Lisaks Eesti suurimale (mitte küll sibulate arvu, vaid sortide poolest) tulbikollektsioonile ootavad kirjanikuhärrat suvilas 50 sorti nartsisse, 30 sorti hüatsinte, enam kui sada sorti liiliaid, samuti iiriseid ja gladioole.

Kallased elavad Laulasmaal aprillist oktoobrini, sel ajal käib töö tsüklitena. Kui kevadel suvilasse minnes saab lihtsalt niisama olla ja õitepillerkaari nautida, siis juunis algab sibulate väljakorjamine.

Väljakaevatud sibulad riputab Kallas naiste sukkpükstesse ja jätab kuivama. Suve lõpus tuleb sibulad lahti harutada, paberkottidesse panna, rühmitada ja nimesiltidega varustada.

Sügisel algab istutamine. Hea ilmaga pole sel tööl häda midagi, aga on ka juhtunud, et asi on lõppenud Kallasele kiirabi kutsumisega, sest liiga pikast kummardamisest lõid kõhulihased krampi.

Talvel on mahti internetis surfata ja tulpide kohta lisateavet otsida – ning kevadel algab kõik uuesti.

Kust sai alguse teie huvi aianduse vastu?

Mul on ikka lapsest saati mingi aed kusagil olnud. Kasvasin Iru vanadekodus, kus mu ema oli kokk. Seal olid aiamaalapid. Pisikesel poisil oli muidugi tore, sai maasikaid ja seal tegin näiteks esimest tutvust tomatiga. Samas oli aiapidamine tüütu ka, kes see ikka tahab vett tassida ja eriti rohida. Ema lilledega eriti ei jännanud, mingid saialilled ja astrid tal siiski olid. Sibullilled olid sõja järel ikka väheste eralõbu.

Pärast sõjaväge, kui olin veel poissmees, ostsime emaga Varbolasse vana talukoha. Mul oli tollal põgus pomoloogiahuvi, tahtsin õunapuid istutada. Aga ma ei käinud seal eriti tihti ja plaan jäigi niisama plaaniks.

Kui olin Allaga abiellunud, ostsin 1978. aastal poolkogemata Kiisale suvila. Eelmine omanik oli sinna istutanud punaseid darvinhübriide. Need on kõige suuremad punased tulbid, mida rahvasuu kutsub seni Hollandi tulpideks. Mu emal oli 18. mail sünnipäev ja kui oled aiaomanik, siis on ikka uhke tunne minna sünnipäevale oma lille-dega.

Alati oli mure, kas tulbid ikka löövad sünnipäevaks õitsema. Ükskord juhtus nii, et öösel sadas lund, aga samas olid tulbid õitsema hakanud ja lumeväljast paistis nende kärtspunane. See oligi arvatavasti see issanda näpp, mis pani mõtlema, mis need tulbid üldse on.

Paari aasta pärast oli mul olemas juba mingi kollektsiooni algus. Tol ajal oli uusi sorte keerulisem hankida kui tänapäeval, aga samas põnevam ka. Ja mingil aastal oli mul korraks koguni Eesti suurim kollektsioon, 562 sorti. See oli hasart. Leidsin Eesti pealt endasugused üles. Ega meid kollektsionääre palju ei olnud, tõsiseltvõetavaid sibullillede kogusid oli umbes 20, tulbikollektsioone ehk tosin. Nüüd on vist veelgi vähem.

Aga mis selle esimese kollektsiooniga siis juhtus?

Olin palju aastaid vabakutseline ja tulpide kasvatamine pakkus mõnusat asendustegevust, sa ei kirjuta ju kogu aeg. Aga siis tuli 1980ndate teine pool, mina olin kirjanike liidu juhatuse sekretär. 1986. aasta aprillis kirjanike kongressil toimusid esimesed avalikud sõnavõtud, mis jõudsid ka rahvani. Mina olin ka nende sõnavõtjate hulgas. Jäimegi poliitikasse. Olin selles parlamendis, mis taastas iseseisvuse.

Ja ega siis polnud enam aega tulpide jaoks. Tulp tahab ju iga-aastast täismängu, eriti kollektsioon. See töö on küllalt mahukas, tülikas, füüsiliselt väsitav ja vaimseltki tihe. Paberimajandus peab korras olema! Mina ei jõudnud enam. Kuigi jonnisin veel mitu hooaega.

Riik taastatud, tulin 1992. aastal parlamendist ära, püüdsin vabakutseline olla. Aga asjaolud olid muutunud. Nii sai minust suisa vanuigi kutseline ajakirjanik. Leht ilmus seitse päeva nädalas – mis tulpe sa nii enam kasvatad. Ja umbes teisel nädalal, kui Sõnumilehte tööle olin asunud, astus mu kabinetti Tõnis Kask, kes sümboliseeris tol ajal seriaali «Õnne 13». Vaatasin talle otsa ja sain aru. Küsisin, et kaua sa mulle mõtlemisaega annad. «Kas poolest tunnist piisab?» küsis ta. Mõtlesin, et lähen talle aastaks-paariks appi. Nüüd alustasin 13. hooaega.

Nii et tulpidele ei jätkunud enam aega?

Mul oli igasuguseid muid jamasid tol ajal veel kaelas, linnakodu jäi omandireformile jalgu… Kohtumajad ja muud jamad. Suhteliselt võiduka lõpuni. Aga kõik võttis aega ja närve, tekkis väsimus. Tulbid? See Kiisa muld oli raske, mudane ja savine. Vajas iga-aastast metsikut kaevamist. Nii jäidki tulbisibulad paar aastat välja kaevamata ja asi hääbus. Jätsin oma esimese kollektsiooniga sisuliselt hüvasti kusagil 1999. aastal. Tegin veel viimased ponnistused, umbes 200 sorti oli alles.

Teenisin siis vapralt oma aja ajakirjanduses ära ja otsustasin, et pööran oma elus täiesti uue lehekülje. Müüsin korteri maha, ostsin uue, müüsin ka Kiisa suvila ja ostsin uue siia Laulasmaale. Ja siin ma ohkasin, et soh, tamm kasvab õue peal, mõned aediirised... Ja aitab mulle küll! Et mina ei hakka enam iialgi ennast koormama mingite kollektsioonidega. Esimesel Laulasmaa-sügisel tuli aga proua turult, oli mulle kolm tulbisorti ostnud. Ütlesin talle, et nüüd sa tegid vist vea. (Naerab.) Aga ega temal selle jandi vastu midagi pole.

Ega see asi siis nüüd nii hullult aega ka ei nõua. Ja plusspoolel on positiivsed emotsioonid. Nüüd on kaunis lihtne uusi sorte leida. Leidsin ka oma Läti tuttavad üles, aretajad ja kollektsionäärid. Omal ajal tellisin palju just neilt. Nõukogude Liidu juhtivatest botaanikaaedadest sain ka midagi. Nüüd on nii, et poodides ja turgudel üks firma võitleb teisega. Praegune kollektsioon on tekkinud nelja aastaga. Olen ka targem ja tean, mida otsida. Kollektsioon võiks tunduvalt suuremgi olla, aga hoian jalga piduril. Lisaks reegel: mitte üle kümne sibula sordis. Muidu ei mahuks ma oma aiakesse ära.

Kui palju te tulpidele raha kulutanud olete?

Vene ajal oli tõesti üks jabur rekord. Üks uus ja haruldane sort maksis 150 rubla. See oli tollal kõva kuupalk. Minul läks veel hästi, nägin õie ära ja sain mullast tütarsibulaid. Kaks inimest Eestis üldse hankisid tookord selle sordi, aga teisel sõid mutid või rotid hirmkalli sibula nahka. Aga ega lillesibulad muidu kuigi kallid olegi. Mul on praegu ka mõned uued ja seetõttu kallid sordid, aga need on mulle kingitud. Muidu saab vägagi häid tulbisorte 5–10 krooni ühe sibula eest.

Miks just tulbid?

Nad on ikka kõige säravamad, nad on ikka aia kuningad. Vähemalt kevadel. See kuningate pidu kestab umbes kaks kuud neil.

Räägiks nüüd «Õnne 13st».

See on mu õnn ja õnnetus. Mitu muud käsikirja pooleli, aga nii ta on.

Kust te seriaali jaoks ainest ja ideid võtate?

Hiljuti avastasin kalendrisse vaadates, et 5. jaanuaril sai mul täis 50 aastat kirjanikustaaži. Kui selle ajaga professionaaliks ei muutu, millal siis veel? Ju ma olen oma aju niimoodi treeninud, et kusagilt midagi tuleb. Eks vahel raiskan mõne oma novelli või jutu teema ära. Näiteks võtsin ühest oma novellist mingi lause, mida kordas Johannes – et kõiki asju on ühepalju. Aga muidugi napsan meelsasti ka lavastaja(te), näitlejate jt ettepanekuid. Kuidas teisiti, see on ju meeskonnatöö!

Aga kust see väljend on, et «tšort poberi pažalusta»?

Selle olevat Luule Komissarov juba enne mind sisse toonud. Nagu ka Allani «see suur et», mida kordab Raivo E. Tamm.

Kas te oma elu ka panete seriaali sisse?

Ei üldse. Polegi ju midagi panna. Ma ei ela Mornas, eks?

Aga tulpide teema?

No tulbid on vilksatanud jah. Aga tulpe koguv politseinik on ju päris naljakas. (Naerab.)

Ja siis see omandireformi asi?

Jah, aga see oli juba teisiti sisse mängitud enne mind. Seda emotsionaalset tunnet lihtsalt kirjutasin sisse. Aga konkreetselt oma elust kirjutasin sisse, kui meie maja valeomanikuks pürginu keeras meil detsembris kütte kinni.

Mis kirjatööd teil veel käsil on?

Mul on lõppjärgus pikalt valminud romaani «Karje ja kaja» esimene köide. Kolm peatükki on veel jäänud. See romaan on minu kohustus. Olen elus sattunud olema õigel ajal õiges kohas ja valel ajal vales kohas, üsna põnevad kohad kõik. Olin 1960ndate lõpus KGB vang, sest hüüdsin restoranis Gloria ühe ulja peo ajal «Maha nõukogude võim!». Aga see romaan ei ole vaid minu enda kogemustest. Aastaid painas mind ühe koloriitse mehe saatus, kellega kongis tuttavaks sain. Hiiumaalt pärit Tallinna mees, minust mõned aastad vanem. Mina olin 27, tema 34. Tema heiskas oma maja katusele Veskimetsas sinimustvalge lipu, ja kui seda tähele ei pandud, helistas ise julgeolekusse, et millega teie tegelete, mina kukutan riiki. Ja kui Eesti lipp tuli tagasi, oli mind ka kutsutud ligidalt vaatama sinimustvalge esmakordset heiskamist Pika Hermanni torni. Päike paistis, aga jõle külm oli. Pisarad tulid sorinal, praegugi on härras tunne. See hiidlane oleks pidanud seda nägema. Aga ei näinud, ta lahkus ammu ja ise. Enesetapp. Aga just tema hoidis toonases jamas minu vaimu oma virge olekuga ja hiidlasliku loraga hiigla hästi üleval. See vaimne võlg keris minus aastakümneid. Ju on selle loo kirjutamine mu kohus, osa kirjaniku missioonist.

Kirjutate ka arvamusartikleid.

Ma peaaegu ei kirjuta neid enam. Ükskord tabas mind õudus, kui sain aru, kui palju olen neid kirjutanud. Tuhandeid! Las ma toibun. Tunnen vahel, et tahaks küll sõna võtta, aga ma püüan veel seda vältida. Ei tahaks olla vana toriseja.

Täpselt aasta tagasi toimusid Tallinnas pronksöö sündmused.

Sel puhul kirjutasin küll kohe. Mind kurvastasid mitmed tahud selle möllu taustal. Tallinnal polnudki nagu linnapead. Ma usun, et see oli väheseid kordi, mil Savisaar kaotas pea. Tahaks loota, et midagi sellist ei kordu.

Räägime kohutavalt palju integratsioonist, koostame vägevaid programme. Ja oleme solvunud, kui meie programmide kohta halvasti öeldakse. Mõnikord tundub, et integratsioon toimub lausa kõikide programmide kiuste! Elu ise paneb paljud asjad paika. Vaadake või meie muulastest sportlasi – pea kõigil on eesti keel suus ja eesti meel peas. Olen omal ajal osalenud neis jututubades ja loobusin, sest need ei vii palju konverentsisaalidest kaugemale.

Integratsiooniga tegeles ligi kaks aastakümmet ajakiri Raduga. Äkki leiti, et tiraaž on liiga väike, kulud suured, ja ajakiri suleti. Riigitarkuse järgi see küll ei lõhna. Riik peaks säärastele väljaannetele õla alla panema, et suunata adressaadile arusaadav sõnum koolidesse ja kodudesse. Adressaat elab Narva hruštšovkades, Lasnamäel, Sillamäel, Paldiskis. Ta ei teagi mõnikord, et ka teda tahetakse integreerida, või arvab, et see tähendab midagi halba.

Minu meelest on mitu viga juba tehtud. Kool ja keeleõpe esiteks. Milles asi, et mõni vene kool ei suudagi anda vähegi talutavat eesti keele oskust? Tean, et kõik eestiaegse gümnaasiumi lõpetajad rääkisid-lugesid veel vanuigi vabalt inglise ja saksa keeles, rääkimata vene keelest.

Mis jama see on, et praegu peab peaminister Valgas keskkooliõpilaste ees ikka veel vene keelt rääkima? Mul endal oli aga mullu meeldiv elamus Haabersti Vene gümnaasiumis, kus õpilased lausa nõudsid, et ma eesti keeles räägiks. Selgus, et nemad on juba ammu õppinud eesti kirjandust eesti keeles, ilma igasuguse hirmuta ja protestidemonstratsioonideta tänaval.

Teie perekonda võib ju ka pidada integratsiooni näiteks.

Ju siis. Mu abikaasa polnud enam lapsuke, kui Peterburist, toona siis Leningradist, Eestisse tuli. 1976. aastal, kui abiellusime, polnud mingit integratsiooni, oli algamas hoopis brežnevlik lõppvenestamine. Aga Allal oli umbes aastaga eesti kõnekeel enam-vähem olemas. Ja tal oli siia tulles seitsmeaastane poeg, kelle integratsioonirada nägi välja niimoodi, et veel aasta eest luges ta Tallinna Ülikooli dotsendina eestlastele eesti keeles loenguid.

CV Teet Kallas

Sündinud 6. aprillil 1943.

Haridus: Tallinna 21. keskkool

Töö: Kirjanduslik debüüt 1958

Pärast kolmeaastast sõjaväeteenistust töötas pool aastat (1965–1966) ETVs toimetajana.

1968–1969 ajakirja Looming toimetaja

17 aastat vabakutseline

1986–1989 kirjanike liidu juhatuse sekretär

1989–1990 Rahvarinde ajalehe Vaba Maa peatoimetaja

1990–1992 Eesti Vabariigi ülemnõukogu liige

Paar aastat Eesti Vabariigi presidendi referent.

1996–2003 arvamustoimetaja, Sõnumilehes ja Postimehes

Alates 2003 vabakutseline

Pere: Abielus 32 aastat Alla Kallasega, kes on ajakirjanik-tõlk, Eesti Kirjanike Liidu liige.

Kasupoeg Roman Kallas on venekeelse Postimehe tõlk.

Tütar Mari-Ann Kallas õpib Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat.

Looming: 25 raamatut, neist kümmekond romaani (ja sama palju lühiromaani mahtu jutustusi eri kogumikes), novellikogud, üks luule- ja üks kriitikakogu. Viis mängufilmi, üks näidend. 1996. aastast «Õnne 13» stsenarist.

Hobiks

sibullillede kasvatamine.

Teised Teedust

Ain Prosa

«Õnne 13» režissöör

Oleme viis aastat koostööd teinud. Enne seda me ei tundnud teineteist. Mulje jäi kohe esimesest hetkest hästi positiivne ja muutunud see ei ole. Teet on väga hea suhtleja, kellega leiab alati jututeema ja on alati paljudest asjadest rääkida. Ta on kolleeg, keda igaühele võib soovitada.

Alla Kallas

abikaasa

Teet on täitsa fantastiline! Tal on elus nii palju huvisid ja kõige tähtsam on see, et ta kogu aeg areneb. Kui inimene arvab, et ta on valmis, siis see tähendab, et midagi on viltu. Aga Teet on noor, väga noor. Asi pole isegi tema käitumises, aga ta on kuidagi valmis maailma vastu võtma.

Ta võib olla väga haruldane kristlane, kes elab nii, nagu ta mõtleb, sest ta elab armastusega. Ma alati imestan, kui palju tal on sõpru ja kui paljud inimesed tulevad ta juurde. Vaatan teda ja mõtlen, et mul on veel palju õppida, et jõuda kuhugi