keskkriminaalpolitsei eksperdid ohvri laibakotis välja. Näpujäljed, fotod, läbivaatus, isikuandmed kirja. Hiljem selgub, et saarel on elu kaotanud veel mitu inimest.

Esimene «laip» lebab vagusi maas ja etendab kangekaelselt oma osa, vaatamata külmetavatele jalgadele. Hiljem selgub, et mõnedki on oma osa nii hästi etendanud, et õppuse korraldajatel tekkis paar-kolm korda kahtlus, kas tegu polegi tegelike luumurdudega. Õnneks siiski polnud. Lihtsalt kümnetel õppustel karastunud meedikutest teesklejad olid juba ülimalt kogenud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.58