Oli pauk, aga infot polnud

Samal teemal: Kaheksa päeva surmavalt kiirgava taeva all

Franz: Mäletan, et nädalavahetus 26.-27. aprillil 1986. aastal oli väga soe ja päikesepaisteline. Aprilli lõpu kohta olid ikka haruldased ilmad. Laupäeva öösel see juhtus, aga mina ei teadnud sellest esialgu midagi. Soome televisioon ei rääkinud midagi, välisraadio ei rääkinud midagi.

Esmaspäeval, 28. aprillil, käisin veel pärast tööd kinos. Kui koju jõudsin, hakkasin vaatama Soome TV1 uudiseid (ajavahe tõttu olid need meie aja järgi kell 21.30). Ja sealt sain teada, mis juhtunud oli. Räägiti sellest, et esimene radioaktiivne pilv läks Põhja-Rootsi kohale. Öeldi, et Helsingis on radiatsioonitase looduslikuga võrreldes kuuekordne. Ma ei mäleta, millal NSV Liit ametlikult juhtunut tunnistas.

Britta: Ilus oli see Tšernobõli kevad. Hästi soe, kogu ilm juba õitses. Päike võttis kohe eriliselt hästi. Kiievi elanikud hiljem rääkisid, et päike olla pärast katastroofi viie minutiga pruuniks võtnud. Eks nad ju 1. mai pühade ajal siis kõik päevitasid. Alles pärast suuri punapühasid hakati rääkima, et asi ikka tõsine. Selleks ajaks oli juba radioaktiivsus ja saastatud vihm Eestimaast ka üle käinud.

Aivar: Ma tolknesin neil päevil Vene sõdurina Moskva linna vahel linnakäiguloaga ja koperdasin mingi vaksali juures kahe Kanada tüdruku peale, kes olid CBC (Canadian Broadcasting Company) reporterid, nagu nad end tutvustasid. Panid mulle mikri nina alla ja küsisid, mida ma Tšernobõlist arvan ja kas ma kardan. Ma ei teadnud üldse, millest nad rääkisid. Mulle on meelde jäänud nende tähendusrikas üksteisele otsavaatamine ja noogutamine. Küllap meil ei olnud mitte keegi plahvatusest veel midagi kuulnud.

Taavi: Pärast Tšernobõli õnnetust muutusid Soome TVs jooksvad ilmateated isale väga oluliseks

Tervise- ja loodushäired

Britta: Selle saastunud vihma kätte jäin minagi. Noor ja loll inimene, ei miskit hirmu. Igatahes olid mul tollal päris korralikud poolpikad juuksed, aga siis miski kolme kuu jooksul tuli juukseid nii maha, et torumees käis iga nädala-paari järel torusid vannitoas juustest puhtaks tegemas. Hea, et looduse poolt võimas parukas oli antud, muidu oleks ehk kiilaks jäänud. Aga kuidas see muidu mõjutas, ei tea keegi. See juustelangemine oli aga silmaga näha ja pani mõtlema

Ela: Meie perel vedas – olin sel ja ka paaril järgneval päeval tubane, sest lapsed olid tõbised. Ja abikaasat ei saadetud kuhugi. Aga enne kui katastroofist teada sain, jõudsin käia aasal nurmenukke tee jaoks korjamas, õnneks kohe teed ei teinud. Mäletan, et aiamaal kasvasid sel aastal eriti võimsad rabarberid, aga süüa me neid ei julgenud.

Oravake: Mul on sellest ajast meeles kohutav päikesepõletus. Täpselt samamoodi, maipühade ajal, sai Viljandis vanavanemate juures käidud ja seal soojade ilmadega loomulikult ka nina päikese poole keeratud. Ja sugugi mitte kauaks. Aga pärast oli mu nägu ja käsivarred paistes ja tumepunased.

Shalaya: Sügisel ei julgenud keegi metsast seeni ja marju korjata. Varutud suhkur jäigi paremaid aegu ootama, pidulauad tehti marineeritud seenteta ja ühtegi Venemaalt pärit toodet ei juletud osta. Räägiti igasugustest tervisehäiretest, mida radioaktiivne saaste kaasa võib tuua.

Ma jäin kord palja peaga vihma kätte ja mul oli päris tõsine hirm. Jutud käisid, et üks võimalikke tagajärgi võib olla mälu nõrgenemine, ja kui eksamite eel igasugu daatumid ja valemid meelde ei tahtnud jääda, mõtlesin, et nüüd on see siis käes

Mari: Olin katastroofi ajal viiene. Meenub, et isa hakkas mingi aeg pärast seda pannkooke tegema – tainas valmis, võttis külmkapist margariini ... Aga enne, kui tükikese sellest pannile pani, vaatas, kus see tehtud on – siis kortsutas kulmu ja viskas margariini prügikasti. Pannkooke saime järgmisel päeval, praetud olid need siis Eesti taluvõiga. Emale ütles isa, et selle piirkonna margariini pole mõtet osta, sest mine
sa tea ... See oli ilmselt Valgevenes Gomõlis tehtud.

Mia: Mäletan seda sooja, ilusat ilma toonase 1. mai paraadi ajal. Kuid valusaim jutt meenub tuttavalt, kes toona töötas lastearstina Tartu Lastehaiglas. Ning mis toimus pärast 1986. aasta maid, oli see, mis sundis ta oma elukutsest loobuma. Sellest ei ole vist kuskil kirjutatud, aga hüppeliselt olevat suurenenud laste suremus. Mäletan, kui veel aastaid hiljem tulid talle pisarad silmi, rääkides lastest, kelle puhul ta kunagi ei teadnud, kas nad järgmise valve ajal veel elavad.

Anna: Ma sündisin tol aastal, novembrikuus. Ja sel katastroofikevadel oli mu plahvatuse ajaks napilt kuu titeootel olnud ema päris paanikas, sest käisid ju jutud, et saastatud vihm tuleb ja rasedatel soovitatakse ikka tõsiselt kaaluda, kas sünnitamine on kõige õigem otsus.

Hetk pärast mu sündi olevat ema esimene küsimus olnud, kas ma ikka normaalne välja näen. Ja mitte paljudele äsja emaks saanud naistele omase niisama närveerimise pärast, vaid just Tšernobõlile mõeldes. Ja kuidagi nukker, aga, ma ei tea isegi, miks, ka veidral kombel pühalik on see nimetus, mida ma teinekord vanemate inimeste suust kuulen – katastroofiaasta laps.

Kurvad naljad

Eppppp: Meeles on üks anekdoot, mis umbes sel ajal ringi liikus. «Tšerno – bõl. Aga siis käis pauk ja Tšerno – nebõl!» Oskasime kõik muidugi nii hästi vene keelt, ka 11-aastased lapsed, et saime naljale pihta.

Shalaya: Mööda teed veereb rebasele vastu Kakuke. Rebane kohe juurde: «Kakuke, kakuke, ma söön su ära!» Kakuke turtsub solvunult ja vastab: «Ma pole sul mingi Kakuke! Ma olen Tšernobõli siil!» Must huumor

Kui mõtlema hakata, siis üldsegi mitte lõbus, aga siis aitasid sellised naljad natuke hirmu peletada.

Kiievist ja Kiievis

Elen: Mina olin 1986. aasta suvel Võsul pioneerilaagris. Seal oli rühm valgevene lapsi Gomeli linnast, mis asus Ukraina piiri ääres. Olid toodud Eestisse saastatud kandist eemale. Valgevene poisid kutsusid diskoõhtutel tantsima ja nurusid vahetuse lõpus aadressi, et pärast kirjavahetust pidada.

Taavi: Meie vanaema majutas oma korterisse 1986. aasta suveks Eestisse «puhkusele» tulnud abielupaari Kiievist. Mees oli vist mingi teadlane, keda isa tundis keemiainstituudi kaudu. Emotsionaalselt tundus see puhkus pigem pagemisüritusena – nad kartsid, et kui radiatsioonitase tõuseb, ei pääsegi/ei tahagi nad tagasi kodumaale.

Kalju: Umbes aasta pärast [katastroofi] käisin Kiievis. Esimene päev seal tõi kaasa meeletu peavalu, mida kohalikud kutsusid «helendavaks peavaluks» ja soovitasid viina juua. Nii palju kui mahub. See «helendus» juhtuvat isegi kohalikega, kes pikemalt Kiievist eemal – tagasi tulles esimesel päeval valutab jälle pea.

Kiiritusest ja hulljulgusest

Tarmo: Mõni päev hiljem käisime klassiga Kohtla-Järve põlevkivikeemia kombinaadis ekskursioonil. Seal oli ühes ruumis laual Geigeri loendur ja me nõudsime, et see käima pandaks, aga sellest keelduti kategooriliselt.

Nuhk Albert: Mina olin nn Tšernobõli suvel Toolse linnuses väljakaevamistel või varemete puhastamistöödel. Seltskond koosnes tollastest õpilasteaduritest ja Tartu füüsikahuvilistel olid mingid mõõteriistad kaasas, millega nad rannas midagi mõõtsid (igatahes mitte kiiritust). Aga pea iga päev käis piirivalve uurimas, mis asjad need siin rannas on ja milleks ja ülepea ei tohiks siin selliste mõõteriistadega olla.

Meie ise käisime ujumas ja võtsime päikest ja naersime piirivalvurite ülipüüdlikkuse üle.

L@ssie: Ja veel võeti [Tšernobõlist] kaasa sukkpükse. On meeles, kuidas me lapsed seisime pimedas toas ja imetlesime tädi Ulvile toodud pimedas helenduvaid sukkpükse.

Mehed hirmul

Siiri: Meie lõpetasime sel ajal just keskkooli ja poisid olid tõsiselt hirmul, et neid saadetakse kohe sõjaväkke ja sealt Tšernobõlisse.

Kalju: Jõudsin Nõukogude armeest tagasi 21. aprillil 1986. Tšernobõli-reis läks minust mööda. Ei teagi täpselt, mis põhjusel – valdav osa poistest, kes samal ajal tagasi tuli, käis seal ära.

Kas oli asi selles, et mu sõjaväepileti viimane (sõjaväest vabastamise) tempel oli punane – erivägede oma – või selles, et esimesed kuus kuud sõjaväe «utšebkat» elasin kuue kilomeetri kaugusel uraanikaevandusest – ehk olin niigi piisavalt helendav. Ja kiilas nagu enamik mu sõjaväekaaslasi, kellel juuksed enam peale sõjaväes traditsioonilist «100 päeva demblini» kiilaksajamist tagasi ei kasvanudki. Või mind lihtsalt «unustati». Mine võta kinni.

Tarmo: Mehed, kes Tšernobõlisse sõitsid, kogunesid pioneeride majja, kus bändiproovi tegime. Olid erakordselt vaiksed ja sünged. Mäletan murelikke suitsetavaid kogusid ümber maja.

Eda: Selle katastroofiga seoses meenub alati tuttav perekond, kust pereisa viidi kogumispunkti. Seal aga selgus, et mehel on kodus kolm last, kellest noorim oli alles paarikuune, ja mees lasti tulema. Koju jõudes oli ta kõigepealt haaranud sülle just selle pisitütre ja teda kõvasti, kõvasti kallistanud kui oma elu päästjat.

Mutt: Mul klassiõde rääkis, kuidas tema isa taheti ka sinna saata ja ta siis peitis end tema voodi all. Ja kui ukse taga otsimas käidi, siis ütles ema, et ta läks maale kalale või kuhugi. Klassiõel senimaani meeles see ärevus ja hirm, et mis siis, kui tema voodi alla vaadatakse ja isa üles leitakse. Paljud mehed ilmselt peitsid end ära sellel ajal. Aga ega neid väga hoolikalt otsitud kah, ju leiti niisamagi piisavalt neid vaeseid ohvritallesid, keda sinna saata.

Eppppp: Mäletan mõni aeg hilisemat juhuslikult pealt kuuldud juttu. Kellegi mees tuli Tšernobõlist ja ta abikaasa jäi rasedaks. Ja arst soovitas aborti teha. « mees on ju nüüd ära kiiritatud!» arutasid naised raamatukogus. «Nad ei tohi võib-olla mitte kunagi enam lapsi saada!» (Muide, ei saanudki. Mis iganes valikul või põhjusel.)

Kalju: Pärast pikka pinnimist tema käitumise ootamatu muutuse teemal näitas mu tollane sõber purjuspäi mulle arstitõendit, millel seisis diagnoos – impotentsus. Ta oli käinud «seal» ...

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5