Mihkel Mutt: sotsiaalteadlased jutumärkidega ja ilma
26.04.2008 00:01
Mihkel Mutt, kolumnist
|
| |
|
 |
Mihkel Mutt |
|
|
|
|
Viimasel ajal võib siin-seal kohata väljendit «sotsiaalteadlased» või siis koguni «Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlased». Seda esineb niihästi jutumärkideta kui jutumärkides. Viimasel korral tahavad ütlejad ilmselt vihjata, justkui oleks tegemist libateadlastega, või siis antakse niiviisi muidu negatiivne hinnang sellesse gruppi kuulujate üldisele n-ö vasakpoolsele suundumusele.
Ülal toodud väljendeid kasutavad endi kohta ka asjaosalised ise (Rein Ruutsoo, Rein Veidemann jt). Ja samuti niihästi jutumärkides kui ilma. Kui jutumärkides, siis enamasti tsiteeritakse oma oponente (või vihjatakse neile laiemalt), neid omakorda kritiseerides.
Mind huvitab praegu esmajoones kõnealuste isikute eneseteadvus ja -hinnang. Tõsi, nad räägivad küll endist kui sotsiaalteadlastest (ilma jutumärkideta) ja ei saa väita, nagu puuduks selles ametiuhkus täielikult. Oletan, et nad näevad minapildis iseennast kui Tõelise Tõe järgijaid, intellektuaalse aususe viljelejaid. Neid, kellele tõde on kallim kui võim, sõprus või miski muu. Kes ei hoia end tagasi ka oma armastatud rahvast rooskamast, kui too selleks põhjust annab.
«Amicus Plato…» ja need teised kuldsed sõnad. (Kõrvalepõikena. Muidugi ei ole tegemist pelgalt Eesti vaimuelu fenomeniga. Sõltumatuid intellektuaale (kas jutumärkideta või ilma!) on maailmas palju ning see on kirju seltskond. Seal kohtab tõelist sõltumatust ja ausust – paraku erineva andekuse astmeil. Kohtab niihästi aristokraatlikku uhkust kui ka neid, kes ennast enda teadmata mingitel poliitilistel jõududel labaselt ära kasutada lasevad. Ja muidugi leidub alati ristipidiraiujaid, kel konfrontatsioonist adrenaliin üles läheb ja kes end seejuures imetlevad.)
Siiski on ametiuhkust Eesti vastavate isikute juures veel suhteliselt harva ja häbelikult tunda. Mõnikord kõlab selles hoopis masohhismi à la mind pekstakse, aga mul pole valus, seisan üksi, ründan kosmost. Grupiidenditeet ei ole veel väga tugevalt tekkinud. Eks aega muidugi ole ka, sest enamasti areneb sõltumatu intellektuaalsus (ikka selle sõna spetsiifilises tähenduses) sedamööda, kuidas areneb heaoluühiskond tervikuna. Viimase produkt see teadvuseliik ju ongi, selle esindajad moodustavad läänemaailma «Intellektuaalide Internatsionaali».
Aga ülemäära kaua ei maksa ka oodata, identiteeti peaks ise forsseerima. Muidu võibki juhtuda, et sotsiaalteadlaste maine, mis tavatasandil kipub praegu pigem negatiivseks, võibki säärasena kinnistuda. Loeme: «Tänaseks ongi «sotsiaalteadlasest» jälle (nagu juhtus «Kahe Eesti» memorandumi järel) saanud sõimusõna; peaaegu, nagu seda oli «intelligent» Kolmandas Riigis.» Nii kirjutas Rein Ruutsoo Kesknädalas (7.11.2007). Sarvestunud või kinnistunud asja on aga raskem muuta kui seda, mis alles värske ning kujunemisjärgus.
Identiteedikujundus pole midagi astronoomilist. Ajalukku vaadates näeme, kuidas mingi mõiste tähendusvarjundi nihutamine on täiesti tavaline. See, mis alguses oli mõeldud kedagi pisendama või muidu halvustama, võib muutuda edumeelseks või muidu positiivseks märgiks.
Näiteks Taaveti tähte, heksagrammi on võimud juutidele mitmeid kordi peale surunud. Kui antisemiitlikud tendentsid on ühiskonnas tugevnenud, on selle kandmine neile kohustuslikuks tehtud. Sellega on tahetud juute ülejäänud ühiskonnast eraldada, demoniseerida ja häbimärgistada. Aga Theodor Herzl võttis heksagrammi uhkelt sionismi lipule ja sealt rändas see juba Iisraeli lipule. Ja see on juutidele menora kõrval tähtsuselt teine sümbol. Sealjuures ei olnud heksagramm alguses muidugi negatiivse tähendusega. Aga seda pole ju ometi ka sotsiaalteadlane!
Sotsiaalteadlased peaksid tegema pahest vooruse, halvustavast hüüdnimest uhkuseasja. Selmet kiruda publikut, kes neid niiviisi ristinud, tuleks see nimi kahe käega omaks võtta ja endid igal võimalikul juhul sellega nimetada. Jah, sotsiaalteadlased – need oleme meie, intellektuaalselt äraostmatud, targad, erudeeritud, kes me seisame kõrgemal Mudila mängudest! Kui keegi tuleb ja küsib: «Eesti, kus on su sotsiaalteadlased või polegi sul neid?!», siis astuvad nemad esile nagu üks mees, nagu müütilised rüütlid ja hüüavad: «Siin me oleme! Kas on tarvis mingeid ülesandeid lahendada, diagnoosida protsesse, saata korda vaimuelu sangaritöid? Neid täita me ihkame, põledes tegevusjanust.» Jne.
Kui näiteks sotsiaalteadlased (need uued) asutaks oma ühingu, netiportaali, seaks mõjukamates lehtedes sisse oma rubriigi («Sotsiaalteadlane annab nõu»), kui nad esineks manifestidega, käiks koolides kohtumas jne – ühesõnaga, kui nende nimi vilksaks meie logosfääris nii tihti, et see muutuks igapäevasõnaks, siis ununeks neile praegu omistatud tähendusvarjund üpris kiiresti. Ja küll ka haukuja publik vait jääks, sest mis sa ikka pilkad kedagi nimega, mille üle too hoopis uhkust tunneb? Ei, pilgata on ikka hea toda, kes oma nime häbeneb.
Nii et julgust, veel kord julgust!
Kuigi kõik, keda meil sotsiaalteadlase mütsi alla mahutatakse, pole kaugeltki seotud Tallinna Ülikooliga, on nimetatud asutuses Rein Raua veel lühikese rektoriks oleku ajal mingisuguse kindla suundumusega inimeste koondumine toimunud. Teatava meelsuse kants seal siiski on. (Ja kui ka ei ole, siis see ometi tundub nii, ja see on ju üks ja seesama.) Kui öeldakse «Tallinna Ülikool», siis – ahhaa, me teame, mis asi see on. See on laiemas plaanis üksnes positiivne. Ja selle eest tuleb Rein Raua tegevust kiita. Igasugune võimalus lahterdada, grupeerida, vedada piirjooni (kuigi see tegelikkust paratamatult ka vaesestab, nukid maha nühib) hõlbustab meie orienteerumist ühiskondlikul väljal, mis praegu on teadagi postmodernistlikult ähmane ja üha ähmasemaks muutub.
Oh kuis mulle meeldiks, kui ka näiteks meie ajalehtede kohta saaks väita, et see on parempoolsem, too vasakpoolsem. Paraku on seda võimalust läbi iseseisvusaja olnud väga tükati. Põhjusi on palju, peamine ikka sama, miks meil ei saa tekkida tõelist kvaliteetajakirjandust. Turg on nii väike, iga leht peab ellujäämiseks olema suunatud rohkem kui ühele lugejagrupile.
Seoses sellega küsiksin aga hoopis järgmist. «Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlased» meil on. Aga kus on «Tartu Ülikooli sotsiaalteadlased»? Just jutumärkides, kui mingi identiteedi, veendumuste kandja, meelsuse märk. Sest sotsiaalteadlasi ilma jutumärkideta alma mater’is loomulikult leidub. Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlased ilma jutumärkideta ja jutumärkides kattuvad suurel määral, Tartus aga mitte. Näiteks Marju Lauristin asetseks sotsiaalteaduse Tallinna ja Tartu vahelisel kujutletaval pingeteljel minu arvates hoopis kusagil Mäo ristis.
Minu arvates oleks väga tervitatav suurem eristumine, nii et ka mõiste «Tartu Ülikooli sotsiaalteadlased» tähistaks midagi konkreetsemat. See võiks ja peaks nii olema, arvestades ajalugu ja traditsioone. Mis ma keerutan – mu soovküsimus on lihtne. Miks ei sirgu Tartust rohkem avarapilgulisi rahvuslikke konservatiive, kes Tallinnale vastu astuksid? Miks on heitlus vasakpoolsete sotsiaalteadlastega jäetud netikommentaatorite ja mõne parempoolse poliitiku või väeti literaadi hooleks? |
|
|
|
|
