Omaenda propaganda vangis

Homme möödub 60 aastat Narva vallutamisest punavägede poolt ja võitluste algusest Sinimägedel. Eestlaste (Eesti Rahvuskomitee) lootused selles vabadussõjas (1944. aasta kaitsesõjas), mis lõppes lüüasaamisega ja mida nüüd tagasihoidlikult nimetatakse 1944. aasta kaitselahinguteks, olid rajatud inglaste-ameeriklaste päästvale sekkumisele ja Atlandi hartas kirja pandud lubadustele. Loodeti, et kordub 1918.– 1920. aasta Vabadussõja-aegne olukord, kus Inglismaa abi oli märkimisväärne.

Prof Jüri Uluotsa ja eesti rahvuslasi, kes veebruaris 1944 kutsusid eesti mehi uude vabadussõtta, ei kainestanud juba sama aasta märtsis aset leidnud Tallinna suurpommitamine USA ja Inglismaa päritolu lennukitega – kättemaksuks eestlastele nende kangelaslikkuse eest Narva kaitsmisel.

Jäädi justkui omaenda ajalookäsitluse vangi. Sest välispoliitilise orientatsiooni tõttu Inglismaale tähtsustati 1930ndatel Inglismaa ning vähendati Vene Loodearmee abi ja rolli Vabadussõjas. Ehk küll oli teada, et Inglismaa tollane sekkumine ei lähtunud Eesti iseseisvuspüüdest, vaid hoopis eesmärgist säilitada Vene impeerium Läänele vastuvõetaval kujul.

1944. aasta kriitilises olukorras ei suudetud enam vabaneda vanadest propagandistlikest arusaamadest ja sellega kaasnevatest asjatutest lootustest. Sellest juhindumine põhjustas aga enneolematult suuri rahvuslikke kaotusi.

Sest sõjaeelne Eesti kaitseplaan oli rajatud Vabadussõja võidukale kordamisele, kus puudus n-ö B-variant võimaliku kaotuse puhul arukaks emigreerimiseks ja tsiviilvastupanuks (rahvust säästvaks kollaboratsiooniks) okupatsioonide tingimustes.

Ka mindi liiale Vabadussõja heroiseerimisega: võitu, mis ajaloolises plaanis oli juhuslik (impeerium säilis), hakati pidama Eesti sõjamasina üleolekust tulenenud paratamatuseks. (Paratamatu oli Eesti vabanemine 1991. a, kui impeerium lagunes.) Eesmärgist säilitada Vene impeerium Läänele vastuvõetaval kujul lähtusid Lääne suurriikide liidrid mäletatavasti ka gorbimaania aegadel enne augustiputši 1991. a.

Eesti välisministri Kristiina Ojulandi hiljutine mõtteavaldus, et Eesti sõdurite pantvangi langemise korral Iraagis sissidele järeleandmisi ei tehta, viitab mitte üksnes ministri tungile alluda maailma vägevatele, vaid ka Eesti propagandistliku ajalookäsitluse jätkumisele. Ja seda ajal, mil USA senaatorid ja Briti parlamendiliikmed OSCE foorumil teatasid, et nad koos Venemaa saadikutega esindavad ikkagi kasse, kelle rolliks on kimbutada saamatuid hiiri – Eestit ja Lätit.

Pole välistatud, et Kristiina Ojuland oleks valmis ohverdama Iraagis kellegi meeleheaks kas või kõik Eesti sõdurpoisid. Kuid kas keegi on kohanud kassi, kes hiiri süües oleks ise muutunud hiireks? Osavaid hiiri leidub maailmas aga märksa enam kui kasse, rääkimata tiigritest. Ja miks ei võiks just Eesti olla üks nende paljude osavate seast?

Tõnis Siim

Tasuline parkimisala

Kavas on laiendada tasulist parkimistsooni. See on suuremalt jaolt kõikidele linnaelanikele üle jõu käiv maks. Meie piirkonnas tuleks maksta (8 tundi x 12 krooni x 22 tööpäeva) 2112 krooni kuus auto parkimise eest. Ma pikalt ei soovigi seda teemat arutada, sest selle kohta on palju arvamusi delfis ja mujalgi, aga ajakirjandusväljaannetes ei ole teemast eriti kirjutatud.

Ei ole ju loogiline, et kui pere on selle auto muretsenud, (mis on ikkagi tarbeese) peaks pereisa või -ema minema selleks, et poodi minna, suvekodusse sõita või kuhu iganes minna, koju auto järele.

Abilinnapea Jüri Ratas kiitis otsuse vastuvõtmise päeval teleris, et soov on laiendada sama tasu ka Lasnamäel ja Mustamäel, et siis on enam-vähem sama mis Soomeski. Aga ta unustab ära meie inimeste sissetulekud, kui võrdleb olukorda meil ja Soomes.

Ma ei kahtle, et inimesel, kes teenib 20 000 krooni kuus ja kel on palju soodustusi, ei ole selle summa maksmine üle jõu käiv. Aga ma arvan, et Jüri Ratas lihtsalt ei tea, kuidas inimesed elavad. Ratas võiks avaldada ajakirjanduses oma arvutused linnaelanike seisukohalt vaadates (muidugi ei ole ta üksi selle seaduse taga, aga see kuulub ilmselt tema haldusalasse).

Linda Tirman

Mitte ainult paplist

Need, kes Tallinnas Pirita teel papli seepärast maha võtsid, et see nende merevaadet varjab, on täielikud ajukääbikud. Jah, pappel on allergikule kahjulik, aga kas siis seda enne ei teatud – näiteks korteri ostmise ajal.

Küsimus on ikka eelkõige suhtumises. Lihtsalt vilistatakse linnavõimude ettekirjutustele ja kehtestatud reeglitele ning lähtutakse põhimõttest: mina maksan, seega võin ma teha kõike.

Kinnisvaraarendajate diktaat teeb lihtsalt meelehärmi. Täpselt samapalju teeb meelehärmi ka kohaliku võimu jõuetus nõuda reeglitest kinnipidamist.

Aga ehk ei olegi tegemist jõuetusega, vaid näiteks meeldiva ühistööga. Sina annad loa, mina pean sind meeles.

Tegelikult kinnitab kogu jant Pirita tee ümber just sellise printsiibi elujõudu. On ju arhitektid ja muinsuskaitsjad need, kes on hoidnud seal ära lauslollused – näiteks uue Manhattani tekke kohta, kus peaks domineerima looduslähedus. Nii kujutasid seda paika ette need, kes sinna lauluväljaku rajasid.Üks asi teeb veel meele mõruks: kuuldavasti on papli maharaiumise initsiaator soomlane.

Olen alati arvanud, et soomlased on loodust armastavad inimesed, aga nagu näha, leidub nendegi seas selliseid, kes võõral maal kirvega vehkima tulevad ja enesestmõistetavalt õigust nõuavad. Küllap kodus neil seda teha ei lubata.

Krista Tuul

Pihkva või Pskov

Pidevalt räägitakse Venemaa rünnakutest Eesti vastu. Üks hullemaid solvanguid olevat Venemaa Teaduste Akadeemia soovitus kirjutada Tallinn ühe n-ga.

Seejuures unustatakse, et soovitus puudutab üksnes seda, kuidas venelased vene tähestikus Tallinna nime kirjutama peaksid. Keegi ei käsi meil endil teist n-i ära jätta. Ja enne kisa tõstmist võiks ikka oma kombed üle vaadata. Kuidas me julgeme nimetada vene linna Pskov’i Pihkvaks?

Või vaadakem, kuidas me nimetame ladinatähestikulisi Euroopa riikide pealinnu: Brüssel, kuigi peaks olema Bruxelles; Praha, aga õige oleks ju Prag; Pariis vs Paris; Riia, kuigi peaks olema Riga jne, jne, jne.

Margus Jegorov

Mõttetu originaalsus

See homo sapiens on ikka üks kummaline olevus küll. Kord ei meeldi talle nii, kord naa. Eriti tundlik on ta igasuguste uute asjade või uuenduste suhtes.

Alles see oli, kui vabaduse kella mahategemiseks kulutati uskumatult palju paberit ja eetriaega. Nüüd on ta üleval ja keegi ei viitsi enam nuriseda – kõlbab kellaaega vaadata küll.

Alles hiljuti oli kampaania vanalinna velotaksode vastu – polevat originaalsed ja ei sobivat vanalinna. Aga autode vastu keegi millegipärast ei protesteeri – kas need on originaalsed ja sobivad vanalinna?

Võib-olla peaks siis keskaegsetes halattides linnavalvurid Viru väravasse panema, et nad kõigilt vanalinna sisenejatelt samasugust riietust nõuaksid – ikka selle nimel, et oleks originaalne ja sobiks paremini vanalinna auraga!? See oleks ju tobe.

Udo Knaps, Raplamaa

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5