Plink Plonki puhul on küsimus juba ette vastatud – nad, korraldajad, teevad seda, sest tahavad. Tahavad tekitada mõnusat ruumi iseendale. Ja tekitasid sellega mõnusa ruumi teistele.

Tuleb tunnistada, et nii päeval Tartu Lauluväljaku platsil, kui ka öises Sadamateatris aftekal ei osanud ma vaadata bände. Kuidagi hindava pilguga – et kes kuidas mängib ja kui hästi või halvasti. Õhkkond, eesmärk oli teine. Oli jämm.

Ja kui bändid on kohal ja jämmivad, on juba olemas. Liiatigi, et kõik on mõtlevad bändid.

Mis muidugi ei tähenda, et kahel laval üles astunud artistid kuidagi kohatäiteks oleks olnud. Ei, nad olid laval, et mängida pillilugusid ja teha seda hästi. Teha seda sellepärast, et neile meeldib. Mitte sellepärast, et nad muud ei oska.

Ning see on tunne, mida sirgetel kommertsalustel seisvas muusikamaailmas tihti ei kohta. Puhast rõõmu. Tahet olemas olla.

Korraldusprintsiibi ja korraldajate juurde tagasi tulles – ka nemad teevad festarit selleks, et nojah, see oleks juba kodupsühholoogia.

Igal juhul on Plink Plonk märgiline ettevõtmine. Meie ajal eriti. Pankade hegemoonia ajajärgul.

Ma ei tea, kuidas see saavutati, aga 200-kroonise piletiga üritusel ei olnud mitte kopka eest raha maiku. Valitses rahulik vabadus. Mitte Roskilde paaniline ja porine lõbutsemisstress. Mitte Woodstocki ma-võin-kõike-teha-ja-üldse-ei huvva mentaliteet.

Pigem oli Plink Plonk hillitsetud. Ja sellisena ääretult mõnus. Ma julgeks isegi ütelda, et Plink Plonk 2005 oli filosoofiline muusikafestival. Selline zen-naeratus näol asi.

Ja inimesed murul olid õnnelikud inimesed. Shiny Happy People – nagu R.E.M kunagi laulis.

Niisiis, vaimliselt on Plink Plonkil koht me kultuuriruumis kindlustatud, loodame, et ka füüsiliselt. Järgmisel aastal. Ja ülejärgmisel. Ja nii edasi.

Muusikafestival

Plink Plonk 23. juulil Tartus

Esinejad: Popidiot, Pia Fraus, Kuba, Vanity Beach, Shelton Sun jt

Korraldajad: Tristan Priimägi, Lauri Liivak, Mart Simisker

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0