Algus ehk «las surnud matavad oma surnuid»
Kui keegi sureb, siis kaasinimesed on harjunud teda matma. Surnud liha peab saama mulda või urnis kindlasse kohta, mis eelkõige tähendab surnu kui põrmu turvamist (jätan siinkohal religioossed aspektid käsitlemata). Sageli on need paigad anonüümsed, näiteks epideemia või sõja ajal. Matmise teine funktsioon on see, et surnu mälestus jäädvustatakse lähedastele. See toimub harilikult avalik-õiguslikult ja kultuurilis-sakraalselt fikseeritud kohas. Kolmas on juba väga kompleksne funktsioon ja seondub surnu manipuleerimisega (loe: elavdamisega) kultuurilistel ja ideoloogilistel motiividel. Nii elatakse oma elu edasi koos lähedaste ja ideoloogiliselt tähtsate surnutega, käiakse pereliikmete haual perekondlikel tähtpäevil, raskeil ja rõõmsail hetkil, aga kultuurilis-ideoloogilistel haudadel (kuhu mõnikord kedagi maetud polegi või siis hoopis need, kes asja ei puutu) siis, kui ametiülesanne, grupihuvid, riiklik missioon või oma isiku väljendusvajadused nõuavad. Juba perekond on väike ühiskondlik kooslus, nii et ka sel tasandil täidab surnud pereliige oma funktsiooni elavatevahelistes suhetes. Nagu on mitmekihilised need suhted, on mitmekihilised ja sageli vastuokslikud surnuid jäädvustuvad lood. Näiteks ütleb ema, et vaata, Jüri, su isa oli niisuke aus inimene, aga naabri kadedus ja vimm tapsid ta enneaegu, et näe, sai tema pärast infarkti. Aga siis onu, ema vend, kiuslik selline, ütleb äkki, et nii see ikka päris polnud, sest isa oli ikka ise ka paras tülinorija, et tema teab omast käest. Siis lepitakse kokku, et noh, elu ongi selline, et mõlemad võinuksid olla taltsamad, vahel jääbki asi peresiseseks hõõrumiseks. No aga kui on kaks peret nagu Montecchid ja Capulettid? Siis tapetakse üksteist ja otsitakse ettekäändeid. Kes näitab nippi, kes näeb nippi ka siis, kui nippi ei näidata. Nipp on Meri-Rajametsa «Romeo ja Julia» tõlkes «trääs», nimetis- ja keskmise sõrme vahelt jultunult vahtiv pöidlaots, mis meenutab igasugu asju. Nipp alias trääs on ühtaegu füüsiline ja märgilis-sümboliline. Kui keegi surub pöidla keskmise ja nimetissõrme vahele, on see ihulik manipuleerimine oma sõrmedega ega erine ses mõttes eriti sellest, kui et ta surub keskmise sõrme põiki üle nimetissõrme. Aga milline vahe märgiliselt! Minu eesti nõukogulikus lapsepõlves oli venkudega kulli mängides tolle teise žesti nimeks «tšurr», tähendab, et ma olen seda tehes püüdmise alt vaba. Keskpaik ehk kuju ja liha dialektikast Muidugi ma räägin pronkssõdurist. Pronkssõdur on trääs, on tšurr ja mõnikord miski muu, oleneb, kellele ja mis otstarbel. Aga uuesti matmise ja elavdamise juurde. Surnud ja hauad on osa meie identiteedist, kultuurist. Identiteet teatavasti on samasus, mis põhineb suurel määral erinevusel. Me oleme need, kes oleme, ja ühtlasi me pole need, kes me ei ole. Haudades segunevad «meie omad» ja samas meie haud erineb teistest haudadest, «nende omadest». Seega tuleb haud tähistada, valada ümber rant, tuua lilli, püstitada monument. Monument aga on sümbol, milles meie identiteet avaldub erilisel viisil. Nii perekondlikult kui rahvuslik-kultuuriliselt kui riiklik-ideoloogiliselt (oma osa muidugi loodusel ka). Kivi, raud või puu. Liiv, muld või muru. Ristimärk sambal või «üks kask meil kasvas õues». Isegi materjal omandab sümboli tähenduse, seondub sümboolsega, igavikulisega. Kivi peab vastu. Puurist küll mädaneb, aga igavene rist jääb. Viisnurk jäädvustab müütilise noorusideaali. Nii et füüsiline saab sümbolilikuks, sest lisaks füüsilis-ihulikule maailmale elab inimene ainuomaselt sümbolite maailmas. Sümbolid on abstraktsioonid, konkreetsest lihalikust-looduslikust olemisest eemaldunud. Nagu sõrmedevahelisest pöidlast saab nipp alias trääs, nii võib kellegi ihukujust saada sümbolkuju. Kaks näidet: pronkssõdur ja kristussümbol. Kristjan Palusalust või ükskõik kellest saab pronkssõdur nagu oletatavasti ühest ilusast Saaremaa kupjast Kristuse kujupilt vastasolevas Kaarli kirikus Köhleri freskol. Esimese kohta võiks öelda nõukoguliku ideoloogia vaimus, et vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Teise kohta, et vormilt rahvuslik, sisult kristlik. Aga kellegi liha oli sümbolkujudeks vaja! Nüüd on see liha ammu surnud, aga elab neist võõrandatud sümboliks saanuna edasi. Kus? Elavas hinges ja lihas, pealegi muutudes tähenduselt! Sümbolkujud ei jää sümbolkujudena kunagi päris samadeks. Sest elav liha ja vaim vajab neid oma elus, oma rituaalide jaoks, millel on nii lihalik kui sümboolne osa, ühtaegu sama ja uus uutes tekstides. Lihalik on harjumuspärane. Keegi tahab käia harjumuspäraselt 9. mail suppi söömas, viina joomas, lilli panemas. Me oleme oma individuaalsete ja kollektiivsete harjumuste keha. Muidugi on siin juba vaimne mõõde juures; kui me oleme rohkem kui üksi, on kommunikatsioonis tegemist sümbolilis-vaimsega (ehkki võime ka üksi olles mitte üksi olla). Seega saab supist sõdurisupp. Aga põdur vanatoi on sõdur, siis juba Sõdur jne.
> Loe edasi |
kõik galeriid
