Martin Kala: ikka need tüütud piirilepped!

26.06.2008 00:01
Martin Kala, kolumnist

Martin Kala

Mida teha ärritavate teemadega? Et riigimeeste tuju mitte rikkuda, on keerulisi teemasid lihtsam vältida. Eesti-Vene piirilepete küsimuses pole jõutud huvitavate järeldusteni, kuna meie Euroopa partnerid pole pidanud vaevaks seda teemat tõstatada. Täna algaval Venemaa tippkohtumisel oleks paras aeg seda teha.

Maailmas toimub pidevalt midagi põnevat, millest huvitavaid lugusid kirjutada, ja kahtlemata huvitaks lugejaid sündmused Aafrikas, Indias, Austraalias. Et aga selliste lugude alla mattub suur osa pinda, tuleb ühe asja kasuks teisest loobuda. Kaugematele asjadele pühendudes jääksid lehest välja kohaliku tähtsusega uudised, mis lugejat pigem huvitaksid. Paraku tundub, et just nii mõtlevad mitmed europoliitikud, kui käivad Euroopa kodanikele välispoliitika sõlmpunkte lahti harutamas.

Euroopa Komisjoni energiaraportid pühenduvad Türkmenistanile ja Aserbaidžaanist ehitatavale Nabucco gaasijuhtmele, kuid vähem räägitakse Läänemere sügavustes kulgevast keskkonnaohtlikust gaasitorust. ELi Nõukogu eesistuja Dimitrij Rupel rääkis europarlamendi välisasjade komisjonis õhinaga «inimjulgeolekust» ning «maharelvastumisest», ent küsimustele Kosovo iseseisvuse tunnustamise ning Küprose mitukümmend aastat kestva okupatsiooni kohta jäi vastuse võlgu.

Välisvolinik Benita Ferrero-Waldner pajatas parlamendi välissuhtlusspetsialistidele Birma diktatuurist, tsüklonist ning humanitaarabi probleemidest ning selgitas saadikutele erinevusi meie Lõuna-Ameerika ühisturu Mercosuri ning Doha vooru strateegiates.

Kuid arupärimisele Gruusia ja Venemaa järjest halvenevate suhete kohta leidis ELi rahvusvahelistes suhetes esindav ametnik, et «tegemist on tõesti prioriteetse küsimusega, millele pühendatakse kindlasti eraldi tähelepanu». Ka ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat Javier Solanat on kuuldud tihti vastamas võtmeküsimustele mõjusalt, et «EL kavatseb jätkata võetud kohustuste suurendamist». Miks on europoliitikutel keerukates küsimustes pea laiali otsas?

Sloveenia riigisekretär Matjaž Šinkovec tõi saadikutele uudiseid Usbekistani sanktsioonide jätkamise kohta ning kirjeldas vahendeid, mida ELi Nõukogu rakendab inimõigusdialoogides Kaug-Idas, Kesk-Aasias, ja poliitikat, mida rakendame piraatidest pungil Somaalia poolsaarel. Ta ütles, et «Sloveenia eesistumise eesmärgiks on olnud aidata kõiki neid, kes vähegi abi vajavad».

Vastust aga ei tulnud Katrin Saksa päringule, kui kaugele on eesistujamaa jõudnud Eesti-Vene piirilepingutüli lahendamisega. Riigisekretär polnud teadlik kirjalikust vastusest, milles tema välisministeerium vastab Eesti saadikule julgustavalt, et Venemaa peaks kiiremas korras piirilepingu ratifitseerima. «Pean targemaks lükata oma vastus edasi järgmisele kohtumisele,» ütles too teadmisega, et Sloveenia eesistumine saab juba mõne nädala pärast läbi.

Kui palju on selliseid korduvaid küsimusi, millele ei tundu olevat vastust? Ärgu lugeja lasku end lollitada, küsimused ei kuku selgest taevast ning vastused neile küsimustele on reaalselt ametkondades ammu olemas.

Kui huvitundvale parlamendisaadikule läkitati kirjalik vastus, siis oli see ilmselt liikmesriikide peamajadega kooskõlastatud, seega pole küsimus mitte selles, kas riigisekretär oli kirja näinud või mitte. Ta peab olema teadlik probleemist ja sellest, milline on parasjagu euroliidu ametlik seisukoht. Irooniline, aga meie piirilepete ümber juhtub seda alatasa.

Ilmselt tõestab mõnigi Brüsseli tippkohtumisel saadud kogemus, et siin on kombeks tüütud teemad kõrvale lükata, et mitte rikkuda veelgi juba pingerohket atmosfääri.
Vaevalt peatub kõrge esindaja Javier Solana oma selle aasta ELi julgeolekustrateegia raportis piirilepetel, vaid korrutab hoopis Venemaa osatähtsust olulise partnerina nii regionaalse kui energiajulgeoleku vallas ning külmutatud konfliktide lahendamisel. Hoopis huvitavam oleks rääkida naistest ja jalgpallist (naljakaid juhtumeid ülemkogu laua tagant teavad rääkida alati tundmatuks jääda soovivad ametnikud)!

Liikmesriigid ei suuda endiselt vormida ühist välispoliitikat, kuna riigiti on strateegiatel erinev kaal. Millal võetakse kuulda, et illegaalne piiriületus ELi on kõigi mure, hoolimata, kas see probleem on praegu ühe või teise riigi argielus, või et Eesti piir on ka Euroopa Liidu välispiir, mistõttu piirilepete puudumise probleem on samahästi meie kui ka euroliidu mure? Silmitsi maailmas aset leidvate muutustega ei suuda ükski Euroopa riik eraldi toime tulla ja nii on ka Eestil ilma Euroopa seljataguseta Venemaale keeruline midagi selgeks teha.

Euroopa Liidus on nii palju asju, mis toimivad ideaalselt, kuid millest me ei räägi piisavalt, ja siis on neid, mis ammugi ei toimi, kuna pühendume nende korral üldistustele, selle asemel et ausalt puudujääke lahata. Kuniks väldime arutelusid, mis meie arvamusi lahutavad, pole suurt mõtet üksmeelt taga otsida. Seda ei aita ka silmakirjalik jutt sellest, mida teha, et täita Euroopa kodanike ootusi. Esimese asjana oodatakse euroliidult konkreetsust.

Mind huvitab näiteks väga, milliseid teemasid kavatsevad liikmesriigid tõstatada täna algaval ELi-Venemaa tippkohtumisel Hantõ-Mansiiskis ning kas külmutatud piiriküsimus taas päevakorda kerkib.