Tegemist on paljude jaoks võitmatu kombinatsiooniga – lemmiklinn ja lemmikfestival –, liiga hea, et olla tõsi. Euroopa suurimat klubimuusika festivali Sonar hakkasid 1994. aastal korraldama Sergio Caballero, Ricard Robles ja Enric Palau – mehed, kes püsivad endiselt selle eesotsas.Kontseptsiooni järgi ühendab Sonar erinevaid moodsa kunsti ja populaarkultuuri žanre. Ühelt poolt on see mitmekihilise programmiga festival igale muusikahuvilisele, teisalt professionaalide traditsiooniline kohtumispaik. Sonari programm koosneb kahest osast: «Sonar de Dia» tutvustab kõige uuemat muusikat, «Sonar de Nochel» astuvad üles tantsumuusikastaarid kogu maailmast. Ka mõned arvud: kui esimesel Sonaril käis 5949 inimest, teisel 12 237, siis aastaks 2001 oli kuulajate hulk ületanud 80 000 läve ja praegused Sonarid on 90 000 piirimail juba enne festivali välja müüdud. Sonar näitab suunda Ons tegemist korraldajate sihikindla arenguplaaniga? Ei, vastab festivali välipressi juht Georgia Taglietti. «Sonari eesmärk ei olnud kasvada, vaid toimuda. Festival kasvas koos inimeste huviga elektroonilise muusika ja kultuuri vastu. Põhiolemuselt on Sonar jäänud selliseks nagu alguses. Festivali programm on alati olnud mitmekihiline – ühendades uue meedia muusikaga, eksperimentaalse heli filmikunstiga.» Väärib tähelepanu, et Euroopa suurim klubimuusika festival toimub Hispaanias, mitte klubitrende dikteerivas Suurbritannias. Prantsuse techno-isa Laurent Garnier astus esimesel Sonaril üles vaid 600 inimese ees, meenutades tänini, kuidas noored hispaanlased tulid tema juurde küsima, mis muusika see selline on, mida ta mängib. «Barcelona plaadipoodide riiulitelt leidis sel ajal techno’st Pet Shop Boysi ja Erasuret. Pikka aega oli kogu Suurbritannia tööstus arvamusel, et väljaspool neid ja USAd ei toimu mitte midagi. Sonaril on kindlasti oma osa selle muutumises,» kõneleb ta. Sel aastal oli Sonaril näiteks rekordhulk esinejaid Hispaaniast ja Jaapanist. Ilmekas fakt on seegi, et just Sonari algusaastal lisati esimest korda Suurbritannia festivalide ajaloos Glastonbury programmi tantsumuusika esitaja Orbital. Sonar läks veelgi kaugemale, tehes DJ-st muusiku ja peaesineja. Praeguseks näikse sellised DJ-d nagu Laurent Garnier, Jeff Mills, Richie Hawtin ja Herbert kuuluvat festivali põhivarustuse hulka. Kuluaarides nimetatakse neid Sonari suureks nelikuks. Teada on, et suurtel festivalidel on võim esinejate karjääri olulisel määral suunata ja mõjutada, nii ka Sonaril. Näiteks Matthew Herbert ja Jamie Lidell jõudsid Sonari pealavale enne, kui leidsid oma niši Suurbritannias. John Wraight, kes esindas varem Accidentali firmat, praegu aga Peacefrogi, respekteerib Sonari valikuid. «Accidentalis oli meie missiooniks saata Sonarile võimalikult palju esitajaid. Tean, et nad on üle ujutatud demodest – kõik tahavad ju Sonaril mängida, 1000 demost tuleb valida 10.» Tuttav ja tundmatu Festivalist endast. «Sonar By Day» leiab aset kolmel päeval, kokku viiel laval. Muusikaprogrammile lisaks näidatakse filme, avatud on näitused ja interaktiivne multimeediasaal. Päeva-Sonar laotab end laiali Barcelona moodsa kunsti muuseumis ja moodsa kultuuri keskuses. See on ideaalne keskkond, kuhu mahub kaks välilava ja kaks suurt siselava, lisaks auditoorium kinosaaliga, näitusesaalid, plaaditurg ja raamatukogu. See kõik asub kahe tänava kaugusel LaRamblast ehk Barcelona põhilisest jalutustänavast. Sonari päevane atmosfäär on helge ja avatud – rõõmsad noored, paljudel kaelas «sonar pro» kaelakaardid ja üle õla Adidase disainitud sonar-bag. Istutakse murul, tantsitakse lava ees, vahetatakse muljeid, keeratakse joint’i. Rõõmsalt ja rahulikult. Programmist rääkides – ei tasu ära ehmatada, kui tuttavaid nimesid on raske leida. Intrigeerivalt kõlavad aga nii mõnedki: Birdy Nam Nam, Shit & Shine, Senor Coconut & His Orchestra, Modified Toy Orchestra jne. Põhjendamatuid või igavaid valikuid ei õnnestunud kohata. On veidraid ja totter-naljakaid asju, mida ei kujuta mujal ettegi, on geniaalseid leide, kellest võib arvata-loota, et kuuleme veel. «Sonar By Night» on hoopis midagi muud, rabades oma massiivsusega. Kui taksoga esimest korda äärelinna hiiglaslike angaaride juurde jõuad, juba kaugelt kumisevat bassi kuuled ja hordide viisi noori ühes suunas voorimas näed, jõuab kohale, mis mastaabiga tegemist on. Mõlemal õhtul on kohal ligi 45 000 inimest – tundub, et võrdselt pooleks hispaanlasi ja britte, kes tulnud osa saama aasta suurimast peost. Sel aastal astusid üles Rahzel, Chic, Jimmy Edgar, Jeff Mills, Nightmares on Wax, Laurent Garnier & Bugge Wesseltoft, Herbert, Gilles Peterson, DJ Krush, One Self, DJ Shadow, Tiga, Goldfrapp, Miss Kittin, Richie Hawtin, Hot Chip jpt. Natüürmordi tähe all Festivali brändi ikooniks on saanud igal aastal põnevusega oodatav «Sonar image», mille teema on alati intrigeeriv, vastuoluline, tihti isegi šokeeriv. Idee autoriks on üks festivali kolmest peakorraldajast Sergio Caballero.
> Loe edasi |
kõik galeriid
