Kes joonistas tiivad ametiühingujuhile?
26.04.2008 00:01
Lauri Linnamäe, Postimees
|
|
|
|
Vaadake, kui ilusad inglitiivad ja nimbus on kõrvalasuval pildil asuvale habemikule joonistatud!
Ei paista hästi? Aga proovige kolmas lehekülg aknale laotada ja vastu valgust vaadata. Seniks olgu öeldud, et see tiivuline habemik on Harri Taliga, Eesti Ametiühingute Keskliidu juht. Nii, aga kas tiivad ja nimbus paistavad?
Muidugi ei paista. Postimehe kunstnik ei joonistanud neid, sellepärast ei paistagi. Tiivad ja nimbuse joonistas Taligale hoopis sotsiaalministeerium, kui andis hoo sisse töölepinguseaduse debatile.
Aga näe, hoog sai nii suur, et läks suisa lõhkuma. Kui jaanuarikuus ministeeriumis pidulikus ja ülevas meeleolus eelnõu tutvustati ning toonitati avatust ettepanekutele, siis kaks kuud hiljem pidi minister koos lähedaste abilistega ise avaliku debati eest varju otsima – pingelised kohtumised tööandjate ja ametiühingutega uue, tõsiseltvõetavama eelnõu loomiseks tiksusid tasahilju ja tähelepanust hoidudes.
Nüüd on riigi ja kahe ühiskondliku huvigrupi, tööandjate ja ametiühingute koostöös valminud eelnõu uustrükk. Ning «paindlikust» eelnõust, mis riisunuks töötajalt viimasedki sotsiaalsed garantiid, sai kokkuvõttes selline tipp-topp dokument. Niisugune, mida pole häbi teistele näidata.
Taliga oli mees, kes välklambisähvatuste valgel eelnõu kõige raevukamalt ründas. Pagan teab, kas ministeerium Taliga peale ka vimma kannab, kuid läbirääkimiste laua taga ametiühingutega peetud lahingud olid kindlasti palju verisemad kui eelnõu radikaalse algvariandiga meeleldi päri olnud tööandjatega. Ning küllap sai Taligast päris mitmeks kuuks ministeeriumi suurim probleem ja täitevvõimu säravvalge renomee alatu täismökerdaja.
Ja vaat kus lops – nüüd on Taligal, sel kiuslikul kurjajuurel, järsku nimbus ja tiivad ning ministeerium võib nõutult tõdeda, et nojah, ise tegime...
Taliga lubab, muide, et hingetõmbeaega ei tule, sest teha on veel palju. Ametiühingute roll olevat Eestis ikka veel liiga pisike ning ühiskond võiks mõista ja teadvustada unioonide tähtsust.
Kui aga mõistmisest rääkida, siis ilmselt tekib paljudel ametiühinguliidrit kohates kaks küsimust. Esiteks ilmselt see, kas me tahame tõesti minna Skandinaavia maade teed, mille ametiühingutest meile hirmujutte räägitakse.
«Ma keeldun aru saamast, miks on see hirmujutt,» rõhutab Taliga. «Põhjamaad juhivad konkurentsivõime edetabelit ja inimesed on õnnelikud, hoolimata kõrgetest maksudest.»
Ning teine oluline küsimus. Kas ei tee mitte tuska, et raskel, aga ka vastutusrikkal ja hästi tasustatud kohal töötades ei saa sa oma positsiooni tõttu lihtsalt mitte kunagi Armani ülikonda selga panna.
«Ega see väline pool pole mulle nii tähtis olnud, Armanist ma puudust ei tunne,» rehmab Taliga nii et tiivad sahisevad ja nimbus metalselt kõliseb. On ju needki aksessuaarid talle rohkem teiste poolt külge maalitud.
|
|
|
|
|
