Eestlased on ootamatult suured reisijad ja rännumehed. Seltskonnas viibides jääb tihti kõrvu, et tulime just sealt ja sealt. Olen alati arvanud, et reisimisse pandud raha on hea investeering, üks paremaid. Mälupildid kaugetelt maadelt saadavad sind surmani. Igalt reisilt õpid midagi head, mida saab oma elus rakendada. Aga olen ka märganud, et vahel hakkavad reisiideed otsa saama – et kuhu võiks veel minna.

Siinkohal võin anda julge soovituse: käige ära Uus-Meremaal, kus minul oli rõõm märtsikuus seigelda. Olgu öeldud, et nagu sealpool ekvaatorit ikka, oli märtsis Uus-Meremaal kaunis kuldne sügis.

Pakub üllatusi

Väga raske on öelda, milline on Uus-Meremaa. Ta on igasugune, aga igal juhul ootamatu. Sa võid püüda ennast enne reisi kõigega väga hästi kurssi viia, aga kohapeal vajub suu ikka aeg-ajalt üllatusest ja imetlusest lollakalt töllakile. Eks ta on üks suur turismimaa muidugi, aga seekord väga heas mõttes. Kõik toimib seal harjumatult õlitatult. Juba sel ajal, kui meil käis siin II maailmasõda, rajati seal tuhandeid matkaradasid, mis võimaldavad inimesel sattuda paikadesse, kuhu muidu oleks pea võimatu ligi pääseda. Tänapäevaks on kohalik turismitööstus saavutanud sellise mõnusa filigraansuse, et reisimine seal on imelihtne ja ladus.

Uus-Meremaal on püütud ühendada kõik võimalused, mida inimesed maailmas otsimas käivad. Sealt leiab kõiki ekstreemsusi ja lihtsaid rannamõnusid, aga meie seltskond valis vast parima, mida sealt maalt tasub otsida, nimelt looduse.

Olen rännanud maailmas igat moodi, aga kõige-kõige armsamad mälestused pärinevad ikkagi kordadest, kui kõnnid jalgsi ja seljakotiga ja kus vahepeal on natuke raske ja siis jälle nii kuratlikult ilus ja tore. Autoga jõuad sa küll läbi kihutada võib-olla 5000 kilomeetrit, aga iial ei saa sa autost maa kohta sellist tõde, kui jalgsi 100 kilomeetri jooksul. Selles väikeses loos siin ei püüagi ma anda ülevaadet sellest imelikust maast, vaid püüan julgustada seda kauget reisi (täpselt gloobuse vastasküljel) ette võtma.

Reisi ettevalmistust tuleks alustada pool aastat varem. Miks? Aga sellepärast, et internetist välja valitud marsruutidel on ööbimispaikadeks väikesed matkaonnid, mis tuleb enne broneerida, sest korraga ei lasta rajale rohkem inimesi, kui on magamiskohti onnides (tänu sellele ei teki matkateedel kunagi ülerahvastatuse tunnet, pigem tundud endale üksildase uitajana hämmastaval maastikul).

Paras matkarada on nelja-viiepäevane, aga saad valida ka lühemaid ja pikemaid teekondi. Eksimisvõimalust peaaegu pole, kuna kõik on kenasti tähistatud. Meie maandusime Põhjasaarel Aucklandis ja lendasime siselennuga Lõunasaarele Queenstowni, kust võtsime rendiauto, mis oli meie käes kuni reisi lõpuni. Jätsime selle lõpuks jälle Aucklandi, kust asusime koduteele. Auto ei olnud kallis, aga võimaldas meil vabalt kulgeda ühelt matkarajalt teisele, s.t sõitsime matkaraja algusesse, tegime kolme-neljapäevase ringi ja jõudsime lõpuks autodeni tagasi. Niimoodi palju kordi.

Tippi ei tunta

Rendiautosse on mugav jätta kogu üleliigne kola, mida pole mõtet rajale kaasa tassida. Kuna loodus on seal maal üliväga vaheldusrikas (samblasse mattunud «muinasjutu» ürgmetsad, lagedad kanarbikuväljad, lumised mäetipud ja tossavad kraatrid, imekaunid mägijärved ja -jõed, tuhanded kosed, kuumaastikuna mõjuvad laavaväljad, helesinised liustikud, lõppematud fjordide rägastikud, tõelised paradiisirannad ookeani kaldal jne, ja kõiki neid erinevusi eraldab vaid mõnetunnine autosõit), siis tasub pigem teha just neid neli päeva kestvaid matku eri paikades kui pikemaid ühes kohas.

Enne on võimalik broneerimise käigus kõik asjad (ööbimised onnides jne) ära maksta ja hiljem ei küsi sinu käest enam keegi mingit lisatasu. Tippi seal maal üldse ei tunta või vähemalt ei oodata ning see teeb rännu kuidagi eriti mõnusaks ja pingevabaks. Rahast rääkides on võimalik edasi-tagasi lend leida isegi alla 20 000 krooni (umbes 26 tundi puhast lennuaega). Kuu aja peale läheb veel koos ööbimiste ja söökidega umbes 10 000 krooni (kui sind ei haara ostuhullus meriinovillaste asjade järele), nii et mitte kõige hullem seis.

Ja mida ei saa jätta märkimata – see on Lõunasaare puhtus. Selles oli midagi ideaalilähedast. Meie suitsumeestel olid matkakeste lõppedes taskud konidest pungil, sest oli täiesti enesestmõistetav, et sellele maale ei jäeta enesest ühtki jälge. Nii ürgne ja puhas oli see kõik.

Lõpetuseks mõned koha- ja matkaraja nimed, mida kindlasti soovitan matka ettevalmistamisel kaaluda: Routeburn, Milford Sound, Te Anau, Abel Tasman, Fox või Franz Jozefi liustik, Hamneri kuumaveeallikad, Marlborough’ veinipiirkond, Egmonti vulkaan, Tongariro rahvuspark, Bay of Islands. Lisaks www.aatravel.co.nz/101-must-dos-for-kiwis/.

Ja veel kõige lõpuks: kui kahtlete, kas minna vaatama maooride rahvuslikku etendust, siis minge kindlasti, see elamus ei tuhmu niipea. Tänan kõiki oma kalleid matkakaaslasi.