 Kuigi Eesti migratsioonifondi uuringu kohaselt pole tervishoius nii palju täitmata töökohti, kui arstide ja õdede kutseliidud ise väidavad, on pidevad rahamured ja valulikult kulgenud reformid noori arste siiski haiglasüsteemist eemale peletanud. Kuigi näiteks regionaalhaiglas pole arstide puudus veel kuigi terav probleem, möönavad tohtrid isegi, et noorel meedikul pole kuigi arukas minna praegu maakonnahaiglasse tööle, sest iial ei tea, kas haigla ka homme leiba anda suudab. Nii peavadki mitmed haiglad läbi ajama juba pensioniealiste arstidega, ent kui needki lahkuvad, siis polegi muud kui uksed kinni panna. Sest patsiente küll on, kuid arste mitte. Selge on see, et Eesti ei jõua veel vähemalt paarkümmend aastat oma arstidele Soomega sarnast palka maksta, kuid üht-teist on võimalik siiski ette võtta. Äkki tuleks riigil tõsiselt kaaluda arstide-õdede eest õppelaenu tagasi maksmist, võib-olla annaks vähendada ka tohtrite paberitöö koormust. Ent mis kõige tähtsam – rohkem selgust ja kindlustunnet arstidele-õdedele. |
