Debora Vaarandi mälestusteraamatust «Aastad ja päevad» õhkub igaviku mõistmist, väidab TLÜ Professor Rein Veidemann

Debora Vaarandi mälestusteraamat on üks mu viimasel ajal õhinaga loetud teoseid. See on väga rikastav lugemine, mille lõppmuljena hakkas ühtäkki kummitama üks laul, mis jääb ajas hoopis kaugele Vaarandi jutustatud aastatest ja päevadest.

Samal teemal: Debora Vaarandi ja tema aeg saab filmiks

See, et mingi elamus asetub muusikalisele taustale, pole Vaarandilegi võõras. Ta meenutab 1940. uusaastaballi, mis ta isiklikus elus tähendas ühte mitmest järgnevast murdehetkist, milles «nukrus oli minus endas», mida saatis Oginski polonees, «mida seal / ballil / muidugi ei mängitud ja mis on mällu jäänud hoopis hilisemast ajast (filmist «Tuhk ja teemant»)» (lk 149).

Juba selles ülekandes näeme raamatut läbivat ja luuletajale ootuspärast «mäletamisstrateegiat» – assotsiatiivsust.

Teist korda asetub muusika mälupildi esilekutsuja rolli Johannes Semperiga seoses. Vaarandi oli tutvunud Semperiga Veljesto mingil aastapäeva peoõhtul ülikooli kohvikus, tantsinud temaga aeglast valssi. Semper oli olnud Vaarandile ka õppejõuks, andnud stiilikursust.

Vaarandi meenutab: «Tollal oli väga populaarne Maurice Raveli «Bolero». Räägiti, et mõned kuulavad seda lummatult tundide kaupa. Ka minul tabas mingit salanärvi «Bolero» vastupandamatu rütm, vaibuv ja aina uuesti algav ning üha võimukam saatusesamm… Semper pani auditooriumis «Bolero» plaadi mängima ja kuulajail tuli vahetult üles märkida kõik meeltemuljed, mis neil kuulates tekkisid.» (lk 197)

Sild üle unustuse jõe

Laul, mis aga Vaarandi mälestuste taustana mind saatma hakkas, on Heldur Karmo kirjutatud ja Aarne Oidi – kas mitte samuti boolero rütmis(?) – viisistatud ning Jaak Joala võrratus esituses «Unustuse jõel», eriti selle refrään: «Ka unustuse jõel on kallas kahel pool,/ ka unustuse jõel võib seisatuda vool./ Ka unustuse jõel aeg kord silla loob / ja sind mu juurde jälle toob.»

Vaarandi jutustus oma vanavanematest, vanematest, lapsepõlvest Saaremaal ja Tallinnas, gümnaasiumipäevist Kuressaares, tüdrukust neiuks sirgumisest, üliõpilasaastatest Tartus, esimestest luulekatsetustest, abiellu heitmisest Aadu Hindiga, poja Jüri sünnist ja kaotusest, lahkuminekust, ajakirjanikutee algusest, tutvumisest ja abiellumisest Anton Vaarandiga, tööst Rahva Hääles ja Sirbis ja Vasaras, evakueerumisest Tšeljabinskisse, rännuaastatest Nõukogude tagalas, naasmisest Eestisse ning taas tööst ajakirjanikuna, armumisest Alo Hoidresse ja kooselust temaga, haigestumisest tuberkuloosi, võitlusest surmahaigusega ja paranemisest – kõik see ilmub lugeja ette otsekui sõudmisena Leetel, ajuti ka katsena ehitada kas või habrast silda seal- ja siinpoolse vahele.

Raamatu toimetaja Mall Jõgi on lõppu lisanud igati vajaliku toetava kronoloogia tähtsamatest Vaarandiga seotud eluseikadest, millele sobiks pilku heita koguni enne raamatu lugemist, selleks et end kindla ja vabana tunda Vaarandi pihtimuslikus, sageli enesega dialoogi pidavas tekstivoos.

Mõtestatud pildijada

Vaarandi narratiivi iseloomustab kolme tasandi sujuv põimitus. Selgrooks on muidugi – nagu ikka memuaarides – ab initio lugu. Ent juba sedagi iseloomustab pidev ennast hindav kõrvaltjälgimine.

Vaarandi autoportrees korduvad hajameelsusega segatud ujeduse, ebaluseni ulatuva heitlikkuse, maisest tühjast-tähjast kõrgemale püüdva, headust jagada ja kiirata tahtva tundelise mõtleja palgejooned, aga ka kirglik eluihk, vaimustumine ilust, tarkuse- ja õigluspüüd.

Ja sealsamas näeme teda distantseerumas endast mõne eneseiroonilise repliigiga.

Vaarandi peabki endaga pidevalt dialoogi: küsib, kas ta mäletab jutustavaid seiku ikka niimoodi, nagu need olid, lükib vahele eel- ja järellugusid («mis sai edasi?»), kommenteerib tänaselt, s.o jutustatava aja (2002–2005) veerult, jagab oma vaimustust ja masendust.

«Kas kõike seda möödunut kunagi oligi? Hirmud ja ärevused, kadunud näod…,» mõtiskleb kirjanik kunagist kirjanike liidu maja Tallinnas Kohtu tänav 3 külastades, ja otsib tuge Viivi Luige värsiridadest, kus ajalugu on sama valgelaiguline nagu hingki: «Valgeid laike täis on hing, on ajalugu.» (lk 301).

Iseäranis nauditavaks muudavad meenutustekude katkestavad puhuti unenäolise raamiga pildid: neis on fikseeritud mõni hetk, üleelamine, hingeseisund, misanstseen (ball, kohtumine, pidulik koosolek, õhtu rongis, toimetusetoas).

Neis piltides aeg otsekui peatuks, tiheneks mingiks üheks tundeviiruks, -viirastuseks, millele järgneb autori leplik (igavikku lülitav) kommentaar. Seda rõhutab ka jutustamise ajavormi muutus. Minevikust saab olevik – kestev, igavene olevik.

Kolmas tasand dialogiseeritud loo ja piltide kõrval on portreed. Millise tabavuse, ainult mõne napi pintslitõmbega maalib Vaarandi tema eluteele sattunud või sellega ristunud inimeste portreid! Just siin ilmneb kirjaniku suurus tema endiselt säravas vormis.

Vaarandi oli raamatut koostades ikkagi 86–88-aastane! Selles eas loomingulist kõrgvormi näidanutest meenub mulle vaid Valmar Adams, kes jõudis samuti neis eluaastates esikromaani «Esta astub ellu» avaldamiseni ja kellest, muide, on Vaarandi samuti visandanud mõjuka ja õiglase portree.

Aga Vaarandi «kalleid kaasteelisi» – Vaarandi mälestusteraamatut sobiks kindlasti lugeda rööbiti tema kaaspõlvlase Jaan Krossi «Kallite kaasteelistega» – on kümneid, alates Vaarandi lähedastest, üle ülikoolikaaslaste ja lõpetades Eesti kunstiansamblite tegelaste galeriiga.

Kõnekas vaikimine

Mõnigi ehk ootaks Debora Vaarandilt (enese)paljastusi, miks ta 1930-ndate lõpus liitus vasakpoolsetega, miks läks kaasa Nõukogude võimuga, astus kommunistlikku parteisse; nõuaks vastuse otsimist küsimusele vaimses kollaboratsionismis.

Viimati on seesuguste ülestunnistuste puudumist kirjanikule lausa veaks pannud Ilmar Palli (Maaleht, 17. august 2006).

Tema arvates võinuks raamatu teine pool, mis jutustab sõja-aastatest ja esimesest rahuaastast kuni Barbaruse surmani (endatapp?), koguni olemata olla.

Vastupidi! Need on raamatu väga olulised leheküljed, millel iseloomustatakse toonases ajas tegutsenud, vahetult enne sõda oma võimekust ilmutanud ja sõjas ellu jäänud (NB! Tänu Jaroslavli kunstiansamblitele on meil ju Georg Ots, Gustav Ernesaks, Evald Okas, Anna Klas jpt) ning Eestisse naasnud loojate erinevaid temperamente ja käitumist.

Mälestused ei saa olla arvete klaarimine. «Inimene on mõistatus,» kordab Vaarandi üht enesestmõistetavat tõde (lk 31). Vaarandi vasakpoolsus pole/polnud konjunktuur ega juhus. Tema valik pole teisi kahjustanud.

Tema vaikiminegi on kõnekas, seisukohavõtud vilksatavad ridade vahelt või üksikuis repliigis. Ta teab, et hukka mõista on alati lihtsam kui mõista. Ja mälestustes muutub kõik varjulisemaks, varjatumaks. Mälu on «tujukas» (lk 244), «seletamatu oma valikuis» (lk 205), tõdeb Vaarandi.

Mälestused on vastuhõiked ja peegeldused Leete sügavikest. Nii ka Vaarandil.

Kas teate?

Debora Vaarandi (1916)

Sündis 1. oktoobril 1916 Võrus postiametniku peres

Haridus: Tallinnas Laia tänava algkool, Levala ja Kahtla algkool Saaremaal1924–1929; Saaremaa Ühisgümnaasium Kuressaares 1930–1935; Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond 1936–1940.

Töö: Juuli–september 1940 – Rahva Hääle kultuuriosakonna toimetaja, 1940–1941 – Sirbi ja Vasara vastutav toimetaja; 1942–1944 toimetaja ENSV Riiklikes Kunstiansamblites, Rahva Hääle toimetuses Moskvas ja Leningradis; 1944–1946 – Sirbi ja Vasara vastutav toimetaja; alates 1946 kutseline kirjanik.

Looming: debüüt Kuressaare gümnaasiumi kooliajakirjas luuletusega «Udus» 1936, mis avaldati ka samal aastal Eesti Naises; 1936–1940 – raamatuarvustused ja annotatsioonid Eesti Kirjandusele ja Postimehele; luulekogud «Põleva laotuse all» (1945), «Kohav rand» (1948), «Selgel hommikul» (1950), «Unistaja aknal» (1959), «Rannalageda leib» (1965), «Tuule valgel» (1977), valikkogu «See kauge hääl» (2000), publitsistikaraamatud «Uuenevate mälestuste linnad» (1964), «Välja õuest ja väravast». Tõlkinud Alfred Adleri «Inimesetundmine», Aleksei Tolstoi, Veera Inberi, Juri Nagibini, Mihhail Prišvini, Eduard Bagritski, Viktor Nekrassovi, Maksim Gorki, Olga Bergholzi, Anna Ahmatova loomingut, soome kirjandusest Katri Vala, Eino Leino, Aleksis Kivi kuulet, aga samuti Georg Trakli luulet. Eestindanud Laila Hietamiehe romaane.