Kuidas meelitada Eesti naised sünnitama? See on üsna sage küsimus iibe debatis. Kõlab nagu, kuidas saada lehmalt rohkem piima või panna kanad paremini munele. Healt munejalt kanalt saadakse, muide, 260-280 muna aastas. Siinkohal meenub mulle üks kusagilt kuuldud lugu, et vaja olnud kanalas aeg-ajalt öösel tuli põlema panna, et kanad arvaksid: «Hommik käes ja vaja jälle muneda!». Inimene pole kala, ütleb laulusalm, kanast rääkimata. Naistega aga ei tohi trikitada, et nad iga hinna eest sünnitama saada. Kuigi makrotasandilt vaadatuna võib küüniliselt öelda, et laste saamine meie maal on nii tähtis, et sünnitagu naised lapsi, küll nad kuidagi üles ka kasvatatakse. Samas ei tähenda eelnev seda, et iive ja perepoliitika ei peaks meile olema üks kõige tähtsam asi ajada ning edendada. On küll tähtis. Ütled iive, mõtled raha Kui poliitilises debatis on teemaks iive, siis meenub esimesena raha. Seejärel turvalisus ja kindlustunne ning kuhugi loetelu lõppu mahuvad ka sellised lihtsad-keerulised mõisted nagu kodu, pere, armastus. Turvalisus ilmselt tähendabki nii raha, rahu, kui ka rõõmu südames lähedaste üle. Ideid, kuidas kulutada raha laste saamiseks ja lastega perede heaks, on mitu. Nii nagu iga poliitika puhul, üht imemeedet pole olemas. Kõigepealt lapse sünnimoment. Mina ei arva, et see on tänases perepoliitikas kõige olulisem rahalise panustamise koht. Suur sünnitoetus on pigem selline kana jaoks öösel tule põlema panemise moodi asi. Selge on see, et näiteks 50 000 krooni sünnitoetust kuluks ära igasse peresse. Ent see ei saa olla mingisuguse sünnitusprotsessi katalüsaator, sest meeles tuleb pidada üht lihtsat asja – lapse kasvatamine on midagi, mis kestab ligikaudu 20 aastat. Kes sotsiaalministeeriumi kodulehte külastab, leiab sealt emeriitprofessor Ene-Margit Tiidu uuringu lapse kasvatamise kuludest. Tema arvutuste kohaselt kulub laste kasvatamisele umbes 30 000 krooni aastas. See teeb kahekümne aasta jooksul 600 000 krooni lapse kohta. Kui jätad kaks last kasvatamata ja paned selle raha 20 aasta vältel sukasäärde, oledki esimese miljoni teeninud. Vanasõna ütleb, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Nii on ka kuludega. Seega tuleb aidata panustada lapse eluetappidel just sellesse, kust täiendavad lisakulud tulemas. Mina arvan, et lapse sünnile mõtlevate inimeste hulgas on praegu suur hulk neid, kes annavad endale aru, et lapse kasvatamine on suur vastutus lapse ees. Kasvava lapse mured Usun, et lapsi sünnib Eestisse rohkem siis, kui vanemad näevad, et järeltulijate kasvatamine selles riigis on turvaline. Loomulikult ei saa olla nii, et kõik kulud on vaid riigi kanda, sest nii nagu pensioniealiste ostukorvi kuuluvad ravimid, nii kuuluvad loomulike kuludena lapsevanemate ostukorvi lapse kasvatamisega seotud kulud. Poliitikud saavad olla abiks nii ühtedele kui teistele. Üldistust tehes arvan ma, et kuni vanemahüvitise perioodi lõpuni on riigi abi lapse kasvatamisel kenasti olemas. Edasi on aga väljakutseid küll. Kui ema end taas tööle seab, on üheks lisaväljaminekuks lastehoiukulude katmine, kooli minnes on selleks koolikulud. Kohustusliku kaitseväeteenistuse tingimustes soovib minister Ligi luua «alampalga armee», ent sellele, et kohustusliku põhihariduse omandamisel abikäsi ulatada, ei ole riik nii entusiastlikult mõelnud, näiteks õppevahendite soetamine jne. Tasuta töövihikutest riigi tasandil räägitakse, kohalikes omavalitsustes aga jõudu mööda kompenseeritaksegi. Üks teema, millest aastaid on räägitud, aga kus areng on visa tulema, on seotud laste huviharidusega. Samas pole igale lapsele kahe tunni huvihariduse tagamine nädalas sellele riigile üle jõu käiv. Milline on mingi harrastusega tegelemiseks kulutatud aja väärtus inimeseks arenemisel, seda on kerge hoomata. Ja meil on ridamisi suurte kogemustega seeniore, vanaisasid-vanaemasid, keda saaks sellesse töösse kaasata. Rohkem paindlikkust Vanaisast kalamees võib ju ka teistele poistele-tüdrukutele huvitavaks õpetajaks olla ja mis kõige tähtsam, lõpuks, kui kalagi juba kätte saadakse, on lapsest märkamatult džentelmen kasvanud. Teismelistele on staarikoolid. Staariotsingutel aga tuleks üle vaadata oma vanaemad-vanaisad ja nende anded. Kergesti võib juhtuda, et üks vanem, enamasti ema jääb oma laste kasvatamisega üksi. Ja lapse elatisraha jääb vaatamata kohtuotsusele saamata. Teise vanema vastutustunne või võime vanemaks olla on lihtsalt otsa saanud. Ja see pole mingi iseloomude mittesobimise värk. Siinkohal peaks riik toetama elatisraha, või, kui tahate, alimentide maksmisega. Lapsesõbralikku keskkonda kujundades võimegi jõuda selleni, et lapse saamine ei peagi nii murelikuks tegema. Ühinevatel konservatiividel on lisaks eelnevatele oma ettepanek, kuidas Eestimaa kodudes võiks järjest rohkematel juhtudel kasvada vähemasti kolm last. Meie arusaamade kohaselt tuleb panustada kolmanda ja ka järgmiste laste igakuistesse peretoetustesse näiteks vähemasti 2000 krooni kuus. Sellisel juhul on näha, et riiki ei huvita vaid sünnifakt statistika parandamiseks, vaid tõepoolest lapse käekäik.
> Loe edasi |
