Üldiselt ei ole suvi visuaalkunstile eriti soodus aeg, sest inimestele meeldib olla pigem õues ja maal, näitused on aga pigem toas ja linnas. Isegi kunstiinstitutsioonide töötajad ja kriitikud, lihtrahvast rääkimata, eelistavad kusagil terrassil oma raha eest ostetud õlut näituse avamisel pakutavale tasuta veinile.

Küll aga on suvi soodus aeg kahele kunstnike kategooriale: kommertskunstnikele ning tegevuskunstnikele.

Kommertskunstile on suvi soodus eelkõige seetõttu, et inimesed on laristamislembeses puhkusemeeleolus, liigub ka palju turiste, seetõttu on lootus midagi müüa. Lehkavamaid müügikunsti õisi võite näha kõikvõimalikel laatadel, päevadel ja lettidel läbisegi suveniiridega.

Kuid ka lugupeetud maalijad, kelle töid hinnatakse kvaliteetseks, kes esinevad talviti esinduslikes galeriides ja muuseumides, rõhuvad suvel näitustele, mis väljuvad linnast, lähemale võimalikule ostjale. Eesmärgiks pole niivõrd näitusetäis maha müüa, kuivõrd oma olemasolu potentsiaalsele ostjale teadvustada. See on täiesti normaalne nähtus, sest kunstniku suugi pole seinapragu.

Sein ja tegevus

Sinna kategooriasse paigutub sel suvel näiteks Aaspere mõisas Lääne-Virumaal toimuv. Eesti Maalikunstnike Liidule lähedalseisvad isikud korraldavad seal kogu suve eri nimede all näitusi, kus saab näha ning osta selliste lugupeetud kunstnike nagu Mari Roosvalti, Andres Koorti, Toomas Tõnissoo, Aimar Kristersoni, Lii Pähkel-Mällo, Mara Koppeli, Jaan Elkeni, Vergo Verniku, Kaarel Vulla ja Tiiu Pallo-Vaigu taieseid.

Jupike rahulikust ning seinakõlblikust kunstist jõuab ka Pärnusse, nimelt Sirje Eelma ja Rait Präätsa korraldatava Kunstisuve raames, mis seekord eelistab kammerlikku formaati ning ripub Pärnu Mudaravilas juulis ning augustis.

Samas majas saab näha ka midagi sootuks teistsugust, nimelt näitust «Inkubaator Non Grata» samuti sügiseni. Performance-rühm Non Grata näitab dokumentatsioone ning objekte oma uuemast ning vanemast loomingust. Sügiseni on avatud tiib, kus paljud Non Grataga seotud kunstnikud on sisustanud personaalsed «palatid» – näha saab kummalisi performance’iriistu, lendavaid kanu, keevitatud kleite ning palju muudki tavakodanikule ilmselt kummastavat, kuid ka maale ning graafikat.

Siit jõuamegi teise suvelembese kunstnikekategooria, tegevuskunstnike juurde. Tegevuskunsti on hea viljelda just ilusate ilmadega, sest siis saab teha etendusi ka vabas õhus, peoks pole vaja ruume rentida ja nii tegijail kui ka vaatajail on lõbusam.

Performance’ifestivali vallas on tulemas Mooste «PostsovkhoZ6/Inimloomaaed», mis kätkeb eri kunstiliike märksõnade all «vangistus, piirid, vaatlemine, seire, kodustamine, loomade käitumine, instinkt, turvalisus/julgeolek, kunstlikud ja loomulikud keskkonnad».

Kohal on rahvusvaheline kunstiseltskond, kes tegeleb video, installatsiooni, land-art’i, helikunsti, luule ja performance’iga, lisaks toimuvad töötoad ja seminarid nii professionaalidele kui ka külanoortele. Festival kestab pea kogu augusti ja publik peaks täpsemaid kulminatsioonihetki otsima aadressilt moks.ee.

Kindlasti on suvi parim aeg külastada kaunil põhjarannikul Kuusalu vallas Viinistu kunstimuuseumi, kus peale esindusliku ülevaate eesti vanemast kunstist ja mõningate sisselõigete kaasaegsesse maali ning graafikasse on suve jooksul mitmeid eripalgelisi näitusi, nagu Kai-Mai Olbri akvarellid, Milvi Thalheimi kangad, Ove Maidla fotod ja Rikka Horni installatsioonid.

Pisimuuseumide temaatikast on kindlasti hea mõte käia ära Haapsalus, kus peale linnagalerii asub elava klassiku Evald Okase muuseum, sealt leiate peale ta enda tööde ka teisi näitusi ning juulis leiavad aset klaasipäevad.

Kui jalad viivad Viljandisse, näiteks pärimusmuusikafestivalile, avaneb teil unikaalne võimalus saada ülevaade naivistlikust kunstist. Mulgimaa pealinnas on Kondase keskus, mis on ainsana Eestis keskendunud iseõppinud kunstnike humoorikas-armsale loomingule.

mees ja naine

Muuseumidest rääkides jõuame ringiga tagasi Pärnusse, kus Uue Kunsti Muuseum näitab rahvale igasuvise traditsioonina aktinäitust «Mees ja naine», mis sel korral fokuseerub Valgevene kunstile (ja antakse sealtmaine vaade sürrealismile – toim).

Loomulikult ei saa jätta tähelepanuta Kumut, mis ju alles avati. Kui te seal veel käinud pole, siis minge nüüd. Kindlasti on sinna palju ilusam jalutada siis, kui maa pole kaetud pori või jääga.

Kunstiasjatundjana soovitaksin muidugi külastada regulaarselt kõiki Tallinna ja Tartu galeriisid, kuid inimesena teades, kui piinarikas see võib suvel olla, soovitan teha valiku. Ise valiksin Tallinna Linnagalerii, kus saab eeloleval hooajal näha ridamisi väliskunstnike personaalnäitusi: Jaap De Ruigi (Holland) video, Anette Merrildi (Taani) foto, Henry van der Noordenburgi (Austria) foto, Eleonore de Montesqiou’ (Prantsusmaa) video.

Võib muidugi tunduda, et palju parema ülevaate suundumustest kaasaegses kunstis saaks mõnel välisreisil muuseume ning biennaale külastades, kuid samas – isikunäitus on alati kõnekam ja mõjuvam kui eri autorite, kunstikeelte ja taustsüsteemide kaootiline lärm kokku.